Johann Jannsen - Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu

Pärrast Anna surma wöttis Abram ühhe wanna naesterahwa maiatallitajaks; agga keige Soppa küllale tullid pahhad päwad: wiljaikkaldus, lojuste surm ja muido önnetus önnetusse peäle ja isseärranis Piitsa Abram jäi üsna waeseks mehheks. Se röhhus ta süddant weel ennam. Kuida ööldud, kui tal mitte wanna issa egga sedda wäetimat lapsokest ep olleks olnud, ta olleks kümme kord parrem haudas hinganud omma Anna körwas.

Omma tütrekest kaswatas Abram holega ja Jummala kartusses. Lapsoke olli ka ni sannakulelik, terwe ja priske, nago önsa emma suust mahhakukkunud. Kes weikest Ewat näggi, se piddi tedda armastama, sest ta olli koggoni lahke ja tassane lapsoke.

Olli Ewa seitsme aastaseks sanud, piddi temma ka koli minnema. Agga se olli pahha luggu, et Soppa koli maia ülle jöe ja paar wersta küllast kaugel olli. Jöggi olli kül ennam oia kui jöggi, siiski süggisete ja kewwate olli pahha ülle sada. Ommeti ei woinud weike Ewa sellepärrast koio jäda.

Nattuke peäl pool Soppa külla, pea külla ja kolimaia wahhel, seisab Joa weski nimmetud weikesse jöe peal. – Jürri, sinna tead jo kül, kua ta seisab – ütles meister. Koli lapsed ja keik, kes jalla käisid, kui nad jalge ei tahtnud märjaks tehha, läksid pool wersta ümber, weski tammist ülle. Möldre rahwaga olli Abram wannaste jubba tuttaw ja söbber mollemilt poolt. No sedda pean ütlema, möldre rahwas ollid ka auwäärt innimissed, kes igga innimissega läbbi said. Et Joa weski mölder, Jakob Korn, jubba wannemattest sadik rikkas mees olli, sedda teädsid keik, agga Korn ei olnud uhke egga ahne, sedda teädsid ka keik.

Neil olli üks poeg, nimmega Peter, aasta wannem, kui Ewa. Kui Ewa issa monni kord Joale küllasse läks ja Ewat kasa wöttis, no sedda römo! Siis hüppas weike Ewa, nago lamba tal kiwwiwarreme otsas. Siis mäng’sid nemmad Peetriga ja Peter näitas keik ommad asjad, se on, ommad tuid, linnopessad, marjapu-pösad, kalla önged ja mis tal weel olli, Ewale. Agga ta ei löhkunud üht ainust linno-pessa ärra, sest et temma wannemad tedda jubba norelt ollid öppetanud, et ristiinnimisse laps ei puid egga lojuksid kurjast melest pea raiskama egga waewama, sedda arwatakse tapmisseks ning on Jummala melest hirmus.

Kui nüüd Ewa kolis hakkas käima, otas Peter igga hommiko senni kui Ewa tulli ja siis läksid seltsis. Olli talwe jeä weel peäl: noh siis lasksid ka nattukest liugu, nago laste wiis on, agga ei jänud sepärrast ka mitte hiljaks.

Nenda ollid Peter ja Ewa essimessed söbrad. Juhtus kord, et Ewa monnel päwal mitte koli ei tulnud, siis jooksis Peter öhto wist Piitsale watama, mis tal wigga olnud? Nenda jäi nende luggu senni kui kolis käisid, ja mollemad jubba luggeja arrolisseks said.

Agga nüüd tulli Piitsale torm tormi peale. Keige esmalt surri Ewa wannaissa Andres. Waewalt. olli ta kehha külmaks jänud, siis olli ka Pert jubba seal warra pärrimas. Abram olli muidogi kurw ja ei tahtnud, omma armsat issa mattes, ahne wennaga mitte tüllisse minna, sepärrast wöttis Pert ni paljo, kui isse arwas ja se olli ni paljo kui hunt lihha jaggas. Abram olli keigega rahhul, agga ta südda wallutas omma üllekohtuse wenna pärrast. No seäl ta olli, pärrast issa mattused jäi ka Abram isse haigeks ning pääw päwalt raskemaks. Kül head külla innimessed, isseärranis möldre rahwas, kandsid hoolt temma eest ja murretsisid rohto; agga – surma wasto ei awwita ükski rohhi. – Abram panni silmad kinni ja Ewa olli nüüd ilma issata ja emmata, täieste waenelaps!

Iggal heal innimissel olli temmast halle meel. – Et Abramilt warra järrele ei jänud, olli teädo parrast. Eest otsa wötsid Joa möldre rahwas weikse Ewa enneste jure ja püüdsid tedda trööstida; sest kohhus panni keik Abrami asjad kinni.

Oh! se on kül raske assi, ilma wanne-mitta ja werri waene olla!

Kohto polest sai Abrami wend, Pert, Ewa wöörmöndriks ja issa assemele, ja se olli ta ni paljo, kui hunt karjatseks. – Kui keik wöllad ollid kokko arwatud, siis leiti, et wiimne raud nael Abrami warrast piddi ärramüdud sama ja tütrele ei jänud muud middagi, kui se särgi hilp, mis ta selgas olli. „Oh, sa waene laps! Mis peab sinnust sama? Kes peab sinno eest murretsema?” Nenda öhkasid mitto sel aial, kes sedda asja ennam tundsid; agga mitto ütlesid jälle: „No halle luggu ta on kül, agga ommeti on waesel lapsel rikkas onno, kes tedda ennest jure wöttab ja temma eest murretseb. Mitmel polle middagi.”

Siin wahhel kopputas meister teist korda tuhka pibust ja ladis ueste täis, ning kui ta jälle tormas, küssisin minna: Kuulge, meister, Abramist ollete nüüd pitkemalt räkinud, kuida siis Perdi „kanide” luggu olli? mis temmast sai? kuida temma ellas?

Öige kül, armas Jürri – wastas meister, – agga nüüd olleksin ma temmast muidogi räkinud, sest ta on jo Ewa kassoissaks sanud, kes waest last ennest jure wöttis. Nüüd piddi Ewa Joa weskit ja keik, mis tal armas olli, mahhajätma, ja nende jure minnema, kedda ta ei tundnud egga armastanud. Kokko nemmad ennam ei sanud, sest Hannusse Perdi maia meie küllas, on, kuida iggamees teab, omma paar kümmend wersta Joa weskist kaugel. Peter ei näinud ennam Ewat, ning aegamöda kaddus ta temma melest ka ärra. Olli se nüüd öige woi köwwer, agga st olli nenda. Ewa ei tulnud mitte ennam paljo Peetri mele; agga – pärrast tulli assi wälja – Peter ei läinud ial Ewa melest ning – ah ja, ma piddin jo Perdist räkima, mis sa jubba ammo otad.

Kuida ma jubba kord ollen üttelnud, Pert ja Hannusse „kani tüttar Truta,” sündsid ni kokko, nago munna munna kõrwa. Ämma eit olli wäimehhega wägga rahhul, et „hoidlik innimenne” olli. Kus wannamoor kapis, seal wäimees rapis, ja kedda wanna kaan immes, sedda aitas Pert kinnipiddada, no miks ta nenda ei piddand armas ollema? Ahnus polle seält maiast ial wälja läinud ja ükski külla kanna nende öuest peäsnud, kui ta mitte mönda sabbasulge polle kautanud. – Tõeste – ütles meister, ja löi isse russikaga pölwe otsa – kui teie peaksid meie küllast ehk maialt üht waest leidma, kes woiks tunnistada, et temma Hannusse Perdi käest ühhe pallokesse leiba on sanud, siis lasseksin ma ennesele köie kaela panna!

No se woib üks wäärt loom olla! ütlesin minna.

Jah, kui ta üksi kitse olleks – ütles meister – siis olleks weel hea; agga nisamma kui ta ka ihnus on, on temma ka essiminne hooplik, wallelik ja petja. Temma körkussest polle ükski assi körgem, kuid üksi weel temma rummalus. Temma maias ei tahhaksin minna mitte ellada, ja kui ma omma pallokest muido peaksin kerjama, mis ma kül häbbiks ja önnetusseks pean, senni kaua, kui ial weel muul kombel leiba woin sada. Nüüd möttelgo iggaüks isse, sia maiasse piddi waene Ewa tullema ja armoleiba söma!

Agga kuida temma ahneauk sedda waest last ommeti ennest jure wöttis, kennest middagi lotust ei olnud?

Ma ütlesin jubba, tedda sunniti kohto polest, sest ta olli Ewa onno ja rikkas mees ning peäle sedda olli temmal ka ommal tahtmist Ewat ennese jure wötta, sest temma sai seläbbi ühhe tüdruko maiasse, kes ärra ei peäsenud ja ilma palgata piddi tenima. Egga Pert igga kord ka rummal ei olnud. Kes tahtis Perti paljo tenida? Temma maias olli igga teenril hobbose korem ja warblase ninnaessine. Üks sullane ja tüdruk tulli, teine läks. – Ni pea kui Ewa maiasse tulli, hakkas wanna ., kaan” warsi temma werd immema. Warra hommikust hilja öhtoni piddi temma töös ollema, ja paljo söminne ööldi muidogi köhhokoormaks ollewad, mis nore innimessele mitte ei kölba. Keik se päwa kuuldi allati: Ewa tulle, Ewa minne, Ewa te sedda, Ewa te teist! ja igga pääw piddi ta weel pälekauba kuulma, et se palloke kuiwa leiba, mis temmale anti, piddi armoleib ollema. Sest otsa ollid Ewa silmad pea allati märjad, ning ta wallas kibbedat silmawet seal, kus ükski ei näinud; agga aegamöda harjub innimenne willetsust kandma ja nuttab paljo wähhem. Ewa kannatas waggusi; ta teggi tööd hommikust öhtoni ja – mis keik immeks pannid – kaswis ja kossus seal jures, nago heinaputk metsas. Wähhe anti temmale siia, agga Ewa olli priske, nago masikas. Wimaks läks wanna „kaan” künka alla ja nüüd arwas iggamees, et waeselapsel piddid parremad päwad tullema; agga walle puhhas; sest „noor kaan” jäi alles ellusse ja se möistis Ewat nisamma pinata, nago temma wanna emma. Ka Truta surri pea omma emma järrele, agga Ewa luggu ei läinud mitte parremaks; sest Perdil ja Trutal olli ka üks Ewa wannadune tüttar, üks „kanipoiakenne” nimmega Tina; agga se lomake olli nago emma ja wannaemma suust mahhakukkunud, tigge, sallalik, ihnus ja wallelik nago önsad wannaemmad mollemad.

Peale selle – nago sa tead, Jürri – on Tinal pea tullipunnased juuksed ja näggo päwa plekka täis, nago Ilwesse nahk. Kaswamisse polest olli tal ka ennam laiust kui pitkust ja inneto nago süggisene ö. Parrem silm olli Tinal pissem kui pahhem, ja teise käe külges, kes tähhele panni, nähti hea tükkekenne kuet sörme ollewad. Noh, ta olli nenda kuida ta olli, egga kegi isseennast polle lonud; agga olleks tal mitte nenda süssimust südda olnud!

Juhtusid Tina silmad Ewa peäle – ja sedda piddi jo allati juhtuma – no siis olli paggan lahti; sest Tina on „perre-tüttar” ja inneto, ja Ewa „waenelaps” ja illus. Oh sedda wihha! Kaddedusse pärrast pinab ta waest Ewat, kus ial woib. Allati össetab ta wanna Perti Ewa kallale. Tõeste, Jürri, ma wiskaksin temmale monni kord haamrega pähhä, ni pahhane on mo meel! On middagi kaddunud: Ewa sü; on monni assi katki: Ewa sü; on pudro pöhja körwend: Ewa sü; on sigga kartohwlis: Ewa sü; on kul kanna winud: ikka Ewa sü. Ülleültse: keik sü on Ewa sü, ja mis ial hästi on, se on Tina tö. Keik kitus saab Tinale ja keik laitus on Ewa pärralt. Wanna Pert on nisamma hul. Silmad temmal kül on, agga ta ei näe. Keik, mis Tina walletab, sedda ussub la sögge, nago Jummala sanna ja ennam weel. Waese Ewal ei olle ial walget päwa. Keige waewa peäle, mis Ewa on näinud, puhkab Tina. Perretüttar teeb keik suga, agga on allati wässind, waene laps teeb kätte ja jalgega hommikust öhtuni ja ep olle mitte wässind. Kui Tina hommikul omma punnased rebbase sabba karwad unniste silmade eest alles ärralükkab, siis peab Ewal jo mitto tööd tehtud ollema. Tina silmad ei näe ial, mil päike touseb ja weiksed metsa lähwad. – Tulleb üks wööras innime maiasse, siis peab waene läps iggakord warjule minnema, et tedda kegi ei nä, ja peab mitto kord isse läbbi ukse peält kuulma, kuida tedda laidetakse ja laimatakse, et willets ning rummal, laisk ning kohmetand peab ollema, agga ei tohhi middagi üttelda.

No miks ta warjule peab minnema? küssisin minna.

Oi Jürri – ütles wannake – eks sa sedda ei moista? Sepärrast et ta nenda kenna laps olli ja Tina jälle inneto. Peäle sedda, ehk kül Ewa neid hilpusid peab kandma, mis Tina ennam ei tahha, moistab Ewake ni wisi pärrast kohhendada, et ta sellegi pärrast puhtamalt rides on, kui Tina, ja sedda „punna nup” ei salli; Ewa peab senniks kambri, lauta ehk lauda tahha minnema.

Mikspärrast siis Ewa nisuggusest maiast mitte ärra ei läinud, woöraste jure?

Jah, sul on hea üttelda – wastas meister. – Kas ta siis tohhib? Tedda hoitakse nago kanna kongis; ja et ta kellegiga kokko ei pea sama, selle eest walwawad Pert ja Tina möllemad, nago sadan rahhaaugo peäl. Kirriko ei lasta tedda muido, kui pühhade aial üks kord; agga meie ning teiste tüdrukud rägiwad, et Ewa wagga tüttarlaps peab ollema. Se woib ka olla, muido olleks ta ammo surnud olnud. Jummal issi peab temma waese troost ja abbi ollema, muud temmal ei olle.

Justament kui meister sedda ütles, nähti Hannusse Pert isse külla tannawast tullewad.

Pea kinni, Jürri – ütles wannamees – sinna ei tunne tedda weel ni hästi; agga ma tahhan tedda nattukest pilkama hakkata, siis sa näed warsi, kui häbbematta hooplik ja wallelik temma on. Oot', oot', lass wanna „piitsa pael” sisse tulla.