Jaak Järv - Ristitütar

Haige jäi uueste magama. Toots wõttis aega ja luges tema juures oma lugemisi ja Issa meiet ja ka esimest ja teist käsku. Neid kahte ta mõistis kah.

Surm ei tulnud. Haige sai aega mööda terweks. Tootsil oli sellest hää meel ja ta hakkas kindlamaste munkade ja iseenese lugemiste terwekstegemise wäe pääle uskuma.

Toots oli Kõõlukaela talus peremeheks, aga alles teist aastat. Endine peremees oli ühe kardetawa asja pärast kõige naese lastega siit ära põgenenud, üle mere Soome läinud. Mõisa härra oli siis enda senise wahimehe Tootsi wastu nii lahke olnud ja tema siia peremeheks pannud, aina oma enese kraami ja loomadega; sest Tootsil ei olnud midagi.

Aga Tootsist ei saanud õiget peremeest. Ta abeles oma isemoodi loomuga siia ja sinna, ja õiget asja ei olnud temast kusgil, olgu küll, et ta ennast ise õigeks ristiinimiseks kiitis. Tema käest ei saanud igas asjas piiskopp oma kümnest ega mõis õigeste oma maksust. Sellest tuli, et härra lähemal kewadel tema koha päält mõisa wahimehe ametisse Mugalasse jälle tagasi wõttis; sest selles ametis oli ta hoolas ja krabe olnud. Seda oli ta ka nüüd uuel puhul siin jälle, midagi ei jäänud temast nägemata, mis tema ametisse puutus.

Tootsi naene Truuta tallitas Mugala mõisas karja, puhastas lossi õue, tegi rohuaias seda ja teist tööd jne, nagu kõik teised mõisa orjad ja tendrid. Tema oleks küll parem Kõõlukaelale perenaeseks jäänud, kui mõisas orjaks olnud, aga see ei olnud tema teha.

Rõõmus aga oli weike Madlike, et ta mõisasse tagasi saanud. Ta uskus, et ta siin jälle ristiisa käest ilusaid riideid ja asju kingituseks saab, nagu ta enne saanud, ja et ta oma endise tutwa, Edgardiga, siin ka jälle mängida tohib. Ta oli õigeste uskunud. Tema ristiisa, mõisa omanik von Rottendorp, leidis tema selle kahe aastaga, mis ta wallas olnud, weel ilusamaks lapseks kaswanud olema. Tal oli armas tema pääle waadata, ja pea oli ta temale ka uued ilusad riided kinkinud. Ka andis ta oma pojale Edgardile, kes ta. ainuke laps oli, luba, et ta jälle wahel Madliga seltsida ja mängida wõida, kui ka mitte iga tahes ja ilma ette antud piirideta. Selle loa üle oliwad mõlemad lapsed rõõmsad, iseäranis Edgard, sest temal ei olnud muud mänguseltsilist, kuna Madlil neid küll oli. Ka näitas poisikene Edgard niisuguse iseäralise loomu ja waimuga olema, et tema isa maja toredas elus ja ilus enesele küllalt armast lõbu ei leidnud. Tema meel ja mõte kaldusiwad tõsisemata asjade ja lihtsuse poole. Madli, kes temast paar aastat noorem, oli küll enam elawama loomuga, aga siisgi sündisiwad nad mängides armsaste kokku. Suurelt osalt pidi see ka sellest tulema, et Madli, kui ta enne siin elanud, Edgardiga seltsides juba ka wiisakamat olekut oli õppinud. Oli jo neil nende mängude juures Edgardi õpetaja ja järelwaataja ikka juures, kelle juhatusi siis ka Madlikene kuulis ja tähele pani, mis pääle ta wäga terane oli.

Aga Rottendorpi lahkus oma ristitütre wastu läks weel suuremaks. Ta astus ühel päewal wahimehe juure ja ütles:

„Kuule, Toots, sul on kena tütar, tõeste kena.”

„Mis mina tean, pai härra,” wastas see kõige alandlikumalt.

„Ma rõõmustan oma ristitütre üle, ja tahan, ta peab hästi kaswatatud saama. Ta peab ka kooli saama.”

„Kui härra käsib, siis peab see küll sündima,” ütles Toots, „aga ega mina seda wõi; mina pole midagi. Mina ise olen härra ja minu hing ja meie Madlikene kah.”

„Mina tean seda,” ütles härra, „aga sina pead seda hääks pidama ja selle eest truuim ori olema, kui mina sinu Madli kooli panen. Minu ristilaps peab hästi kaswatatud saama.”

„Jah, jah, kallis härra, ma kiidan härrat wäga palju, härra teeb kõik hästi, ja ma tahan kallile härrale ikka truu olla ja ikka kõik teha, mis härra tahab.”

Toots oli rõõmus. Kui ta mahti sai, läks ta ruttu kodu ja ütles: „Kas tead, Ruuta, meie Madlike saab nüüd küll weel ilusamad riided. Härra paneb tema koguni kooli. Küll ta kiitis teda ilusaks.”

Madlikese ema oleks kui jumestanud. Wist oli see rõõmu jumestus. Siis jäi ta mõttesse. Pea waatas ta enda noorema tütrekese pääle ja ütles: „Aga sinule ei anna küll keegi ilusaid riideid, waeneke!”

Juba lähemal päewal oli Madli koolis. Rüütel, Rottendorp oli oma mõisa pääle weikese kooli asutanud, kus ta enda paremate teendrite ja orjade lapsi natukene õpetada laskis. Pää õpiasjad oliwad muidugi tähtsamad kiriku palwed Awe Maria, Sancta Maria, Issa meie, kümme käsku ja mõned usuõpetused. Kes terasemad ja härrale muidu enam meele järele oliwad, need lasti kauem aega koolis käia ja neile õpetati ka kirjutust, Saksa keelt jne. Trükitud raamatu õppimist weel ei olnud, sest trükikunst, mis alles hilja Saksa maal leitud, ei olnud weel siia ulatanud. Õpetamine sündis muidugi enamiste Saksa keeles. Koolitajaks oli üks nõnda nimetatud „kirikuori,” kelle Rottendorp lähema kiriku juurest siia kooliametisse oli kutsunud. Ta oli selle aja järele kaunis kena koolitaja ning muidu ka hää inimene. Kiriku orjadeks kutsuti sel ajal neid inimesi, kes kiriku preestrite läbi oliwad sündinud, ja nad oliwad ka tõeste kiriku orjad. Pääpiiskopp Henning Riias oli Riia kiriku kontsili pääl 1428 aastal seaduse teinud ja selles muu seas ka seda kinnitanud, „et lapsed, kes preestrite läbi sündinud, ja ka nende emad, surmani peawad pärisorjadeks tehtama ja igaweseks ajaks selle kiriku teenistusesse jääma, kus nende isa preestriks oli wõi on.” Sarnased kõlwatumad preestrid ise pidiwad ametist ära heidetud saama. Seda seadust oli pääpiiskopp seepärast tarwiliseks arwanud anda, et tema walitsuse all seiswatel paatritel tihti lapsi oli, kuna Katoliku usu waimulikud mehed ometi abielusse astuda ei tohi. Igal tarwilikul korral ei saanud see seadus küll mitte täidetud, aga üsna ilma mõjuta ei jäänud tema ka. Wähemalt mõnede eksimiste kohta sai ta ka täidetud, ja mitmed temas tähendatud lapsed ja nende emad kirikute pärisorjadeks kinnitatud. Niisugune kirikuori, preestri laps, oli ka see mees, kes Rottendorpi mõisas, Mugalas, koolmeisiriks oli. Säält kihelkonna kiriku juures oli sarnasid orjasid rohkeste, nii et neid sinna liiaks oli, ja sarnasel lool wõidi neid iseäraliste tingimiste all ka mujale teenistusesse panna, mis siis ka siin sündinud.

Madli õppis selle kirikuorja juures wäga usinaste. Tema terawat mõistust ja rutulist edasisaamist pandi imeks. Seda enam tundis temast ta ristiisa Rottendorp rõõmu ja laskis teda, kui kirikuorja kooliteadus tema kohta lõppema hakas, ka oma poja kaswataja läbi wahel õpetada. Seega puutus Madli weel enam Edgardiga kokku ja wõis temaga wabamalt mängida kui enne. Sest nüüd oli ta osalt kui Edgardi kooliõde, kombetes ka enam haritud ja nägusates riietes, mispärast siis Rottendorp nende mängimisele ja seltsimisele enam wabadust lubas.

Nii oli weikese Madli elu siin kõigiti õnnelik. Ta ei tundnudgi, et ta orjalaps oli. Ta ristiisa laskis talle koolis süüagi anda, mis muidugi parem oli kui wanemate wesine leem. Nõnda läksiwad mööda mitu aastat. Madli oli juba neljateistkümne aastaseks saanud ja igal aastal koolis käinud, kui ka mitte ikka päewast päewani. Aga siis tuli tema õnnele äkiline lõpp. Rüütel Rottendorp hakkas märkama, et tema poja tundmused lossiwahi tütre wastu wististe mitte enam ainult lapselikust sõbrusest juhitud ei ole, waid wist ka misgisugust teisest kindlamast tundmusest. Edgard ei olnud ka enam wäga laps, waid juba sugu üle kuueteistkümne aasta. Nii wõis iseäralisi tundmusi tema südames küll juba tõusnud olla, seda hõlpsamalt, et ta pehme, luulelise loomuga ja osalt unistawa hingega oli. Oliwad need tundmused aga wahimehe Madli kohta, siis oli see isa teadmise järele wäga kardetaw, nimelt seepärast, et tema Edgard wälistest wiisidest palju lugu pidada ei mõistnud ja oma isemoodi meele järele käia armastas. Isa arwas siin siis kohe lahutust teha, muidu wõis Edgardi sugusega asi wäga pahaks minna. Tuluke pidi kustutatud saama kui ta weike on, suureks saades arwas Rottendorp tema kustutamise raske olema; sest ta tundis oma lapse loomu.

Seda oli ta ka selgeste wälja saanud, et tema Edgardi iseäralised tundmused kellegi muu kohta ei käi kui wahimehe Madli kohta. Wälised seisuse waheseinad, olgu küll tugewad ja kõrged, ei olnud siin seda seespidist hingesarnadust, mis Looja ehitanud, wististe mitte lõhkuda jõudnud.

Ühel päewal kutsus von Rottendorp wahimehe ette ja ütles:

„Toots, sa ei ole enam minu oma. Ma olen sind uue peremehe omaks andnud. Täna lähed minema.”

Toots kumardas alandlikult ja ütles: „Paluksin ka oma naist ja last minuga temale ühes anda. Meie ei tahaks mitte lahkuda ja ma olen härrat ikka hästi orjanud.”

„Kõik, kõik olen ma teid ära andnud, kõik lähete tükis,” kostis härra.

„Aga kudas härra ristilapsega jääb? Kas tema kah?”

„Jah, tema kah!”

„Jeesuke olgu härraga, Jeesuke meiega,” ütles Toots, – „tea kuhu siis saame wõi kes meie uus härra on.”

Selsamal päewal pidi Toots oma perekonnaga Mugalast lahkuma. Mineku pääl läks Madli oma ristiisal weel jumalaga jätma ja tänama.

„Tänan teid wäga, kallis härra ja ristiisa!” ütles ta ja hääl wärises enesel liigutuse pärast. „Ma olen waene halb laps, aga teie olete mind nii hästi kaswatanud, katnud ja koolitanud. Tänan südamest selle kalli armu eest!”

Ta wõttis härra käe ja andis sellele suud. Tema ilusad selged silmad oliwad niiskeks löönud, ta süda tundis tänu kõrwal ka haledust, et siit pidi lahkuma, kus ta nii wäga õnnelik olla wõinud. Ta ei oleks sellest käest lahti lasta tahtnudgi.

Rottendorp rääkis temaga paar sõna ja kinkis talle ühe trükitud Uue Testamendi, mis paar aastat waremalt Saksamaal oli trükitud. Madli oli siin koolis wiimsel aastal küll pisikest usuliku sisuga raamatut trükikirjaga näinud, aga Testamenti seni ajani ainult kirjutatud kirjaga. Seepärast oli ta selle kingituse üle wäga rõõmus ja ei teadnud, kudas kinkijat tänada. „Lase olla, armas laps,” ütles see. „Sa wõid seda raamatut lugeda ja saad temast armsaid asju leidma, aga hoia teda hästi, et teised teda lugeda ei saa, kes ehk seda oskaksiwad. Sa tead, et rahwale on pühakiri keelatud. Aga ole sa ikka hää laps.”

Selle pääle jättis Madli ka Edgardi jumalaga, mille juures neile mõlemile pisarad palgele weeresiwad. Madli hakkas nuttes minema. Tema haleduse ja ingliwiisilise oleku läbi sai ka tema ristiisa süda liigutatud. „Ära nuta!” ütles ta temale järele. „Uues kodus saab sul wäga hää olema. Ma olen teie uue peremehega sinu pärast rääkinud.”

Lapsuke keeras usaldusega ümber ja küsis: „Kes on meie uus härra? Kuhu wiiakse meid?”

„Teie lähete Aatla härrale; ta on wäga hää härra,” kostis Rottendorp lahkeste.

„Ah, Aatla, see mõis ei olla siit wist mitte kaugel,” ütles laps lahkemalt ja läks.

Rottendorp keeras oma enese tuppa, pani ukse kinni ja istus. Ta näitas iseeneses rahutu olema. Tüki aja pärast liikusiwad tema huuled tasaste: „Kallis, kallis laps. Kes oleks wõinud arwata. Kui armas on.ta mu südamele! Ma oleks ta kõige paremaste üles kaswatanud ja koolitanud, aga mis ma wõin parata. – Oh et niisugune ometi päris mu oma tütar wõiks olla!”

Kui Madli härra juurest tagasi tuli, ronis tema pisike õeke juba rattile. Ema küsis Madli käest: „Mis ristiisa ütles ka?”

„Ta ütles,” kostis laps, „meid wiitawat Aatla härrale ja Aatla härra olla ka hää härra.”

„Seda praegu küüdimees ütles juba,” rääkis isa „et ta meid Aatlasse wiia, – ükskõik, kuhu wiiakse.”

Nad istusiwad pääle.

„Aatla ei ole kaugel, isa, kas ei ole?” küsis Madli Mugala õuest wälja minnes. „Ma mõtlen, ma saan weel ristiisa näha. Ah, Rottendorp on wäga hää ristiisa.”