Jaak Järv - Ristitütar

Haige näitas waiksemaks jääma. Meele äritus, mis pihtimisega tõusnud, jäi tagasi. Nüüd ruttasiwad mungad altari sakramendiga. Nad paniwad sakramendi ande segatud olekus altari pääle, õnnistasiwad seda ja andsiwad haigele. Katoliku usu maades ei anta altari sakramendi wiina ja leiba mitte lahus, waid segatult ja nimelt selles mõttes nõnda, et ihu ja weri, mida siin ustakse, ikka ühendatud koos on.

Haige jäi weel waiksemaks. Tal näitas kergem olema. Tema mees arwas seda ka enese palwe wäest tulnud olema ja luges siis weel ühe lugemise haige pääle. Ühtlasi tahtis ta sellega wagadele wendadele näidata, kui palju palweid tema mõistab ja kui auus ristiinimene ta on. Ta oli ara loomuga mehike, ülemate wastu ikka hää tahtmise ja allaheitliku meelega, selle eest aga ka himukas enese kohta rahulolemist ja kiitust kuulma.

Haige jäi magama.

„Aitäh Maarjale! aitäh Jeesukesele!” ütles Toots. „Las ta magab. Kuri on wõidetud. Ta on temast eemale põgenenud. Ei minu lugemised üksi wõinud seda wäärt mõjuda. Olge terwed, kallid wennad, tulemast! Waatage wana hõelust, kudas ta teda waewama hakas, kui teie siia tulite ja üksi sees olite. Nüüd ma näen, kudas ta teile ja pühale ristile wastu sõitleb. Aga ei jaksa. Pidi põgenema.”

Ta waatas haige pääle: „Kui waikselt ta nüüd magab. Neitsi Maarja ise warjab teda. Küll ta nüüd paremaks saab kui ta magada wõib. Ta on muidu wäga hää inimene, ilus ristiinimene, aga – noh, wagad wennad teawad ise parem. Ruuta ikka pihtis teile. Mis ta pihtis ka oma nooremast ajast, kui ta weel minu naene ei olnud?”

Mustad wennad waatasiwad tõsiduse ja waikimisega küsija pääle. Sellest tundis Toots, et tema küsimist talle pahaks pannakse. Pihtimine peab igawesti sala olema. Kes õige ristiinimene tohib selle katte warjule waadata tahta. Toots tundis nüüd seda ja ei küsinud enam. Et ta ennast arwas wendasid pahandanud olema, siis hakkas ta uueste usulikuist asjust rääkima, et oma kristlist wäärtust wagadele kloostri-wendadele selgemalt nähtawaks teha. „Ma tean weel palju lugemisi ja palweid mitmesuguste haiguste ja nõiduste wastu,” ütles ta. „Ja Issa meie palwe oli mul juba siis pääs, kui ma kahekümne aastane noormees olin. Meie wallas tean ma weel ühe mehe, kes Issa meiet oskab. See on Waarumatsi Hannus. Aga tagurpidi lugeda ta seda ei oska. Siis loeb ka weel Hannuse naene meie wallas Issa meiet ja minu Ruuta ka. Pihtile ei taha meie walla rahwas ka palju minna. Ma käisin Lihawõtte pühade eesnädalal ja aasta pärast tahan jälle minna. Pihtiks ennast nüüdgi wagadele wendadele, aga ei tea suurt asja weel hinge taga olema. Sügise poole, kui enam teol käimist, siis juhtub enam patu asju ette tulema.”

„Aga kas teie rahwas Jumala wiha ei karda, kui nad nii wisad on pihtil käima?” küsisiwad mustad kloostriwennad. „Paawst Innocenz kolmas kinnitas juba 1215 aastal, et iga täis kaswanud inimene wande-alla langeb ja meie kirikust wälja heidetakse, kes mitte wähemalt üks kord aastas pihtima ei tule.”

„Meie rahwas on waene,” kostis Toots, „ja preestrid nõuawad pihtimise eest palju raha. Ka palub meie rahwas oma wanu jumalaid. Nad arwawad, et Risti usu Jumal parem ei ollagi ja enam kedagi ei aidata, kui meie pagana aja jumalad. Aga eqa mina nõnda mõtle.”

Kloostriwendade palge pääle tõusis põlastus kui kuulsiwad, kudas rahwas Jumala kohta mõtelda ja et pagana jumalate poole palutawat.

„Ah mis ilusad kõlawad Maarja palwed teie pühas keeles,” rääkis Toots, munkade wastu hää olla püüdes. „Oh kui teie ka mulle neid wõiksite õpetada selles keeles!”

Teine munk luges:

„Ave Maria, plena gratia, dominus tecum, benedicte tu in rnulieribus.”

Toots katsus järele painutada, aga ei läinud. „Ei mu keel kanna,” wabandas ta ja soowis teist palwet ütelda. Munk ütles ka selle.

„Sancta Maria, dei genitricx, ora pro nobis veccatoribus.”

Toots kangutas ka selle kallal oma keelt, aga paremat ühtegi.

„Ütle neid oma keeles,” käskis munk.

„Terwitatud Maria, täis armu; Issand olgu sinuga, sa õnnistatud naeste seas!” luges Toots wõrinal.

„Teine,” käskis munk. Toots luges niisama.

„Püha Maria, Jumala sünnitaja, palu meie patuste eest!”

„Õiged mõlemad,” tähendas munk, „aga õpeta neid ka teistele ja oma weikesele tütrele.” Ise waatas ta teraselt lapsukese pääle, kes kurwal näol haige ema wiletsa sängi ees istus. „Mis armas laps! Sa pead teda hästi kaswatama. Temast peaks Maria õde, nonn, kaswatatama. Kas sa ei taha teda Tallinna nonnekloostrisse anda?”

„Mis mina tean, kallis, auulik wend,” wabandas Toots. „Ristiisa ise olla ikka lubanud tema eest hoolitseda, eks saab näha, mis ta teeb. Minust küll saa ühtegi. Ma ep tohi mõeldagi niisuguste asjade pääle.”

„Ah ristiisa olla lubanud?” küsis munk teraselt, aga tasa ja ise waatas haige poole. Ta tahtis tähele panna, kas see wahest unest üles pole ärkanud. „Sa tunned tema ristiisa?”

„Miks ep tunne,” kostis Toots, „olin paari aasta eest ise tema juures wahimeheks ja Ruuta oli lambatüdrukuks.”

„Armastas ta ka oma ristilast?”

„Mis mina waene, kallid herrad wennad, sellest tean ütelda. Enamaks ikka pidas, kui teist oma rahwa lapsi. Ega ta laita saks ole, mõnikord aga äkilise meelega.”

„Kas tal muid niisugusid ristilapsi weel peaks olema?”

„Eks ikka ole.”

„Enesel on tal ka wist lapsi?”

„On ikka.”

„Kui palju!”

„Üks poeg.”

„Käib ta ka kirikus?”

„Eks ikka käi.”

„Kudas su kena lapsukese nimi on?”

„Meie kutsume Madliks, aga mõisas taheti teist Madalleenaks kutsuda. Minu arust oleks see kui sõimunimi. Eks igaüks näe muidugi, et ta madal ja weike on, ta jo alles noor. Meie hüüame ikka Madliks. Madlike, tule siia, anna sakste käele suud.”

Madlike tuli ja andis. Mõlemad mungad waatasiwad teraselt ta silma. Neile näitas Madlike iseäranis armas olema. Nad ei raatsinud pilku ta päält ära pöörata. „Wõi niisugune laps,” ütles teine kloostriwend. „Ja, ja, armas laps, sinul peaksiwad ilusamad päewad ees olema, kui selles majas neid leida on. Püha neitsi wõtku sind oma hoole alla.”

„Jah” ütles Madlike, „püha neitsi tahab mind hoida. Ma nägin eile ööse unes, ta tuli meile ja andis emale rohtu ja mulle andis ilusa, ilusa risti. Kas eit saab terweks?”

„Jah, püha neitsi saab teda aitama ja tema terweks tegema,” kostis munk.

Siis keeras ta jutu jälle rahwa usuliku elu pääle ja päris, kas tulla siin rahwa seas ka laulatamata abielusi palju ette, kas laulatamise asemel weel naisi rööwitawat, kas lapsi ristimata jäetawat, kas pagana jumalatele weel ohwrisi toodawat, kas kirikutes ja surnuaedadel pärast matukseid, ka weel sööma- ja joomapidusid peetawat jne. Toots kostis nende kõikide küsimiste pääle jah. Küll ei olla keegi neist pattudest enam üleüldiselt moodus, aga ette neid tulla, mõnda õige rohkeste. Tema, Toots, ise teada wanemaid, kes alla ja üle kümne aastasid lapsi olla wana pagana wiisi järele metsa maha matnud ja mõned neist lastest olnud ka ristimata. Niisama teada tema mehi, kes enestele wanal wiisil naese olla warastanud ja nendega ilma preestri lugemiseta elada, ja weel teisi mehi, kes eneste naesed olla ära wahetanud, nagu wanast wahel tehtud. Ohwrisi wiidawat wanadele jumalatele weel igal pool ja Risti usu Jumalat põlatawat.

Mungad raputasiwad pääd ja ütlesiwad: „See on kangekaelne rahwas. Ligi tuhat wiissada aastat on Issanda Jeesuse sündimisest mööda ja weel sünniwad siin püha Maarja maal niisugused pagana teod. Kangekaelne rahwas!”

Siis nõudsiwad nad Tootsi käest selgemalt järele, kes ja kus need inimesed olla ja elada, kelledest Toots tähendatud pagana tegusid teada. Toots juhatas neile niisugusid suure hulga.

„Aga kudas elab teie paater?” küsisiwad nad siis talumehelt edasi. „Kas ta peaks auusa elukombega mees olema?”

„Meie kirikusaksa arwate teie? Oi, sihukest ei ole enne siin kiriku pääl weel nähtud. Igaüks teab temast paha rääkida.”

„Ega ta majas naesterahwaid ei ela?”

Toots mühatas. „Noh, kus neid siis weel elab, kui mitte sääl. Tal on lapsigi.”

„Kus ta kaswatab oma lapsi?”

„Mis mina tean,” ütles Toots wabandlikult. „Mõned on ta enese juures kodus.”

„Ta enese juures kodus!” imestasiwad mungad. „Koguduse silma all!”

„Jah, koguduse silma all,” tõendas Toots. „Tema enese lapsed. Igaüks teab.”

Munkade imestus ja põlastus oli suur. „Oh kui häbemataks on sinu karja kaitsejad saanud, Issand! Kõige rojasemal wiisil teewad nad sinu seadmiste wastu. Kas nõnda õpetab ta eluga oma kogudust? Kas ta ei tea pääpiiskopi kanget keeldu, et paatrite majas naesterahwast olla ei tohi, olgu siis mõni nende ealine lühidalt sugulane? Lahti peab ta saama ametist ja ta lapsed kiriku pärisorjadeks surmani. Kui piiskopp Tallinnas meie kaebdust ei kuule, pääpiiskopp Riias saab seda kuulma.”

Munk oli äritusest punane ja ei pannud seepärast tähelegi, et siin sünnis ei olnud waimulikust mehest nõnda rääkida, sest selle seisuse liige oli ta jo ise ka. Nüüd tuli tal wähemalt see meelde, et haige uni tema kõne läbi wõiks rikutud saada ja ta hakas tasasemalt rääkima. Ta kirjutas Tootsi suust mitu inimest üles, kes kiriku paatri elu olu pidada tundma, kirjutas ka tema laste nimest ja nende emade nimest ja tõotas asja kõrgemate kiriku ülemate ette wiia. Enne lubas ta ka weel teisi asjaloo tundjaid kuulatada, keda Toots nimetanud.

Nüüd pakkus Toots oma külalistele süüa. Need wõtsiwad seda wastu ja muud nad oma pihtimise eest ka ei soowinud. Kui nad söönud, andsiwad Tootsile pihtitähekese, et nad tema naist Ruutat pihtinud, kraamisiwad siis oma asjad wankri pääle ja hakkasiwad minema. Ära minnes ütlesiwad Tootsile:

„Aga kui Jumal peaks sinu naese ära kutsuma, hoia et sa teda pagana wiisil ei mata, nagu seekord lapse olid matnud.”

„Ei, ei,” tõendas Toots, „teda ma nõnda matta ei taha. Mis ristiinimene ma oleksin, kui oma naest nõnda matta tahaksin.”

Mustad wennad läksiwad surnuaia poole jälle tagasi, et säält mööda lähemasse külasse minna ja sääl jutlusi pidada ja pihtimist toimetada, nagu nende amet oli. Ka tahtsiwad nad sääl mõnda nendest üles otsida, kelledest nad Tootsi läbi paganlikka asju kuulda saanud, et neid õpetada ja noomida. Aga nad ei saanud mitte õnnelikult sinna külasse. Kui nad kirikumõisast mööda läksiwad, tuli salk inimesi säält wälja ja hakkasiwad munkasid sajatama ja sõimama. Wiimaks wiskasiwad nad nende wankri ümber, altari jaod läksiwad kõik maha. Mungad mõistsiwad küll, kust see oli. Kiriku preester oli sajatajad saatnud ja nad üles kihutanud. Pahanduse ja häbiga läksiwad nad edasi, kui oma asjad oliwad üles korjanud.

Tükk aega pärast munkade äraminemist ärkas haige üles. Ta oli kaua maganud. Nüüd tundis ta enese sugu kergema olema. „Oh Jumal, kudas need mind oma küsimiste ja usutamistega waewasiwad,” ütles ta. „Ära tahtsiwad hinge wõtta. Ei jäta ega jäta.

Oh Jeesuke, Maarjake, awitage ise! Ei neist piinajatest saa midagi.”

„Ära ütle, Ruutake, santi sõna,” waigistas Toots. „Suured asjad abimehed nad küll ei näita olema; ei saanud oma hobuse jala nikastusegi wastu ohtu. Aga las neid Jumal näha. Ma hakkan nüüd ka arwama, et nende lugemisest üksi ühtegi ei tule. Miks jäid sa raskemaks, kui nad üksi sinu juures sees oliwad sind pihtimas ja mina wäljas pidin ootama? Aga kui ma sisse sain ja ise ka sinu pääle lugema hakkasin, siis sai sinuga paremaks. Ruutake, ma tahan ikka sinu eest lugeda ja paluda.”