Kristi Piiper - Tõde või tegu II. Ema saladus

Vilunud liigutusega tõmbas ta jalga helesinised lühikesed teksad ja selga lühikeste varrukatega musta T-särgi, jalga läksid veidi kulunud valged tennised. Peaaegu tagumikuni kasvanud blondid juuksed olid öisest patsis olemisest tavalisest rohkem lokkis ja Stella sidus need lihtsasse hobusesabasse. Meigi tegemiseks aega ei jäänud ja kiiruga sulges ta enda järel toaukse. Ukse klõpsatuse järgi tundus, nagu oleks see lukku läinud. Ehmunult kohmitses Stella taskus, et võtit leida, aga siis tuli talle meelde, et siin ei saagi uksi lukku panna. Pilk ukse peal asuvale väikesele sildile kinnitas, et tegemist on Stella ja Annabeli toaga. Pikas hallide seintega koridoris oli ligi kümme ust, igas toas kaks tüdrukut, nimesildid korrektselt ukse peal. Juhataja oli talle selgitanud, et see siin on gümnaasiumitüdrukute ühiselamukorrus, korrus allpool elavad põhikoolitüdrukud. Nooremaid selles lastekodus polnudki. Maja teises tiivas elasid poisid.

Stella kõndis kinnistest ustest mööda otsejoones koridori lõpus asuva trepi poole. Kui ta nüüd õigesti mäletas, siis pääses just sealtkaudu sööklasse. Tundus, et tal oli õigus, sest pudru ja suitsuvorstiga võileibade lõhn muutus järjest tugevamaks. Allkorruselt kostis häältesuminat ning lusikate kolksatusi.

„Oota, Stella!” hüüdis rõõmus hääl tema selja taga. Stella pööras pead ja tundis, kuidas süda raskeks muutus. Oligi Annabel. Pagan, temast ei pääse üle ega ümber! Stella sundis ennast naeratama.

„Hei …”

„Mina olen Annabel, su toanaaber. Kui ma eile õhtul rannast tagasi jõudsin, siis sa juba magasid. Nii kahju, ma tegelikult tahtsin juba siis sinuga hullult rääkida!” Annabel lausa säras. Stella märkas tema kulmus pisikest rõngast ja T-särgi varrukast paistsid mõned värvilised tätoveeringud. Tahtmatult jäi ta Annabeli vaatama, unustades isegi vastata. Annabel ei lasknud ennast sellest häirida. „Tule, lähme sööma, ma näitan, kus meie klassi laud on. Meil on kümnes.”

Stella noogutas ning Annabel nügis ta söökla uksest sisse. Avara, peaaegu maast laeni akendega ruumi ühel poolel asus lett toitudega, teisel poolel lauad ja toolid. Üsna tavaline söökla, ainult et värskelt remonditud. Kõik siin ühikas ja koolis oli renoveeritud. Juhataja oli ringkäigul rääkinud, et tegemist on Eestis ainulaadse asutusega – lastekoduga, kus elavad eriti raske elusaatusega lapsed ja mille juurde kuulub kool. See on loodud ainult põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele ja seda rahastab Euroopa Liit. Et ta peaks olema tänulik ja õnnelik, et just siia elama sattus. „Sittagi, lootku aga,” mõtles Stella sel hetkel. „Ma vihkan seda su ideaalset asutust ja jäängi vihkama, kuni siit minema saan!”

Eemalt paistiski laud number kümme. Numbrid olid maalitud laudadel asuvatele lillevaasidele. Stella märkas, et neli kohta kaheksast olid juba kinni, seal istusid kaks poissi ja kaks tüdrukut. Stella kõndis tõrksalt sinnapoole. Kohe üldse ei olnud tuju kellegagi tuttavaks saada või head tuju teeselda. Kuid Annabel oli sihikindel ja vedas teda tempokalt, peaaegu et kättpidi laua poole. Märgates Annabeli uue tüdrukuga laua poole tulemas, jätsid kõik poolelt sõnalt jutu ja jäid tulijaid vaatama.

„No nii, see ongi siis minu uus toakaaslane, Stella. Saage tuttavaks! See siin on Katriin.” Annabel osutas tumedapäisele tüdrukule, kes teda üsna lahke näoga vaatas ja talle naeratas. Teine tüdruk, heledate lühikeste juuste ja poisiliku olemisega, oli Eva. Stellale tundus, et Eva vaatas teda veidi liiga uurivalt ja kahtlustavalt, aga ta teadis, et ega ta ka ise kõige sõbralikumat muljet ei jätnud. „Ja need kaks siin on Villi ja Priit, kaksikvennad, nagu sa vist isegi aru said. Villi nimi on tegelikult Villiam, aga me kutsume teda Villiks või Viltsiks.” Annabel naeris jälle oma kõlavat naeru ning Stella heitis poistele kiire pilgu. Sarnased olid nad küll, kuid tema arust mitte väga. Poisid olid pruunide juustega, lühemat kasvu ja üsna tavalise mittemidagiütleva välimusega, nagu talle esmapilgul tundus.

„Berit ja Andre on ka meie klassist, aga neid praegu ühikas ei ole, nad on suvel oma päriskodus. Beritil on tegelikult ema olemas, aga kuna ta on haige, noh, ma mõtlen, vaimselt haige, siis Berit temaga iga päev koos elada ei saa. Ja Andre vanemad on alkohoolikud, rikkad, aga täisjotad. Ta on pool elu lastekodus elanud, vaheaegadel käib kodus ka ja on seal siis täpselt nii kaua, kui kannatab ja kuni asjad hulluks lähevad,” selgitas Annabel kahe tühja tooli omanike tausta.

„Mis sind siis siia toob?” küsis poisipeaga Eva uudishimulikult silmi kissitades.

Stella vaikis. Ta ei teadnud, mida vastata. Et ta isa on psühhopaadist mõrvar ja ema lasi lihtsalt jalga ja et tema vanatädi tõenäoliselt mürgitati? Sekundid läksid ja vaikus muutus juba talumatult ebamugavaks. Sõnad aga ei tahtnud kuidagi suust välja tulla.

„Mul …” alustas Stella, kuid takerdus ja vaikis.

„Oodake nüüd, las ta läheb võtab endale süüa kõigepealt, on ju?” päästis Annabel Stella ebameeldivast olukorrast ja tõusis ka ise püsti. „Lähme, ega keegi siin hommikusööki lauda ei too, ikka ise tuleb võtta.” Stella ajas ennast kohmetunult püsti. Isu oli null. Vastik oli olla. Kõik oli võõras ja millegipärast käis iga viimane kui detail ja inimene närvidele. Õnneks võttis Annabel tal jälle käe alt kinni ja juhatas otsustavalt toiduleti poole.

„Tead, ära võta südamesse, Eva ongi selline otsekohene. Tal on endal väga raske elu olnud, ehk kunagi ta räägib sulle … Me oleme siin kõik natuke nagu üks pere, saad aru, ära pahanda nende peale, kui sulle miski alguses imelik tundub. Kui saad, siis ole lihtsalt aus ja ole sina ise …” sosistas Annabel usalduslikult Stellale. Esimest korda lastekodus oldud aja jooksul naeratas Stella siiralt. Kes teab, võibolla see Annabel ei olegi nii hull, kui alguses tundus, mõtles ta ja kehitas õlgu.

„Sorri, jah, ma ei tea ise ka, mis mul viga on … Ma tavaliselt ei ole selline, või noh, varem vähemalt ei olnud,” sõnas Stella mõtlikult.

„Mida teile, tüdrukud? Puder moosiga või ilma? Võileivad? Jah või ei? Järjekord tekib, otsustage ära!” käratses ärasuitsetanud häälega sööklamutt.

„Puder, ilma moosita, üks võileib,” vastas Annabel kiirelt.

„Mulle sama,” lisas Stella pikemalt mõtlemata ja heitis kiire pilgu enda selja taha. Järjekorras oli peale neid ainult üks poiss. „Appi, miks ta nii vihane on?” sosistas Stella Annabelile, kui sööklatädi selja keeras ja tujukalt venivat kaerahelbeputru kausikestesse kühveldas.

„Ta ongi selline. Tead, mõned töötajad siin … Nad on natuke imelikud. Küll sa ise pärast näed. Kohalikud väljaõppeta elanikud siitkandist tööle võetud … Ignoreeri lihtsalt, see ei ole midagi isiklikku,” selgitas Annabel tasasel häälel. Toidukandikud käes, siirdusid tüdrukud tagasi oma klassi laua juurde.

Lauas istujad arutasid parajasti augustikuist praktikat. Stella sai kohe aru, millest jutt käis, kuna juhataja oli talle juba rääkinud, et gümnaasiumiõpilased käivad augustikuus tööl raha teenimas. Annabel selgitas ka Stellale praktika korda.

„Nii, sulle on määratud koht vaimse tervise keskuses. Asendad administraatorit augustis. Ära üldse põe, seal on jumala lihtne, ma olin ise eelmisel aastal seal ja pealegi tuleb Priit ka sinna, ta läheb peale kaheteistkümnendat psühholoogiat või psühhiaatriat õppima. Ta on kliinikus ühe psühhiaatri assistendi koha peal. Noh, aitab teda igasugu asjaajamistega ja nii. Samas majas töötate.” Priit noogutas ja naeratas. Stella jäi teda tahtmatult vaatama. Enne nii tavalise välimusega poiss muutus naeratades hoopis teistsuguseks, alles nüüd märkas Stella, kui ilusad rohelised silmad tal on. „Siis on hästi,” tulid alles nüüd esimesed sõnad tal üle huulte.

„Noh, oskab ju rääkida küll,” pobises Eva ja pööritas kergelt silmi.

„Eva! Ole nüüd, ta alles jõudis ju siia. Kunas ta siis juba rääkima oleks pidanud jõudma? Ja siis oleks nagunii jälle häda olnud, et lobiseb liiga palju,” sekkus Annabel kiirelt. Stella tundis üha kasvavat tänulikkust selle tüdruku vastu, keda ta alguses peaaegu et vihanud oli. Mida ta ilma Annabelita teeks – istuks ilmselt tõrjutuna lauas ja oleks selle vaenuliku Eva naerualune.

„Praksi asjad tuleb selle nädala jooksul korda ajada, kõigil tuleb käia ja koht üle vaadata, sealse juhendajaga asjad täpsemalt kokku leppida ja siis ülejärgmisel nädalal alustame,” selgitas Annabel. „Kusjuures palka saame väga normaalselt, peaaegu nagu sealsed töötajadki. Sellest rahast saab siis meie taskuraha järgmisteks kuudeks. Sügisvaheajal on järgmine töövõimalus.”

Tumedapäine Katriin sõnas: „Jah, ma lähen käin täna juba tanklas ära. Lenka oli eelmine aasta seal täiega hästi tippi saanud. Uskumatu, eks ju, tanklas?! Kuigi ta ütles, et seda tippi oli ülemus ise maksnud, ma ei tea, ma ei saanudki aru, kas ületundide eest või … Aga noh, eks siis selgub.”

„Stella, sa võid siis minuga kaasa tulla, kui tahad. Sinna vaimse tervise keskusesse. Ma mõtlesin esmaspäeval minna, mis sa arvad?” küsis Priit Stellalt. Stella tundis, et punastab. Pagan, mis värk on? Mis mul on mingid suhtlemishäired tekkinud või, ei saanud ta aru. Ta lootis, et teised seda ei märka, kuid nägi silmanurgast, kuidas Eval teda jälgides kulm veidi kerkis.

„Aa, jaa, muidugi, mul aega on. Tuleksin hea meelega sinuga kaasa, ma ei tea ju, kus see asubki,” pudistas tüdruk vastuseks.

„Hästi, siis oleme kokku leppinud. Esmaspäeval kell 10? Saame peaukse ees kokku ja stardime,” pani Priit plaanid paika ja Stella noogutas nõusolevalt. Kõigil oli söödud ja Katriin ja Eva läksid juba oma kandikuid ära viima. Stella tegi kiirelt oma hobusesaba lahti ja raputas oma juuksed õhetavate põskede ette.

Peale hommikusööki tuli Annabelil mõte viia Stella ühika ümbrusega tutvuma. Juhataja oli eelmisel päeval Stellale juba kooli ja ühiselamut tutvustava ringi teinud, aga soovitanud väljas asuvad valdused koos teistega üle vaadata. Nad väljusid suurest peauksest ja jalutasid lähedal asuva järve ja pargi poole.

„Nii soe on! Uskumatult kuum suvi on see aasta olnud. Tead, ma olen praktiliselt kuu aega iga päev rannas käinud,” vadistas Annabel. Ta oli tõesti väga päevitunud. Stella sisuliselt ei mäletanudki suve esimest poolt. See oli möödunud nagu unes – kohtus käimised, sõpradega hüvastijätmine …Vastikult raske aeg, mille Stella oma peas kusagile tagaplaanile lükanud oli. Ja ema oli ikka teadmata kohas. Kus ta ometi on ja mida ta teeb? Sajad vastamata küsimused Stella peas keerlesid segase ja häiriva massina.

„Stella, kuuled mind või?” Annabel jäi seisma ja vaatas teist uurivalt.

„Oih, sorri! Kuulen küll, jah. Sa ütlesid, et oled palju rannas käinud,” vastas Stella kiirelt. Jälle oli ta oma mõtetesse vajunud. Seda juhtus viimasel ajal järjest sagedamini ja see hakkas juba tema igapäevaelu häirima.

„Jah, aga ma ütlesin veel seda ka, et siinsamas järve ääres, õigemini teisel pool järve, tuleb meil homme ühine üritus. Matk. Ma küsisingi, et kas sa tead sellest juba. Kas juhataja rääkis ikka?” uuris Annabel. Stella raputas segadusse sattunult pead. Mingist üritusest ei olnud ta küll rääkinud. Või oli? Ta ei saanud selles enam kindel olla, arvestades seda, mismoodi ta vahepeal oma mõtetesse vajub.

„Ma tegelikult ei tea, äkki rääkis ka, hästi palju infot tuli eile peale,” vabandas Stella. Ta ei tahtnud kummaline tunduda ja oma mõttessevajumistest rääkida – polnud vaja, et teda siin imelikult vaatama hakatakse. Õnneks Annabel noogutas mõistvalt. Ta tundus üldse hästi arusaaja ja heatahtlik tüdruk olevat, Stella lausa imestas, et teda nii kiirelt omaks oli võetud. Tegelikult olid ju kõik peale Eva temasse sõbralikult suhtunud. Stella tundis ennast korraga süüdi – kõik üritavad, aga tema on selline tuim tükk. Ta otsustas ennast kokku võtta ja omaltpoolt ka natuke paremat suhtumist üles näidata.