Matthias Johann Eisen - Näki raamat

Oodanud, oodanud, ei saksu ühtigi.

Vaadanud tagasi näinud: hobused ja tõld sõitnud jõkke. Vesi vulisenud ja kohisenud tüki aega.

Jõest ei tulnud enam kedagi välja. Jõkke sõitjad saksad olnud näkid.

Kaarel Evartovi suust Lehtsest.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhtu küüni magama, üsna üksipäini. Teised heinalised läinud koju.

Teistel õhtutel tulnud Oolul raske töö järele kohe uni peale, aga täna ei tulnud.

Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamäel. Oolu mõtelnud: “Kes seal nii hilja veel piaks hõiskama! Vist mõni eksija! Tarvis vasta hõisata!”

Õisanud vasta.

Õisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimalt kui enne.

Oolu vaadanud läbi küüni seina, kas kedagi näha. Õisanud uuesti. Näinud aga: hall hobune tulnud õisates küüni poole.

Oolu pugenud seda nähes hirmuga heintesse. Hobusel olnud inimese sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juurde, noorsanud nii valjusti, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima. Just Oolu kohast.

Oolu lõdisenud heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis jõkke nii mis summunud.

Oolu vaadanud läbi prao, kas hobune siia poole või teine poole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natukese aega vee peal ja läinud siis vee alla. Pole enam välja tulnudki.

Oolu ei saanud hirmu pärast enam magada, vaid aelenud homikuni heintes. Ei jäenud enam üksi ööseks heinamaale, kartnud alati näkki.

J. Keller Kroonlinnast.

Enne käinud Kärdla jõest näkk välja. Väike lapse näol käinud lammaste juures. Ise kutsunud lambaid: “Ute, ute, ute!”

Kui lambad juurde tulnud, võtnud näkk ühe kinni, vedanud jõkke, uputanud ära.

Selle peale tulnud jälle teist lammast ära viima.

Ka inimesi viinud see näkk mitu korda jõkke ja uputanud ära.

A. Mihkelsoni suust Saaremaalt.

D. Pruhl Metsikust.

Rägavere mõisa soos on suured turbla augud. Neis käivad töömehed palaval ajal vahel ujumas. Üks naesterahvas hoiatanud küll töömehi: “Et ärge minge sinna suurde auku ujuma, seal on näkki nähtud!” Töömehed ise näinud augu juures ka ise paari korda ilusa naesterahva. see kadunud ikka äkisti ära, ei tea, kuhu saanud.

Ühel pühapäeval läinud jälle neli meest sinna auku ujuma. Rääkinud ise minnes: “Seal augus piab näkk olema. Näkk on ju vaim; mis ta meile teeb! Hea oleks, kui teda näha saaksime!”

Ujutud tüki aega. Kolm meest tulnud veest välja, üks jäenud ujuma.

Äkisti hakanud ujuja kisendama: “Nüüd viib! Nüüd viib!”

Ujuja olnud kalda ääres. Teised võtnud mehe käest kinni, tahtnud kaldale tõmmata, aga ei jaksanud. Mees kippunud ikka kesk augu poole. Keegi vedanud nagu jalust.

Mehed hüüdnud appi. Mõned tulnud veel appi. Siis saadud mees suure vaevaga elavalt hauast välja.

Kaldal rääkinud mees: Ta näinud, ilus valges riides naesterahvas tulnud vee põhjast ta poole. Mees hakanud küll kaldale ujuma, aga juba võtnud naesterahvas ta jalust kinni ja vedanud põhja. Vaevalt jõudnud mees veel appi hüüda.

Peale selle läinud korra neli tüdrukut selle augu äärde. Vees olnud ilus noor naesterahvas; see kutsunud tüdrukuid ujuma. Üks 16 aastane tüdruk läinud vette. Nii pea kui aga vette saanud, vajunud kohe põhja.

Teised joosnud külasse abi otsima. Mindud küll suure seltsiga augu äärde, aga ei leitud midagi. Otsitud mõnda päeva tüdruku keha, aga ei leitud midagi. Siis oli selge, et näkk tüdruku kõige kehaga ära viis.

Sest ajast ei läinud keegi enam sinna ujuma.

Jüri Vingelbergi suust Metsikust.

J. A. Veltmann Kõost.

Ennemuiste läinud üks vanadlane mees Paarika järve taha metsa kõndima. Järve kaldale jõudes näinud ta üsna enese ligidal noore ilusa naesterahva ennast pesevat.

Vanamees jäenud pärani suga lugu imestlema. Mõtelnud: Kes see naesterahvas ometigi siin piaks olema? Jäenud salaja vaatama, kuhu see naesterahvas viimati läheb.

Ilus naesterahvas pesnud enese puhtaks, kuivatanud lumivalge linaga kuivaks, pannud riided selga, sugenud pea siledaks ja ehtinud ennast iga viisi.

Viimaks võtnud naesterahvas lina ja seebi, sirutanud käed edespidi ja lasknud nagu merelind, pea eel, otseti kaldalt järve vette. Vesi löönud vulisedes kahelt poolt kokku. Vanamees ei näinud enam midagi. Sai aga aru kätte, et naesterahvas keegi muu ei olnud kui järve näkk.

H. Lutsu suust.

H. Kosesson Tarvastust.

Vanal ajal läinud üks vanamees pühapäeva homikul oma väikse pojaga Võrtsjärve äärde kõndima. Järve ääres näinud ta eemal kaugel üht inimest järve peal käivat.

Vanamees vaadanud seda ime asja kaua aega pealt, ega ole aru kätte saanud.

Viimati hakanud see inimene tema poole tulema. Siis näinud vanamees, et see õige ilus naesterahvas olnud.

Poeg isa käest küsima, mis see imelik asi tähendada.

Vanamees mõtelnud: Ega see õige asi ole, et inimene vee peal käib. Ütelnud ise: “Jumal Isa, Pojuke!”

Sedamaid kadunud naesterahvas sulinal vette ära.

Vanamees kõnelenud selle peale pojale, et ta vanemate käest ikka näkist kuulnud, aga ei ole seda iialgi uskunud. Nüüd on ta oma silmaga näinud, et kõik tõsi, mis vanemad inimesed räägivad.

J. Abreldal Kuusalust.

Kahala järve kalda peal võtnud korra kaks naesterahvast loogu.

Korraga näevad: üks hall vanamees kõnnib järve kalda ligidal vee peal.

Naesed ehmatanud seda nähtust nähes hirmsasti ära. Saanud aru, et see näkk olnud. Mõlemad vaadanud hirmu pärast Uuri küla peale. Järve poole jälle tagasi vaadates olnud hall vanamees selle aja sees kadunud.

J. Abreldal Kuusalust.

Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk.

Tüdruk läinud kaevust vett tooma. Näinud sõrmuse vee peal.

Hakanud sõrmust ära võtma. Sõrmus kadunud vette. Üks imelik vägi tõmmanud ka tüdruku vette.

Üks mees juhtunud tüdruku vette langemist nägema. Mees tulnud, tõmmanud tüdruku kaevust välja.

Seda viisi peasnud tüdruk veel hingega ära.

O. Hintzenberg Lehtsest.

Karjapoiss käinud metsas karjas. Iga õhtu vana kaevu juurde minnes tulnud ta juurde äkitselt tema suurune poiss. See olnud kangesti riiakas, püüdnud ikka karjapoisiga kisklema minna. Sundinud loome peksma ja kurja vanduma.

Viimaks rääkinud karjapoiss lugu teise karjapoisile. Läinud teisega kahekesi selle vana kaevu juurde. Kaevu vaadates näinud kaevu põhjas risu all ilma nahata koera.

Hakanud koerast rääkima. Sedamaid koer kaevust välja, neid taga ajama.

Poisid joosnud, mis võinud. Viimaks jätnud koer tagaajamise järele. Poisid peasnud ära.

Teisel päeval kaevu ligidal olles tulnud poisi juurde hall vanamees. Hakanud taplema, miks poiss teisele karjapoisile ütelnud, et võeras poiss ta juures käinud.

Poiss tahtnud ära joosta, aga vanamees löönud teda kepiga. Poiss olnud kaks nädalit haige.

Selle peale ei näinud poiss selle kaevu juures enam midagi halva.

Kustas Veidendammi suust.

T. Viedemann Kose kihelkonnast.

Ilus naesterahvas sõitnud korra hobuse ja vankriga mööda jõe äärt.

Lapsed mänginud jõe äärel. Naesterahvas kohe lapsi meelitama: “Tulge minu vankrile sõitma!”

Lapsed rumalad läinud. Vanker saanud lapsi üsna täis. Naene hakanud sõitma, sõitnud kõigi lastega jõe põhja.

See oli näkk, kes lapsed seda viisi ära uputas.

J. P. Sõggel Paistu-Kaarlist.

Rahvas rääkis korra, et suure jõe näkk pimedaks jäenud. Nähtud teist mitu korda, aga ei ole teine katsunudki midagi paha teha.

Inimesed jäenud sellepärast õige hooletumaks. Ei kartnud ise järve ääres käia ega lapsi järve äärde lasta.

Ühel päeval kõndinud kaks last jälle selle jõe ääres. Korraga tulnud näkk jõest välja, viinud mõlemad lapsed jõkke.

Mine usu nüüd veel, et näkk pimedaks jäenud! Sest saadik ei uskunud rahvas ka pimedat näkki enam.

J. A. Veltmann Kõost.

Enne vanasti olnud ühel ilusal päeval Aasu talu karjane loomadega lõunel. Pererahvas olnud kõik Paarika järve ääres heinamaal.

Koju tulles läinud karjane kohe kahe väiksema lapsega Paarika järve suplema. Olivad ennegi seal alati suplemas käinud.

Korraga kuulnud heinalised laste kisendamist järvest.

Peremees ütelnud: “Jumal teab, mis neil lastel seal ometi viga piaks olema, et nad järve ääres nii kisendavad!”

Peremehe õde vastanud: “Mis neil siis viga on! Eks nad kisenda täna niisama nagu igapäev!”

Peremees jäenud rahule. Ei aimanud mingisugust õnnetust. Pealegi vaikis pea laste ääl.

Perenaene hakanud seni kodu karjast taga otsima. Tahtnud, et karjane sööks ja siis loomadega välja läheks. Ei karjast ega lapsi näha.

Perenaene läinud viimaks heinaliste juurde otsima.

Peremehele tulnud laste kisendamine meelde. Mindud järve äärde lapsi otsima. Leitud kõik kolm järvest, kuid kõik kolm surnult. Surnukehad ujunud vee peal nagu puuhalud.

Vesi ei olnud upumise kohal sugugi sügavam kui arvata poolteist jalga. Lapsi veest välja võttes leiti igal lapsel südame kohal sinine märk. Näkk olla sest kohast neil hinge seest välja imenud.

Mihkel Lutsu suust.

O. Schantz Pootsist.

Mees upunud korra ära. Naene jäenud leseks. Korra kõndinud naene just sell kohal jõe ääres, kuhu mees ära upunud.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.