August Kitzberg - Hennu veli

…

Jaa, jaa, kui inimene «Veli Henn» on …! 1 1 Loo kirjutaja mõtleb «Postimehes» ilmunud lugu «Veli Henn», mille peale tema oma looga õiendava vastuse tahab kirjutada.

Kui vennad küll ühe isa-ema pojad on ja ühe ja sellesama kaevu veega ristitud, aga teine on kõigest «Veli Henn»!

Kui inimene ometi Henn Kaasik on, nõndasama hästi kui teine Jaan Kaasik, ja siiski …!

Vaadake, siis võib inimese süda sees täis tulla.

Üks vanakuradi võim on sel kirjutatud sõnal. Üks istub maha, kirjutab lori valmis ja … teistel pole paremat teha, kui seda lori lugeda ja … sinul on nimi käes, hais küljes, millest enam lahti ei saa…

Nagu sõõrusuitsu lõhna enam keegi riietest välja ei võta!

Ja kui sa ka kolm aastat aega kõigile volikogu protokollidele, tuhandetele maailma laiali minevaile kirjadele, isegi igale külakupja käsutähele, igale kuulutusele, mis kiriku juurde tulpa üles lüüakse, ja iga vallainimese pearahamaksu raamatusse oma õige nime oma käega oled alla kirjutanud, küll eesti keeli, küll vene keeli: Henn Kaasik ja Gei Kazik, – midagi see ei aita! Oled muudkui «Veli Henn», kus sa aga oma nägu näitad. Kõige paremad sõbrad nimetavad sind nõnda ja räägivad «väikesest hea äraoleku tegemisest».

Mina, Henn Kaasik, aga ütlen: narr on iga inimene, kellel aega sugugi üle ei jää, kellel mahti põrmugi pole enesele väikest head äraolekut lubada. Kellel kunagi püsi pole minutiks ajaks või – nagu vana Abja parun ütles – «väikeseks pooleks tunniks» ennast külili lasta ja käsipõsekil natuke maailma elu üle järele või ka mitte midagi mõelda …! Ega kaasa võtta «sedasinast maailma» – keegi ei jõua.

Jaa, jaa, nõnda lasub mõnikord teine inimene, teine vend teise peal, nagu sade – terve poole eluea, ja see, kes mõju alla on sattunud, ei teagi seda ise, enne kui tal kogemata silmad lahti pääsevad.

Meid oli kaks venda: Jaanist vend ja mina. Jaan oli vanem. Ega ta ei tea kui palju vanem polnud, aga nii palju ikka oli, et ta kui perekonnatugi väeteenistusest ära pääses, – esimese poja sündimise õigus oli ikka tema. Nagu vanasti Eesavi ja Jakobi ajal juba Ja karvane oli Eesav – tahtsin öelda Jaan – kah, temale kasvas aegsasti parukas suhu; juba seitsmeteistkümne aastaga oli tal nägu habet täis.

Kuid ma pean juba varemast ajast algama – poisikesepõlvest. Muidu õiget pilti ei saa. Meie vanast isast ja armsast emakesest ma küll enam rääkima ei hakka – see viiks pikale. Ja ega lapsepõlves kodus esimese sündimise õiguse poolest meie vahel Jaaniga veel vahet midagi polnud.

Alles külakoolis hakkas see asi peale. Jaan oli seal juba talve otsa ära olnud ja ei jõudnud küllalt kiita, kui hea mees koolmeister on ning kui tore seal hulgani hämariku ajal lumehangede otsas sõda olla pidada.

Nõnda meelitas Jaan minu enesega ühes juba varakult ja enneaegu kooli.

Tore see oli küll – kolm talve aega. Ega Vene-Türgi sõda ei lõppenud iialgi. Iga päev oli uus kisklemine.

Valla koolipoiste seas oli kaks loomulikku vastast erakonda: Väljaküla poisid ja Metsaküla poisid. Väljaküla poisid kujutasid Vene, Metsaküla poisid Türgi väge. Poiste arv kaldus poole peale, ainult väesalkade vahvuse küljes rippus sõjaõnn.

Tühi seda teab, kuidas just Jaanist Vene väe kindral oli saanud. Ja uute soldatite muretsemine oli juba enam kindrali enese asi; ega nekrutivõtmise-komisjoni polnud, kes roodu uusi mehi juurde oleks muretsenud.

Kui nüüd ka mina tulin, siis oli ikka kohe Vene Väes loo järgi üks mees rohkem.

Koolimaja sauna taga, sigade koplis – sinna olid alati määratumad lumehanged kokku tuisanud, need ep need kantsid olid, mis võtta ja kaitsta tulid. Sõjaõnn oli talve jooksul heitlik küllalt; ei võinud sugugi julge olla, et kants, mis täna Vene võimu all seisis, homme türklaste kätte ei langenud.

Pehme ja sula lumega andis seal sumada; kui sagedasti ei tulnud meil pärast märgade pükstega tuppa õppima minna! Ja ega asi märgade pükste juurde üksi jäänud. Kui võitlus väga äge ja mehed juba vihased olid – kui mõnigi kord ei käidud sõjavangidega halvasti ümber: kuklasse saadud vunnidest ei maksa rääkidagi – sula lund topiti kaelataguse august sisse! Pahaks seda ei võinud panna ja koolmeistrile kaebama minna ka mitte – sõjale oleks siis kõrgema võimu sunnil ots peale tehtud, nagu seda ühel talvel juba oli nähtud. See tuli kõik ilusti ära kannatada, aga järgmisel üleolemise korral isekeskis kätte tasuda.

Ja kui siis kindlusemüürid kõvaks olid tallatud ja sulade ilmade järel külma tuli, siis oli kants kui klaasist mägi muinasjutus, mille otsas kuningatütar istus, kuhu kosilased-kuningapojad oma kuldraudus täkkudega üles sõita ei saanud, muidu kui võta kuldrauad alt ja pane – kui kaval oled – «timmatist» 2 2 Teemandist. rauad alla. Siis oli vaenulisel väel kantsi ära võta võimatu asi. Kellel siis kuidagi võimalik oli kodunt kümme kopikat kokku linuda, laskis oma saabaste kontsadele väikesed rauad alla lüüa; ilma nendeta tormijooksu ette võtta ei maksnud. Pastlamehed pidid siis tahes või tahtmata tagavaraväe jakku jääma.

Siis oli lahing sõna tõsises mõttes verine. Sest kui kantsi serva mööda üles hakkasid kippuma, aga ülevalt tagasi tõugati, jalad alt ära libisesid ja ninali kukkusid – ega kantsi seina sisse auku järele jäänud, ikka nina läks lössi ja veri oli järel. Aga mis sõda see ka on, kus mitte haigetki ei saa, või mis mees, pealegi veel sõjamees, see, kes hoopi kanda ei jõua!

Oh seda saabaste peanaha kulumist! Nende ninad ja kontsakapid olid kuivamise järel siis alati punased nagu kõrbenud. Aga missugune sõda kulusid ei nõua. Raha ja – nahakulu ja verd!

Nojah – et Jaanist vend Vene väes kindrali aus seisis, sattusin mina juba loomulikult tema käsualuseks. Aga ohvitseriks ega lipukandjaks niisuguseid väeülemaid oli meil muidugi ka – Jaan mind ei tõstnud. Sellega ei olekski teised sõjavennad rahul olnud. Et auametid ühe soo ja võsa liikmete kätte kokku valguvad, kus nüüd seda sallitakse.

Ja käsualuseks jäin mina Jaanist vennale koolitoas edasi, nõndasama kui lumehangel. Käsualuseks – seda ei või just ütelda: mina sain Jaani – eestkostetavaks.

Olin natuke arapoolne vastama, kui midagi küsiti, ja harjusin Jaani otsa vaatama. Seda tegi tema kindraliseisus juba ja – talve enam oli ta koolis käinud ka, seega koolmeistri küsimuste ja konksudega harjunud.

Kui näiteks vaja oli vastata, kui palju on 7 X 8, või nõnda – jaanil oli ükskordühe peale hea pea. Temal ei pruukinud ette öelda juba, kui sa temale otsa vaatasid, teadsid ära, said julgust ütelda, et 7 X 8 on 56. Ja mõnikord aitas Jaan ikka etteütlemisega kah, sest ega koolmeistrile võinud vastata: «Mia ei tää!» – See vaatas siis hirmus tõsiselt otsa, iseäranis kui ta oodata võis, et sa teadma pidid, mis ta küsis.

Ka majanduslikkudes asjades, söögi ja magamisaseme poolest oli jäme ots Jaani peos: joogi poolest oli asi teine, sest taaritõruke seisis koolitoa nurgas, sealt võis igamees endale kapa sisse lasta, nõndapalju kui süda kutsus. Aga leivakoti ja magadiskoti asi – ah, ega seda teisiti ära ei saa seletada, kui kirjelda kõik kooli elu ja maali terve see koolimaja üles. See oli – nagu siirakis (aabitsas) lugeda seisis: «muna on ümmargune, maja on neljakandiline» see oli ka just neljakandiline, vist oma neli sülda pikk ja neli lai. Võib olla oli see ehk ka natuke suurem. Nüüd seda enam mõõta ei saa, on juba Looja karja läinud ja maha lõhutud.

Soo! Siin ta nüüd on.

Kui eeskoja lävest sisse astusid, heldekene – hulga inimeselaste pärast, kes siit läbi sisse ja välja käisid, oli selle põrand jalgadega kaasatoodud lumest alati lödine ja sulailmaga päris poritiik, seda enam veel, et eeskoda ühtlasi ka näopesemisruum oli. Ja kes nüüd pisikese kapa või kibu seest – nagu meil pesemise otstarbeks igamehel niisugune riist kodunt kaasa oli võetud – nõnda pesta saab, et vett põrandale ei lirtsu! Sealsamas kõrval, eeskojast lauakestega lahutatud ruumis, oli koolmeistri sahver ja ühtlasi ka neljakümne kuni viiekümne koolilapse söögikottide hoiuruum. Seal seisid meie «veersekid».

Kas aus lugeja ka teab, mis loom «veersekk» on? See on kitsas kott, mille mõlemad otsad kinni õmmeldud ja millel suu külje peal. Ühes otsas leivapäts, teises pudrukarp, keskelt oli niisugune siis hea õlale visata. Meie päevil on sakstel mõnel niisugused siidivõrgust rahamärsid.

Seal jah seisid meie veersekid. Leib, liha ja kartulipuder – mis nüüd kellelegi vanemate jõudu mööda kodunt nädalamoonaks kaasa oli pandud see külmas seal enamasti kivikõvaks, et murra kas nuga katki ja hambad suust välja. Et asi vähegi hõlpsam oleks, viidi söögikotid ööseks koolituppa sulama; seal nad seisid üksteise otsas riidas.

Eeskoja taga, see must ruum – oi, see oli kole. See oli nõndanimetatud köök, roovialune, alt laia õõnega, ülevalt kitsaks minev korsten. Seal rippus raudkonksu otsas koolmeistri keedukatel, suits ja paja aur läksid püsti üles. Soojus muidugi ka. Ruum oli alt oma tubli ruutsüld lai, seinad läikisid paksust nõekorrast. Niisuguses urkas pidid meie meelest kõik need väikesed kuradid ja kurjadvaimud elutsema, kes vanasti Geneetsareti järve ümbruses inimesi ja sigu vaevasid. Kui alt üles vaatasid, kuidas see must toru ikka kitsamaks läks, kuni viimaks ülevalt väikene neljakandiline ruuduke taevasina sisse paistis, siis kippus nagu hinge rinnus kinni pigistama. Koolmeistri päralt olevad paar seareit, mis üles singiks suitsema olid pandud, näisid meie meelest nagu sinna raudkonksude külge rippuma jäänud tondid.

Noo-jaa – kahmus oli sinna roovi alla minna, aga ometi tuli seal igal hommikul enne valget juba ära käia – toobrist pesuvett toomas, sest sealsamas pesema oleks meist kõigest neli kuni viis mahtunud; kuhu pidid teised nelikümmend jääma?

Veetoobrile oli muidugi jää peale külmanud, aga mis sest? Kes oma kapatäie vett, kus küll jäätükid sees kolisesid, kätte sai, oli õnnelik, pani eeskojas või koguni õues läve ees – tung oli muidugi suur – korra-kaks vett näo peale; kes sellest küsis, et jääkülm vesi pakase ilmaga näol ja kätel koorikuks kippus hanguma, selle eest said põsed punased!

Kui eeskojast läbi, koolituppa tahtsid minna – ega see kerge ei olnud: kartsas, redel, oli põigiti tee peal ees. See kartsas viis pööningule, kus koolmeistri hobuse talvine heintetagavara ja – meie magadiskotid seisid. Suur see pööning ju ei olnud, aga heintele ja meie umbes nelja- kuni viiekümnele magadis-põhukotile seal ikka ruumi jätkus, kui kotid hästi üksteise peale virna laoti. Nüüd mõtelge enestele seda sõda ja seda tolmu, kui õhtul magama minnes kotte ülevalt alla pilluti. Kas see ei olnud midagi väikeste jõngermannide ja vallatute tütarlaste jaoks otsekui loodud – midagi, mille juures hästi kilgata võis? Sada kätt sirutasid vastu, et oma küljealust juba lennul ära tunda ja vastu võtta, et see alla pori sisse ei patsataks. Muidugi, mis sealt tuli, kui ta oma ei olnud ruttu jalgadega otsa. Jaa, neid seal üleval, kes kotte alla pildusid, nende kõige suurem lõbu oli muidugi kotte mitte sinna pilduda, kus käed püsti vastu võtmas olid, vaid vastuvõtjatele pähe, suhu ja silmi, kuklasse. Nõnda sündis all ometi hea suur püherdamine – poisid ja põhukotid läbisegi, ja nali oli seda suurem.

Vaeste tütarlaste kotid tulid muidugi kõige viimati, kui poistel omad käes olid, põhjast pori seest üles võtta. Ja kui toredat külma siis veel need päev otsa pööningul seisnud kotid enesest välja õhkusid, enne kui külje all soojaks läksid! Hommikul oli kottide pööningule koristamisega muidugi seesama sõda.