Kristi Piiper - Tõde või tegu II. Ema saladus

Ta seisis pargis kõrgete puude all, oli hämar kevadõhtu, iga minutiga läks aina pimedamaks. Lumi oli sulanud ja maa lõhnas mulla ja tärkava rohu järele. Ta surus käed sügavamale taskusse. Külmatunne oli nii tugevalt kontidesse pugenud, et kontrollimatuid värinaid oli raske tagasi hoida. Ta oli liiga kaua oodanud, külmast karedad käed olid punased ja kipitasid. Punaseks tõmbunud nina oli vesine ja huuled pragunenud. Hallikasvalge jume ja aukuvajunud silmaalused andsid aimu nõrkusest ja sügavast murest. Lähenevad sammud panid ta kergelt pead pöörama. Sammud kiviplaatidest pargiteel kõlasid õhtuhämaruses pahaendeliselt.

„Oled kaua oodanud?” Madal meeshääl kõlas tühjas pargis kõmiseva ja emotsioonituna.

Naine noogutas.

„Lähme siis,” ütles mees, „teeme selle ära.”

Hiljem

Naine hingas sügavalt sisse. „Kohe teeb ta seda uuesti,” jõudis ta mõelda. „Nüüd, kohe.” Ja siis see tuligi – löök vastu nägu. See tuli alati ootamatult. Veel kord. Ja siis veel kord. Punane verenire voolas mööda huuli ja lõuga alla. Silm läks paiste ja pilk muutus uduseks.

„Kasi minema siit, kuradi saast!”

Naine roomas nuuksudes mööda prahist köögipõrandat vanaaegse puunikerdustega hälli poole ja haaras sealt sülle nutva imiku. Majast välja joostes takerdusid ta juuksed pragunenud puidust uksepiida vahele. Kaebliku kääksatusega vajus uks tema järel kinni, toast kostis veel pudelite kolinat ja võigast räuskamist. Välja, minema siit! Nii kaugele, kui vähegi võimalik. Ta ei teadnud siis veel, et see ei olegi lõpp, vaid hoopis lõpu algus.

„Mis pagana elu see selline on?” mõtles Stella vihaga ja viskas tühjaks saanud hügieenilise huulepulga kirjutuslaua alla prügikasti. Prügikast oli imepisike ja nagu arvata oli, põrkas huulepulk selle ääre vastu ja lendas klõbinaga vastu maad. See vastik väike ühikatuba ahistas teda. Kõik siin oli kuidagi pisike, võõras ja häiriv. Kaks kitsast voodit, nõmedad beebiroosad seinad, madal beeži värvi mööbliplaadist kummut. Isegi kardinad olid vastikult naivistlikud – helekollased ja pitsilised nagu mingis lastehaiglas. „Olemegi siin kõik haiged,” mõtles Stella. „Ükski lastekodulaps ei saagi olla terve ja terviklik. Midagi on meis kõigis jäädavalt ja parandamatult lõhutud.” Stella istus oma uuele voodile ja ohkas häiritult.

Viimaste aastate jooksul oligi ta kõige rohkem kartnud lastekodusse sattumist ja lõpuks oligi see juhtunud. Igatsus, mida ta oma sõprade järele sel palaval juulikuu õhtupoolikul tundis, oli lausa füüsiliselt valus. Kuid viimasel poolaastal nutetud pisarate hulk oli juba nii suur, et nüüd, isegi sel kõige mustemal hetkel, jäid ta silmad kuivaks. Kurbus oli asendunud vihaga. Stella tundis, kuidas ta muutub päev-päevalt üha vihasemaks ja kibestunumaks. Selliseks, kellega mitte keegi aega ei taha veeta ja kes pelgalt oma kohalolekuga masendust tekitab. Just niisugune kummaline vaikne klassinurgas kössitav tüdruk, kellesugustest nad Kärdiga terve elu kaarega mööda olid käinud. Selline, keda klassivennad alati veidi pilkasid ja mõnitasid. Väike ja loll emosaast. Sama tühine nagu mingi toanurka unustatud mõttetu vanamoodne lillevaas. Kole ja võtab ruumi, aga siiski tarbeese. Ära ka ei raatsi visata, äkki kunagi läheb vaja. Kellelgi. Kusagil. Võib-olla. Stella oli selliseid oma koolis küllalt näinud – üksikud, pahurad ja sõpradeta. Ta oli siiani alati arvanud, et ju nad ise oma saatuses süüdi on – miks nad siis on sellised, kellega keegi suhelda ei taha. Hakaku normaalseks ja voilà!, ongi elu kohe kergem.

Aga nüüd mõistis ta, et selle maski taga peitus alati midagi enamat. Pidi ju peituma? Keegi ei olnud lihtsalt niisama eemaletõugatud ja üksik. Selleks oli põhjus. Ja Stellal neid põhjuseid jagus: lastekodusse sattumine, ema jäljetult kadumine, teadasaamine, et ta on psühhopaadi tütar, ja oma kallist kodust, klassikaaslastest, sõpradest ilmajäämine. Okei, oma poissi ja parimat sõbrannat ei olnud ta küll päriselt kaotanud, aga nad ei saanud enam niiviisi koos olla nagu varem. Neid lahutas 40 kilomeetrit inimtühje ja igavaid põlde.

See kõik oli Stellasse jätnud kuristikusügavuse jälje. Justkui sellest veel vähe oleks, sai ta nüüd endale toakaaslaseks mingi eriti särava ja seltskondliku tüdruku. Stella järeldas seda fotodelt, mis olid kleebitud selle vastiku Annabeli voodi kohale. Tal ei olnud mingit tahtmist temaga täna tuttavaks saada. Selleks päevaks piisas täiesti lastekodusse sissekolimisest.

Pärast asjade lahtipakkimist märkas Stella, et kell on saanud juba kaheksa. See on ju täiesti aktsepteeritav aeg voodisseminekuks, kui inimene on väsinud, oli Stella rahul. Tore, et täna õnnestub tal uue toakaaslasega tutvumist vist siiski vältida. Ta riietus kiiresti lahti, pani selga pehme valge õlapaeltega topi ja lühikesed beežid pidžaamapüksid ning tõmbas voodilt päevateki pealt. „Kurat küll, isegi voodipesu on napakas,” mõtles Stella tusaselt, kui nägi kollaste pardikestega tekikotti. Kas nad üldse teavad, kui vana tüdruk siia kolis? Võiks arvata, et nad valmistusid koolieeliku vastuvõtuks. Sisimas sai ta aru, et talle käis praegu iga tühinegi asi rohkem närvidele kui muidu, aga selle mõistmine ei vähendanud tema negatiivseid emotsioone karvavõrdki. Vähemalt padjad on normaalsed, oli tüdruk rahul. Ta kloppis endale kaks sulepatja mugavalt kukla alla ja asetas kolmanda, veidi väiksema ja piklikuma, enda ja seina vahele. Sellest pidi saama tema kaisupadi. Nüüd tuleb veel proovida kiirelt Johannesega rääkida. Stella põimis oma pikad juuksed ööseks pehmesse lohakasse patsi ja võttis öökapilt märkmiku. Tal oli tulnud mõte hakata päevikut pidama. Mitte põhjalikult, vaid lihtsalt märksõnade vormis. Stella oli juba hommikul lastekodusse saabudes võtnud vastu mõned enda jaoks olulised otsused, mis pidid aitama tal siin vastu pidada. Need olidki kirjas märkmiku esimesel lehel. Esiteks: hoida Kärdi ja Johannesega tihedat kontakti, nii et miski nende vahel kunagi ei muutuks. Ja teiseks: mitte unustada ema ja lugeda tema kirja nii sageli kui võimalik. See kiri aitas hoida pea selgena ja tuletas talle meelde, et ta ei olnud kõiki neid hullusi ette kujutanud. Ning see meenutas talle ka, et ka praegu on ema ikkagi tema ema, mis sellest, et nad koos ei saanud olla.

Stella avas oma märkmiku, mille vahele ta oli kirja peitnud, ja luges seda üha uuesti. Iga korraga tekkis temas järjest suurem viha isa vastu, kelle pärast ema oli sunnitud ennast varjama. Mehe vastu, kelle tõttu ta Kärdist ja Johannesest nii kaugel olema pidi. Ta otsustas sealsamas, et isa tuleb kuidagi vahele võtta ja taas sundravile saata – sinna, kus on tema õige koht. Siis saab ema tagasi tulla ja Stella lastekodust jälle koju. Elu võib vana rada pidi jätkuda. Tüdruku peas tärkas vaikselt plaan koos Johannese ja Kärdiga isale lõks seada ja ta vahele võtta. Politsei lihtsalt peab nägema, kui ohtlik see mees ühiskonnale on, ja ta elu lõpuni trellide taha panema, otsustas Stella. Oma uues voodis lamades valis ta Johannese numbri.

„Hei, Stelts!” Johannese hääl kõlas rõõmsalt ja üllatunult.

„Hei! John, mul on sulle üks jutt. Tead, ma tulen koju. Päriseks. Aga mul on selleks sinu ja Kärdi abi vaja.”

„Ükskõik mida, ütle ainult, mida me tegema peame!” Johannese hääl kõlas tõsiselt ja osavõtlikult. „Nii hea on sinust kuulda!”

Korraga kuulis Stella oma toa ukse taga koridoris samme.

„John, ma pean lõpetama, keegi tuleb. Ma helistan sulle homme, siis räägime. Tsau!” sosistas Stella kiiresti ja katkestas kõne. Kärmelt pistis ta telefoni padja alla ja sulges silmad. Juuksed vajusid silmade ette ja tekiäär peitis tüdruku veidi avatud suud.

Stella märkas ripsmete vahelt, kuidas Annabel, naeratus näol, ukse avas, nende ühisesse tuppa astus ja otsivalt ringi vaatas. Ta oli sportlik ja päevitunud, jalas olid tal põlvini ulatuvad teksad ja seljas küünarnukkideni üles kääritud ruuduline särk. Tema juuksed olid loomulikult punased ja väga pikad ning mõjusid tumeda päevitunud naha kõrval väga ligitõmbavalt. Üks pool peast oli pikkade juuste alt lühikeseks siilisoenguks pügatud. Stella jäi teda üksisilmi vaatama. Pikad tumedad ripsmed, ilusad kaarjad kulmud. See tüdruk oli tõeline iludus. Aga mitte tavaliselt ilus, mitte selline nagu sajad teised gümnaasiumitüdrukud, kes ennast võimalikult üksteise sarnaseks tuunisid. Ei, Annabel oli eriline. Stella tajus seda esimesest silmapilgust.

Annabel märkas, et tema uus toakaaslane magab. Üle tema näo libises kerge pettumuse vari. Ta võttis oma mobiiltelefoni, lülitas selle hääletu peale ja pakkis tasakesi oma sinise spordikoti lahti. Ta võttis välja suure niiske käterätiku, mille kohe nagisse kuivama pani, sinised bikiinid, kreemi, veepudeli, raamatu ja midagi veel, millest Stella kissis silmadega aru ei saanud. Tundus, et Annabel oli päeva rannas veetnud. Suvevaheajal oli lastekodu vanemate kasvandike elu üsna vaba, nagu ta juhataja jutust aru oli saanud. Tüdruk istus oma voodile ja kammis ujumisest ja päevitamisest veidi pusasse läinud juukseid. Korraga hakkas tema öökapile asetatud mobiiltelefon vibreerima.

„Tsau!” sosistas Annabel kellelegi. „Niisama, küüsi hakkan lakkima. Ja siis loen veits, mul on ju septembri alguses stipendiumikatsed sinna Saksamaa kooli vahetusõpilaseks. Just. Jaa … Noh, mul olid eelmisel aastal kõik viied, aga no näis, igaks juhuks ei tee paha korrata. Jaa … Tegelikult, isegi kui ma hinnete põhjal stipendiumit ei saa, siis spordistipendiumi peaks ikka saama. Nii et ma väga ei muretse. Lihtsalt igaks juhuks kordan … Jah. Jah … Ei jõudnudki. Muidugi võiks. Ma räägin temaga homme, ta praegu magab siin. Ma ei tea, tavaline tundub. Okei, näeme siis, tsau!”

Stella kuulas tähelepanelikult. Ah et tavaline tundun, mõtles ta solvunult ja mossitas automaatselt huuli. Õnneks oli tekiäär ninani tõmmatud ja suu kaaslase eest varjatud. Annabel ei märganud midagi ja asuski küüsi lakkima. Stella tundis, kuidas kerge küünelakilõhn temani hõljus. Ikka ja jälle piilus ta oma toakaaslase poole. Kella vaadates mõistis ta, et oli juba ligi pool tundi tüdrukut jälginud. Annabell on nagu mingi pagana teenage dream , mõtles Stella, kui ta enne uinumist teda veel kord silmanurgast salaja piilus. Õnnelik, ilus, sportlik ja tundus, et ka tark ja enesega rahulolev. Iga detail tema juures oli ideaalne. Ainus pealtnäha mittetäiuslik detail oli see, et ta elas siin, lastekodus. Kuid tundus, et isegi see ei kõigutanud teda. Isegi üksi omaette istudes oli ta rõõmsa ja rahuliku moega. Tundus, et iseteadev ja uhke tüdruk. Sõbralik? Kindlasti ei ole tal kunagi ühtegi vistrikut ja tema päevad kestavad arvatavasti vähem kui 24 tundi ja mööduvad ilma ühegi kõhukrambita. Vastik, lihtsalt vastik! mõtles Stella uinudes. Mida õnnelikum tundus Annabel, seda õnnetum ja vihasem oli Stella. Ta tajus iga ihurakuga, kuidas see tüdruk juba praegu temalt energiat röövis. Aegamisi tuli siiski uni ja Stella silmad vajusid väsinult kinni.

Stella ärkas hommikul linnulaulu peale. Ta oli juba eelmisel päeval märganud, et lähedal asuva järve ääres on park, ja tundus, et lisaks lindudele elas seal isegi oravaid. Kogu kooli ja ühiselamu ümbrus oli hästi hooldatud ja roheline. Kompleks oli ehitatud läbimõeldult ilusasse asukohta. Stella tegi ettevaatlikult silmad lahti. Ta ei tahtnud esimese asjana kohe hommikul selle Annabeliga tegelema hakata. Oma tihedate ripsmete vahelt piiludes nägi ta, et Annabeli voodi on üles tehtud. Ettevaatlikult vaatas ta toas ringi, see tundus tühi. Stella ohkas kergendatult – tundus, et toakaaslane on juba kuskile ära läinud. Pesemisruumid ja WC olid neil eraldi, sissepääs sinna aga koridori kaudu, seega võis Annabel ka seal olla ja iga hetk tagasi jõuda. Stella ajas ennast kibekiirelt istukile ja riietus. Pilk kellale näitas, et see on kolmveerand kaheksa. Stellale meenus, et söömine on siin suvisel ajal kella üheksani, vähemalt nii oli talle tutvustaval ringkäigul räägitud. Lõuna ja õhtusöögiaeg oli fikseeritud kellaajal, kuid hommikust putru ja võileibu sai suvel süüa lausa kahe tunni vältel. Kõht korises, nii et ta otsustas hambad hiljem pesta ja kõigepealt sööma minna. See vähendas riski Annabeliga peale pesemist tagasi tuppa tulles kokku sattuda. Mida kaugemale selle tüdrukuga kohtumist lükata annab, seda parem, otsustas Stella.