Matthias Johann Eisen - Näki raamat

Mees maas nagu alvatud, ei saa liigetki liigutada.

Ilus naesterahvas tulnud just ta ligi kalda äärde, vaadanud mehe peale, naeratanud armsasti. Siis hakanud jälle kesk järve poole tagasi minema.

Läinud tüki maad eemale. Siis tõusnud püsti. Püsti tõustes kuuldud suurt sulpsatust järve peal, nagu oleks suur kivi vette visatud.

Ilus naesterahvas olnud korraga kadunud. Seal, kus ta püsti tõusis, vahutanud järve vesi ja ajanud pullisid vee peale.

Päev tõusnud varsti selle peale. Mees tõusnud püsti, vaadanud: hobused seisnud üsna ta ligi mändade all. Ei kuulnud sugugi, mill hobused sinna tulnud. Vist olivad ju õhtu seal.

Sest saadik ei läinud mees enam ööse Üllikjärve äärde.

J. Vaine Tarvastust.

Üks herra sõitnud korra üle jõe.

Silla otsas heinamaal istunud näkk kivi otsas ja laulnud ühte viisi: “Tund on tulnud, meest on vaja!”

Herra lasknud hobusele piitsa anda ja sõitnud kärmesti edasi.

Natuke maad jõest eemale tulnud üks mees jookstes vasta, riided süles.

Herra küsinud, kuhu jooksja läheb.

See vastanud: “Ujuma!” Ja ruttanud ise jõe poole.

Herra lasknud kutsari mehe tagasi tuua ja tunni aega tõlla juures kinni pidada.

Siis lasknud mehe lahti ja käskinud ujuma minna.

Mehel ei olnud enam sugugi himu ujuma minna. Mees tänanud herrat südamest, et herra mehe upumise surmast peastnud.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Korra olnud Koonukõrve taat suurel järvel (Pruuna vallas) kalal. Õhtul hakanud vihma sadama.

Taat vedanud küna kaldale, pöörnud pool kummuli, teinud tule lõke ülesse ja paistnud ennast, ise küna serva all olles, tule paistel.

Küll olnud järve peal solistamist kuulda. Seal lauldud ja tantsitud, nii et vesi üsna laenetanud.

Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja peale. Selle peale hüpanud koputaja ise jälle järve tagasi.

Nii kestnud müra kaua edasi. Vanamees aga uinunud magama.

Homikul hakanud uuesti kalu püüdma. Saanud nüüd nii palju, et enam ei jaksanud ühe korraga koju viiagi.

Kaarel Evartovi suust Lehtsest.

J. Kangur Jäärjast.

Jäärja Alliku talu maa peal on päratu suur kivi. Pisike oja tire jookseb kivist mööda lõune poole jõkke. Enne vanasti seisnud see kivi paksus metsas. Siis käinud näkk jõest sagedasti selle kivi otsas istumas.

Karjased näinud seal näkki: ilusa näoga noor neiu, rohelised juuksed peas, sinine jakk seljas, punased sukad jalas. Lambad läinud tihti süües ta juurde. Näkk visanud väikeste kividega lammaste poole. Lambad joosnud laiali.

Korra olnud vana saunaema karjas. Püüdnud näkki näha saada. Näkk seda nähes hüpanud kivi pealt maha ja joosnud läbi variku suurde jõkke. Vesi plahvatanud üle pea.

Kui väiksed lapsed karja tulnud, olnud näkk jälle kivil istumas ja ennast soendamas.

Aega mööda raiutud mets maha. Sest saadik ei tule näkk enam kivile istuma.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Mees hulkunud tihti püssiga mööda metsa. Korra olnud jälle Valge jõe ligidal. Olnud vara homiku, tedrede mängu aeg.

Mees läinud edasi, näinud: naesterahvas kõndinud järve ääres. Naesterahval helekollased juuksed ja pruun nägu.

Mees mõtelnud: “Kes see ometi nii vara piaks siin jõe ääres olema?”

Hakanud naesterahva poole minema. Naesterahvas põgenenud eest ära. Mees läinud kiiresti, naesterahvas veel kiiremini.

“Mis näki jalad tall on, et ei või järele jõuda!” pahandanud mees.

Ehk mees küll tasakesi nii ütelnud, kuulnud naesterahvas seda ometigi. Vaadanud korra ringi ja hüpanud siis vette.

Vesi vulisenud, vee vulisemisest kuulnud mees aga ühtlasi ka heledat naeru äält.

J. Blumfeldti suust.

M. Aija Veelt.

Vee valla maa sees vasta suurt raba, mis Köima ja Vörungi poole läheb, on suured sügavad laukad, mis “Kasklaugasteks” hüütakse. Seal nähtud enne alati näkkisid.

Korra läinud üks Vee valla mees sinna ligidale pardi jahile. Käinud tüki aega, ei näinud ühtki parti.

Viimati hakanud ära tulema. Näinud nüüd ometi: must härg tõusnud äkisti laukast ülesse ja ujunud mehe poole. Mees hoidnud teine poole lauka äärde. Härg jälle tema pool.

Nii ujunud härg mitu korda üle lauka, ikka sinna poole, kus mees olnud.

Viimati hakanud mehel hirm. Arvanud: ega see õige härg ole, vaid näkk. Läinud kohe koju, rääkinud lugu teistele.

Teised kohe: “Lähme vaatama!”

Hulk noori mehi tulnud kaasa. Läinud laukale.

Laukale jõudes tõusnud härg uuesti laukast ülesse ja hakanud meeste poole ujuma. Mehed pidanud esite nõuu härga kinni püüda.

Üks aga olnud targem. Ütelnud: “Mis me tast kinni püüame! Kes teab, kas on õige härg või on koguni mõni näkk!”

Nii pea kui mees näki nime nimetanud, kadunud härg nagu suur kala laukasse ära. Pärast ei ole teda iialgi enam seal näha olnud.

Teise korra näinud kütid seal ühe hane. Küll lasknud teda, aga kellegi kuul ei hakanud peale. Hani ujunud ikka keset laugast Viimaks võtnud üks kütt särgi eest preesi, pannud püssi, lasknud siis.

Nii pea kui pauk käinud, kadunud hani.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas. Need näinud seal valges riides neiu edasi, tagasi kõndivat.

Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise:

“Kujun, kujun surnu sukka, kujun kooljal koiva katet!”

Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmmanud tütarlapsi käega, otsekui kutsuks neid enese juurde.

Tütarlapsed ei julgenud ometi minna. Kuuldud laul kohutas neid ära.

Nüüd läinud neiu jõkke suure kivi otsa, visanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda:

“Tund on tulnud, mees pole jõudnud!”

Siis aga hüpanud plumsatades vette, jäenudki vette. Varsti selle peale upunud sinna üks mees ära.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Kolu järvel Kadrina kihelkonnas püüdnud kaks noort meest kalu.

Korraga näinud noorem püüdja järve põhjas ilusa hõbepreesi.

Hüüdnud seltsimehe poole: “Ei tea, kes siia järve ilusa preesi ära kaotanud. Oot, ma võtan ära!”

Vanem mees aga olnud targem. Keelanud teist. Ütelnud: “Ära võta. See on näkk!”

Prees kadunud ära nii mis järv vahutanud.

Jutustanud Toomas Vall Kadrinast.

F. Vahe Hiiu Kassaarest.

Triksu külas Sepa jõe kaldal istunud korra väga ilus naesterahvas.

Külanaene läinud sealt mööda. Näinud seda.

Jõe kaldal istuja võeras naesterahvas kutsunud möödamineja naese enese juurde ja lubanud pead otsida. Külanaene läinud.

Võeras naesterahvas võtnud särgi seljast ära, pannud põlvede peale külanaese pea alla. Istudes libisenud võeras naesterahvas külanaesega ikka jõe kaldast alla poole.

Korraga näinud külanaene võera hambaid. Ütelnud: “Sull on nii mustad hambad nagu näki hambad!”

Näki nime nimetades kadunud võeras vette, särk aga jäenud külanaese kätte.

Külanaene läinud koju, pannud särgi selga ja kannud seda särki 7 aastat.

Korra tulnud jutt, kudas see särk nii kaua vasta pidada. Naene rääkinud, et see näki särk olla. Aga nii pea kui naene näki nime nimetanud, lagunud särk. Ei jäenud enam hilpugi kokku.

Ühe Kihelkonna mehe suust.

D. Pruhl Metsikust.

Mees läinud korra järve äärde. Näinud, et üks pisikene laps ennast seal pesnud.

Mees läinud sinna ja ütelnud: “Laps, mis sa teed siin?”

Sedamaid kadunud laps mehe silmist nagu tina tuhka.

Mees ise olnud nii väsinud, et kuhugile ei jaksanud minna. Seal ligidal olnud heina ladu.

Mees roomanud käpakille sinna heina lattu. Seal maganud mees ühe valu kolm päeva ja kolm ööd. Siis härganud üles. Olnud nii tugev, et jaksanud koju minna.

Sest ajast saadik ei läinud mees enam millalgi üksi selle järve äärde. See mees on kaua noor olnud, ei ole vanaks läinud.

Korra läinud see mees teistega seltsis sinna järve pesema. Sealt ära tulles jäenud haigeks ja surnud ära.

Peale mehe surma kuulnud teised õuest väikse nutu äält. Kui vaatama mindud, ei nähtud kedagi.

J. Reitvelt Veelt.

Tüdruk läinud korra jõelt vett tooma. Leidnud jõe äärest hõbesõrmuse.

Tüdruk võtnud sõrmuse, pannud sõrme, Võtnud panged vett täis, tahtnud ära tulla. Ei saa kudagi viisi jõe äärest ära.

Ei aidanud muu kui pannud sõrmuse jälle sõrmest maha. Siis peasnud jõe äärest ära.

See sõrmus olnud näkk, kes tüdrukut tahtnud jõkke viia.

M. Aija Veelt.

Kaks tüdrukut läinud korra jõe äärde heinamaale käima. Jõe kallast mööda edasi minnes tulnud äkisti kolmas tüdruk nende seltsi. Lahket juttu ajades läinud kõik kolmekesi edasi. Istunud viimaks põõsa äärde puhkama. Võeras tüdruk palunud, et teised ta pead otsiksivad.

Tüdrukud olnud ses nõuus. Teine hakanud pead otsima, teine aga jäenud selja taha muidu istuma. Pea otsimise ajal pannud võeras tüdruk käe selle tüdruku vöö alla, kes ta pead otsinud.

Selja taga istuja tüdruk näinud seda. Saanud aru, et see õige lugu ei ole. Võtnud nua, pannud tüdruku selja taha vöö alla, nii et tera pool välja poole olnud.

Natukese aja pärast karanud võeras tüdruk püsti ja tõmmanud ka teise enesega ühes jõe poole. Selja taga istuja tüdruk lõiganud aga nuaga kähku vöö katki. Nii ei saanud võeras tüdruk teist tüdrukut kaasa viia.

Võeras tüdruk hüpanud vette. Vesi löönud plahvatades üle pea kokku. Võeras kadunud nagu kala vette.

Nüüd alles saanud tüdrukud aru, et võeras keegi muu ei olnud kui näkk, kes teist tüdrukut ära tahtis uputada.

Sest saadik ei julgenud keegi sinna jõe kaldale käima minna.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Mees läinud ööse saeveske kõrvast üle silla. Näinud: jänes joosnud ta ees silda mööda edasi, tagasi. Ise ilus valge.

“Näe, möldril kodujänesed! Tarvis jänes kinni püüda!” mõtelnud mees.

Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna, tänna, olnud üsna mehe ligidal. Kätte jänest mees siiski ei saanud.

Viimaks lipsatanud jänes alla saepuru kambrisse. Mees järele. Pannud imeks, et kambris nii valge. Püüdnud jänest, aga ei saa hästi kätte. Jänes pugenud saepurusse.

Mees tahtnud järele minna, kuid löönud pea vasta seina.

“Mis pagana näkk sa oled, et sind kätte ei saa!” pahandanud mees.

Sedamaid läinud saepuru kamber pimedaks. Mees ei näinud enam jala ettegi. Tõmmanud tikust tuld ülesse. Põrganud ehmatades tagasi. Just ta ees vulisenud vesi.

Oleks mees ilma näki nimetamata edasi astunud, oleks ta jõkke sattunud.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Mees läinud üle Valga jõe silla. Korraga kuulnud sõidu mürinat.

Vaadanud tagasi, näinud: tõld kolme halli hobusega sõitnud talle tuhat nelja järele.

Mees kupatanud hobusele piitsaga, et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, tõmmanud tee kõrva, et saksad mööda peaseksivad.