Johann Jannsen - Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale. Essimenne öhtu

Hannusse Pert Piits tulli möda tannawat, höbbewaskega piip tormas suus, teine kässi püksikallitses, müts teise körwa peäl ja uhkus ja rummalus wahtisid teine teisest silmast wälja. Nenda tulli ta seppikoia ukse ette. Ta astus sisse, agga ilma terretamatta, nago koer tuppa.

„Kule seppawanna, kas sa woid mulle tullewa näddali üht uut wankert rautada?” küssis temma surelisse kombega.

Mikspärrast mitte – wastas meister – kellele ma siis weel pean rautama, kui mitte Hannusse perremehhele, kes ülle teiste on?

Pert naeratas. Kitussest olli temmal wägga hea meel.

Istuge ommeti nattuke mahha – pallus meister – egga Teil ni rutto ei olle. Olleks meil ni joukaid – mis ma piddin ütlema – rikkaid ja häid mehhi ennam küllas ollewad, siis olleks minnosuggusel rauataggujal ka ennam leiba.

Pert naeratas jälle, sest meistri sannad ollid ta melest, nago rasw ratta peäle. Tedda kita olli, nago sigga wasto päwa süggada.

Agga Teil on ka runad – ütles meister Me – nisuggusid ei olle wiekümne pennikoorma peal ümberringi kustkilt leida! Jummal anna lomadele terwist, need on mehhe hobbosed.

„Jah, agga kus selle rahha ots, mis nad ka maksawad?” hakkas Pert nüüd walletama.

No kas meiesuggune tohhib sähhärdusse loma hinda ka teada? küssis meister pilkades.

„Miks mitte – wastas Pert – minno nelli runa makswad iggaüks omma sadda „walget” puhhast rahha.”

Ots kolmatkümmend – ütles meister immekspannes – sadda höbberubla üks ainus hobbone! Seäl peab rahha ollema. No agga sedda wäärt nad on. Parremaid polle moisnikkul ka mitte.

„Mõisnikul? – ütles Pert – misga nemmad nisuggused hobbosed ostawad? Monnel ennam wölgo, kui karwo peas.”

Teäda muidogi – wastas meister. Ja kuida Teie runad, nenda on ka Teie lehma mullikad. Kui ma neid monni kord juhtun näggema, siis ma mötlen ikka: nisuggused woisid wist kunninga Warao lehmad olla, mis ta unnes näggi. Ja kui Teie tüdrukud pima nõudega weiste aiast mäele lähwad ja äggawad, siis ma mötlen jälle: neil woib ka raske kanda olla!

„Äh, äh, äh! – naeris Pert – Mul on peälegi weel üks lehm, kes omma 20 topi päwas annab ja koort ülle pole pütti!”

„„Sedda ma kulen”” – ütles üks kurt, kui ta körwalopso sai. Nenda naeris meister Perdi walle peäle. Agga Pert ei möistnud sedda mitte, waid walletas nenda, et öige innimessel silmad ja körwad kinni jäid, ja meister kihhutas tedda narri ikka weel takka. Wimaks tulli jut ka Tinast.

Minna pannen sedda immeks – ütles meister jälle – et Teie armas Tinakenne alles koddo on. Egga need küllapoisid ommett pimmedad ei olle? Temma peaks ammo tanno al ollema.

„Se polle ka mitte kossiatte sü – kiitles Pert. – Igga pä seitse tükki toas!”

No immet! – naeris meister – se on ni peast arwata näddali kohta nellikümmend ühheksa kossilast.

„„Se lähhäb korda!”” ütles ükskord wanna naene, kui särk selgas pölles. Agga Pert ei möistnud ikka middagi.

„Nad jookswad omma jallad alt ärra – kiitles ta jälle – agga üht näljatäi ei tahha minno rikkas laps mitte mehheks sada. Lass' neid joosta peale! Agga sekord on Tinal üks peigmees, kellega luggu wist eddasi lähhäb.”

Aha! – ütles meister – wist möldre Peter Korn Joa weski pealt?

„Temma isse, – wastas Pert – no se on ka minno lapse wärilinne. Temmal on noddi taskus ja ep olle teisa tahtjaid ennam körwas. Temma peab mo wäimees ollema. Agga ta olleks ka rummal, nago lojus, kui ta mitte ei näeks, et minno laps nago temma jauks lodud on. Kellega sünniks ta issa suur warra muido kokko? Kas polle tössi?”

No teäda muidogi – wastas meister. Ronk ja ronk on kokko kaks ronka. Agga mis ma piddin küssima: kas ta on jubba asjad öigeks aianud?

„Täieste kül mitte – ütles Pert; – agga ni moistmöda on ta kül üttelnud, et ta warsi tullemas on. No tulgo, tulgo.”

Sowin ka head õnne! – naratas wanna ja ütles siis: No kas polle önneks, Hannusse perremees, et Teil armas wennatüttar maias on? Kui Teie omma tüttar mehhele saab, siis on Teil ommeti Ewakenne, kes Teie eest murretseb. Kirriwasse pärralt, se on üks illus tüdruk! Kui uhke olleksin minna, kui mul ni kenna ja wagga laps olleks!

Oi wennikenne! kuida nüüd Pert äkkiste ärrapunnetas, mitte häbbi pärrast, waid wihha pärrast. „Ma mötlesin et sul wannal innimessel ennam möistust piddi ollema!” ütles temma. – „Se tüdruk on mul jo selgeks nuhtlusses kaela peäl. Ollen tedda nüüd mitto aastat jubba söötnud ja katnud, Mis ma saan sest? igga pä pahhandust; sest ta on üks ni kohmetand ja laisk loom, kelle käed middagit kinni ei pea, ning kelk tö mis ellus maias tehha on, se on üksi waese Tina kaelas; Ewast polle tal abbi ühtegi. Sest otsa, kui Tina hea laps perrenaese ohiad omma kätte wõttis, tahtis Ewa mitmes asjas targem olla ja wasto lorriseda; agga minna ollen härja sonega temma su kinni sulgunud! Se tühhipaljas raiskab mul ühhe aastaga ennam ärra, kui ta kolme aastaga tenib!”

Nenda olleks Pert, kes teab kui kaua weel Ewat laimanud, kui wanna seppa kannatus mitte ep olleks otsa löppenud.

Kule, wanna Hannusse Piits, – ütles temma äkkiste – nüüd on sest jummala kartmatta ja häbbematta lorrist jubba küllalt! Sinna walletad jo nenda, et so habbe pöllema lähhäb. Sinno liignimme on Piits, agga kennegil ei olle sa suremaks piitsaks, kui omma waese wennatütrele! Omma wenda olled sa poolteed mulla alla saatnud, nüüd sa waewad ta wagga lapsokest. Häbbene ommad silmad peast! Ni hästi sa isse, kui so punnane „karro ohhakas,” teie pinate teine teist woido sedda waest last! Arwad sinna, et keik külla pimme on? Kui minna Ewaks olleks olnud, ammogi olleksin ma ärrajoosnud ja woöra ette tenima läinud. Töeste, ühhe Türklase pärrisorjal on hölpsam pölli, kui sinno wenna lapsel omma onno maias. Agga ota, ota, üllekohto kättemaksja ellab alles, ja ma ussun wist, et ta sinnuga mitte ni kaua ei kannata, kunni teine pole hauda olled sanud. Panne mo sanna tähhele!

Nüüd kargas Pert äkkiste üllesse, nago olleks wapsikas ta sabba alla pistnud, ja ütles: Mis sul minno maia elloga teggemist wannamees? Pühhi isse omma ninna alt! Omma wankert ma siin ennam rautada ei lasse!

Nende sannadega kargas ta uksest wälja ja läks, mis püksi woldid wälkusid.

Minna ollen enne ilma sinnota ellanud, ellan pärrast ka – hüdis meister takka järrele; – agga tallitse omma „punnast kassi” nattuke ennam, et ta mitte iggapääw omma onnotüttart ei künista! Nenda läks Pert.

Wata nüüd, Jürri, – ütles wanna ja süllitas – nisuggune häbbematta krants on Hannusse Pert Piits. Temma on üks neist meestest, kes Jummala wihha, nago warrandust kokko korjab. Kes teeb nisugguse targaks? Rahha on temma Jummal.

Sellega läks wanna se kord seppikoiast wälja.

Nüüd ma tundsin tõeste, kes Hannusse Pert olli ja mul olli sest waesest lapsest wägga halle meel. Olleksin ma siis jubba naesewötia olnud, töeste – no agga mis ma sest ennam rägin.

Agga mis wanna meister Perdile ette ütles, se olli nago prohweti sanna, mis keik töeks sai, ja sedda on mo ommad silmad näinud. Kuulge, kuidas luggu läks. Joa mölder, wanna Jakob Korn, olli üks pentsik mehheke. Ta armastas kül rahha ja tal olli tedda, ommeti olli temmal ka Jummala werri süddames ja ükski waene ei pallunud tedda ilma asjata. Agga temma abbikasa, Lena, no sest polle räkida, se olli üks tössine ristiinnime, waikne, tassane hing, kes möldre maias keik asjad ilma kärratsemisseta te peäl hoidis, ja peäle sedda ka Jakobit ennast monda korda ni tassa hiljukeste ümber pöris, kui ta middagi tahtis tehha, mis mitte öige ja Lena mele pärrast ei olnud.

Kui nende Peetreke 16 aastat wanna olli, ütles wanna mölder: „Kule poisikenne, nüüd pead ka woöra leiba maitsma, et sa arro saad, kuida leib tenitakse ja kui maggus waewaga tenitud leib on. Sa pead harjuma isse teiste sanna kuulma, et pärrast möistaksid öiete nende ees seista, kes sinno sanna peawad kuulma; sa pead woöra tööd teggema, et woiksid ka neid juhhatada, kes sinno tööd peawad teggema, ja kellelgi ennam peale ei panne, kui ta kanda jöuab. Siin on keik so asjad, nüüd pead reisima minnema. Wata, ma annan sulle üht rahha, kukrut kasa. Kui ilmaasjata ei raisata, siis on seal ni paljo sees, et so palga körwas kolmeks aastaks ullatab. Sömisse, jomisse ja rided kingad pead sa keik omma kättetöga tenima. Saab nähhä, kas sa tulled kolme aasta pärrast jälle kui üks nisuggune poeg koio taggasi, kennest wannematte südda woiks römus olla. Sedda andko Jummal! Sada meile öige saggedaste kirja, et ikka teada same, kus sa olled; sest meitest woib ka monni senni ka mulda minna. Agga poeg, pea Issandat omma Jummalat süddames, muido ei sa sinna ülle ölle körre; käi temma ees ja olle wagga. Ärra unnusta omma hommiko- egga öhto palwet; loe Jummala sanna ja minne saggedaste kirriko. Hoia pahha seltside eest nago kurja töwwe eest, mis ihho ja hinge rikkuwad. Kui sa woöra paika tulled, siis pead, sa neid ikka keige wähhem uskuma, kes keige esmalt so ümber tullewad. Ülleültse, hoia keige selle eest, mis sisse ärrakaddunud poeg langes, ja ärra tulle mitte nenda taggasi, kui temma tulli! Ja nüüd poeg, minne Jummala rahhoga!”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.