Erik Tohvri - Elutöö

Trükikojas “Meie Maa” oli hakatud Toomas Tauberit juba ettevõtte raudvaraks pidama, kuigi mees oli alles neljakümneaastane ja jõudnud töötada seal oma elueast ainult veerandi. Aga selles mehes võis alati kindel olla ja tema lubadused olid vettpidavad. Kümne tööaasta jooksul ei olnud Toomas veel ühtegi päeva haiguse pärast töölt puudunud – mitte sellepärast, nagu oleksid haigused temast kaarega mööda käinud, vaid sellepärast, et ta üritas nendest üle olla ja tuli ka tõbisena alati tööle. Arste ei kannatanud ta silmaotsaski ja õnneks ei olnud talle ühtegi sellist viga ega vaevust külge tekkinud, kus arstiabi vältimatu oleks olnud.

“Kõik arstid on soolapuhujad,” tavatses ta ütelda ja saatus oli tema vastu nii helde, et ei hakanud vastupidist tõestama. Ühesõnaga – Toomas Tauber oli enesekindel inimene, kes lootis ainult iseendale ja üritas ilma kõrvalise abita läbi saada.

Nõmmele elama asudes tuli tal vahetada ka kalastuskohti. Jalgrattaga pääsis ka siit mööda kitsast liivale rajatud ja munakividega sillutatud teed kas Harku järve või Tiskre oja äärde, kus Toomas oli käinud juba Tallinnas elades; hoopis kalarikkama paiga aga avastas ta poolkogemata vastassuunast, kus Raudalu maantee alt käis läbi väike rabajõgi ja milles näis olevat lausa hullupööra haugisid. Kuigi sinna oli pikem maa vändata, sai see koht Tooma lemmikpaigaks. Mööda rabapiiri looklev jõgi pakkus rahuldust nii oma kalarikkuse kui vaikse ja häirimatu asupaiga poolest.

Toomas Tauberil oli vaieldamatult hea mälu – kõikide loetud raamatute sisu jäi talle sedamaid pähe. Seejuures eelistas ta juturaamatutele sellist kirjandust, millel oli hariv eesmärk, olid selleks siis maailma suurmeeste elulood või vahetult ajalooga seotud teosed. Just õngeridvaga jõude istudes oli hea loetut veel kord mõttes lehitseda ja vaimusilma eest läbi lasta, korrata ning ajaloolisi fakte meelde tuletada. Nii kujunes vaid algharidusega mehest pikkamisi omamoodi erudiit, ja seda just tänu raamatutele, mis nüüd korrapärastesse pakkidesse pakitutena oma saatust ootasid. Lootus, et uues korteris avaneb võimalus kõik raamatud lahedalt riiulitesse paigutada, osutus siiski petlikuks, sest seal polnud lihtsalt nii palju seinapinda. Mingil määral õnnestus mehel küll oma unistust realiseerida – ta tellis tuttavalt puusepalt kastriiulid, mida sai üksteise peale asetada ja niiviisi osa raamatuist siiski välja panna. See oli uhke pilt, mida ta nüüd esmakordselt näha sai – raamatute värvilised kalingurseljad, millel kuldtähtedega trükitud pealkirjad, andsid korterile uhke ilme. See avaldas kahtlemata mõju ka külalistele, kuid valmistas kõige rohkem rõõmu ikkagi peremehele endale. Paraku jäid pooled köidetud raamatud pakkidesse ja nende virn, mis uue korteri väikeses esikus kõrgus, valmistas Valve Tauberile endiselt meelehärmi.

Ei saa öelda, et Tooma raamatukogus oleksid olnud ainult teatme- ja väärtteosed. Hoopiski mitte, sest ta pidas kinni põhimõttest, et igasse trükitud raamatusse tuleb suhtuda austusega, ja nii oli pakkidesse kõrvuti sattunud igasugust kirjandust, nii nagu raamatute formaadidki ulatusid taskuköitest suure piltidega piiblini.

“Kui ma ükskord saan nad kõik välja panna, küll ma siis sorteerin,” ütles Toomas Valvele, kui too meest hurjutas ja väitis, et tuleks koguda ainult väärtkirjandust.

“Ega sa siis midagi minema viskama hakka,” teadis naine.

“Ei hakka, mis on, see on. Aga ega ma enam täikal ei käi ka, nii nagu alguses.”

“Nojah, nüüd sul polekski aega käia, nüüd sa käid ju pühapäeviti kalal. Aga raamatuid tuleb ikka aina juurde.”

“Kõik, mis meie trükikojas trükitakse! Ja eks ma vahetan teistega ka, meil on niisugune sõprusring,” seletas mees. “Sest raamatud on ikkagi väärtus ja neid ma ei jäta!”

Valve lõi käega, tema oli mehe isepäisusega juba harjunud. Ja ega enam polnudki mahti niisuguste tühiasjade pärast jageleda, sest uus võim oli hakanud rahvale hambaid näitama. Kõigepealt räägiti arreteerimistest, siis vallandus küüditamislaine. Inimesi topiti loomavagunitesse ja viidi Venemaale – kuhu, seda ei teadnud keegi. Ka Tauberite peres tekitas sõnum küüditamisest kabuhirmu, Valve pakkis kokku kõik väärisasjad ja soojad seljariided, et oleks käepärane kaasa võtta, kui järele tullakse. Aga õnneks ei tuldud, nende pere oli vahele jäetud.

“Küll on hea, et me Tallinnast tulema saime! Seal oleksime võibolla silma jäänud ja läinud samamoodi…” ohkas naine südamepõhjast, aga Toomas Tauber vaid nohises selle peale ega vastanud midagi. Ta mäletas veel hästi tsaariaja lõppu, Venemaal vallandunud revolutsiooni järelkajasid ja Vabadussõda, millest ta küll ise ei olnud osa võtnud, kuid oli südames kaasa elanud. Ta oli tuline Eesti Vabariigi pooldaja ja oli pidanud nördimusega nägema, kuidas see vabariik vaid aasta tagasi ilma mingi vastuhakuta käest anti. Oli ju igale mõtlevale inimesele selge, et kogu selle näitemängu taga seisid suurte välisriikide jõud ning need olid väikeriikide saatuse vääramatult määranud. Kõik see tekitas masendust.

“Ära mine täna tööle! Küüditatakse, meid viiakse ilma sinuta minema!” oli Valve meest sel hommikul vannutanud, kui küüditamislaine vallandus ja jutud sellest tuulekiirusel levima hakkasid. Aga naise jutt jäi vaid hüüdjaks hääleks, sest Toomas raputas kangekaelselt pead. Tema oli seotud töökohustusega, ta polnud seni ühtegi tööpäeva puudunud ja pidi minema, tulgu mis tahes. Niisugust häda, mis teda töölt puuduma sunniks, ei olnud lihtsalt olemas, võibolla vast ainult äkksurm. Näiteks rongi alla jäämine või südamerabandus oleksid tema puhul olnud küllaldane põhjus, et töölt puududa.

Seitsmeaastasest Ritast läksid vanemate mured mööda nagu lastest ikka. Temal oli oma mänguring ja tüdruku suureks meeleheaks oli ta leidnud ka mängukaaslase – samas majas allkorrusel elas just temavanune tüdruk, kellega nad said kohe lahutamatuteks kaaslasteks. Mare käis juba koolis ja oli lõpetanud esimese klassi; Rital seisis kooliminek alles ees ja nüüd, kogenumat sõbrannat omades, tundus eesseisev elumuutus palju lihtsamana. Ja Nõmmel oli mõõtmatult rohkem ruumi mängimiseks – lagedale õuealale liitus elumaja taga tihe noor männik väikeste liivapaljandikega, kuhu sai rajada mängumajasid ja – aedu. Kogu krunti ümbritses kindel plankaed ja vanematel polnud karta, et lapsed omapead kuskile hulkuma pääseksid.

Sõda veeres üle Tallinna kiiresti ning laskmised ja tulekahjud, mis see pealinnas kaasa tõi, läksid Nõmmest puutumatult mööda. Toomas Tauber käis endist viisi trükikojas tööl, kuigi elektrirongid olid Venemaale viidud ja seetõttu tuli nüüd rongi palju pikemalt oodata. Aga siis, kui väike Rita oli juba paar kuud koolis käinud ja selle elumuutusega harjunud, otsustas ka Valve tööle minna.

“Toiduainetekauplusse, siiasamasse tänavanurgale! Lühike maa käia, aga mis peaasi – ikkagi sõjaaeg, saab toiduainetele lähemale,” põhjendas ta oma valikut ja ka Toomal polnud selle vastu midagi. Tema elas täiesti omaette elu, milles kõik jaotus kindlatesse lahtritesse. Kõige suurem ja tähtsam lahter oli töö trükikojas “Meie Maa”, see oli peaasi. Siis tulid harrastused – raamatud, kalapüük, malemäng, kui vend Peeter külla juhtus tulema, ja bridzh, kui õnnestus neli mängukätt kokku saada. Nende järel tulid koduga vältimatult seotud asjad, peamiselt küttepuude hankimine ja talviti ahju kütmine. Alles siis mahtus mehe mõtteringi pere elukorralduses kaasarääkimine – selle oli Valve nagunii enda peale võtnud ja Tooma ülesandeks jäi enamasti vaid naise otsuste heakskiitmine. Valve oli otsustanud, et Rita peab õppima klaverimängu, ja majja osteti klaver; Valve oli otsustanud, et mööbel tubades tuleb ümber paigutada, ja mehe ülesandeks jäi vaid diivani teisest otsast kinni võtmine. Nüüd oli Valve otsustanud tööle minna ja mees ei osanud selle peale muud kui õlgu kehitada, ise küll sisimas mööndes, et see otsus võib olla praktiline ja vajalik.

Nii hakkaski Valve Tauber töötama poes müüjana, ja nii imelik, kui see ka ei tundu, olid tollal müüja kõige tähtsamaks töövahendiks käärid. Sest kääridega tulid toidutšekkidest eraldada need kupongid, mis mingi kauba ostmist võimaldasid. Paraku jäi kaupa poes järjest vähemaks ja piimaosakonnas töötava Valve peamiseks ülesandeks sai mõõdukulbiga piima ammutamine ostja nõusse ning toidutšekkidelt vastavate kupongide lõikumine. Ning juba esimestest tööpäevadest sai talle selgeks – vanasõna, mis ütleb, et jagajale jäävad näpud, ei pruugi alati tõele vastata. Suurtest nõudest piima ammutamisel ja selle mõõtmisel tekkis peaaegu alati ülejääk, mille tõttu oli võimalik õhtul kodu poole astuda isikliku kolmeliitrise piimanõuga, mis oli kallist vedelikku ääreni täis. Kuna iga müüja vastutas oma osakonna kaubavarude eest, oli teinekord võimalik piima ka vahetada mõne muu kauba, näiteks manna vastu, mida toidutšekkide alusel vägagi napilt jagati, mannapuder oli aga toit, mida Rita hea meelega sõi. Tollal kauplustes töötavate müüjate õnneks olid kaubad pakkimata ning kõiki neid tuli müümisel kaaluda ja mõõta – kaalumise ja mõõtmise täpsus aga oleneb paljugi inimesest, kes sellega tegeleb. Ning kui kaalujal või mõõtjal on enda huvid mängus, on teada, kelle poole mõõduviga kaldub.

Toidu poolest kasinatel sõjapäevadel sai Toomas Tauberi kalapüügiharrastus sootuks uue kaalu. Varem oli mehe poolt koju toodavate, sageli vaid väikesemõõduliste kaladega mässamine Valve meelest vaid tüütu lisatöö, aga üldise toidupuuduse taustal said need kalakesed söögilaual hoopis märgatavama osa. Jäi üle ainult kahetseda, et nädalas on vaid üks pühapäev, mil Toomal oli võimalik oma lahutamatule kalaretkele minna.

Sõjaaeg pani inimesed paljuski teisiti mõtlema ja tegutsema. Linna äärerajoonidesse, seni veel asustamata aladele, anti linnaelanikele peenramaad, mida nood siis õhtuti ja pühapäeviti usinasti üles harima asusid, et toidulauale lisa saada. Ka Valve Tauber käis linnavalitsuses, pani end järjekorda ja talle eraldati Tondi lähedal tühermaal paarisajaruutmeetrine maatükk, mida ta sedamaid üles kaevama asus. Maa oli korralik, muld must ja savikas, ainult võimatuseni orasrohtu täis kasvanud. Alguses oli Valve lootnud, et Toomas talle uudismaa harimisel appi tuleb, aga kui mees tema ettepanekule sõnagi ei vastanud ja pühapäevahommikul jällegi oma lahutamatu õngeritvade pundi jalgrattaraamile köitis ning minekule asutas, teadis Valve, et peenramaa jääb tema eralõbuks. Ta võttis Rita käekõrvale ja koos kõndisid nad läbi Nõmme tänavate, läbi Rahumäe surnuaia ja sealt mööda munakividega sillutatud teekest Tondile, kus vana mõisaallee ääres paikneski nende peenramaa. Valve lõi labida mulda ja kamandas Rita umbrohujuuri välja korjama. Töö arenes visalt, aga tagajärg oli ilus, ühtlaselt sõmer ja must mullapind, mis lausa ahvatles peenraid tegema.

Sellest põllumaast saigi üks nendest allikatest, mis Tauberite perele nii sõjapäevadel kui sõjajärgsetel aastatel elatislisa andsid. Sealt sai kogu aastaks porgandid, kaalikad ja kapsad, sai ka värskeid kartuleid, mis suve lõpul head võtta olid. Oli peenra jagu maasikaidki, istutatud peamiselt Rita jaoks, kuid sellel peenral hakkas käima ka kutsumata kostilisi – peenrad asusid otse tee ääres ja punased marjad ahvatlesid möödakäijaid.

Sõda sai mööda, aga Tauberite pere elus see palju ei muutnud. Toomas käis endiselt tööl trükikojas, mis oli vahetanud küll nime, kuid sisuliselt siiski samaks jäänud. Tõsi küll, nüüd trükiti “Punatähe” trükikojas rohkesti poliitilist kirjandust – Kommunistliku Partei ajalugu, suurte riigijuhtide teoseid ja muud taolist, kuid ka need raamatud tahtsid kaunilt köita ning Toomas Tauber rakendas kõiki oma teadmisi ja oskusi, et seda teoks teha. Valve elu oli veelgi vähem muutunud – tema mõõtis endiselt oma nurgapoes piima ostjate mannergutesse ja lõikas toidutšekkide kuponge. Rita oli lõpetanud viienda klassi, oli tublisti sirgunud ja oskas noodi järgi klaveril üht-teist mängida. Beethoveni “Elisele” tuli teinekord päris veatult välja ja Valve Tauber oli tütrega rahul. Aga mida aasta edasi, seda enam hakkas teda vaevama küsimus – kas see ongi kõik? Kas see ongi elu, mis on ainukordne ja väärib elamist, nii et hiljem ei tuleks tunnet, et midagi on tegemata jäetud?