Erik Tohvri - Elutöö

Nõukogude kord tugevdas haaret – natsionaliseeriti kõik elumajad, kus lisaks peremehe elamisele ka üürikortereid leidus. Üürnikele tähendas see küll esialgu ainult seda, et üüri tuli hakata maksma majavalitsusse ja mõni väiksem viga maja juures, mille kõrvaldamiseks varem piisas vaid majaperemehele mainimisest, jäi nüüd pikaks ajaks või koguni kõrvaldamata. Heal juhul jäeti endised majaomanikud pärast seda rahule ja lubati neil senises korteris edasi elada, kuid oli ka neid, kes sundkorras oma eluruumidest välja tõsteti ja kusagile mujale väiksemasse korterisse pidid kolima. Niisugune saatus sai osaks ka sellele majavaldusele, kus elasid Tauberid – lahke ja toimekas peremees pidi loobuma nii oma majadest kui ka korterist ja sellesse asus Venemaalt saabunud perekond Rumjantsev. Räägiti, et perekonnapea kui suur spetsialist oli toodud siia mingisugust tähtsat tehast ehitama, ja see võis ka tõsi olla, sest õige pea tekkis tulnukate peresse auto. Tegemist oli küll päevinäinud Saksa trofeemasinaga, kuid see liikus ja igal hommikul põristas Vassili Ivanovitš sellega tööle, jättes värava enda järel pärani lahti. Algul hakkas selline lohakus teisi majaelanikke häirima ja nad püüdsid käia väravat sulgemas, kuid pärast seda, kui Rumjantsevitele küttepuid toodi ja soldatimundris autojuht suurt veoautot hoovi tagurdades ühe väravaposti maha ajas, polnud värava sulgemine enam võimalik ja probleem oli hoobilt lahendatud. Valve Tauber käis asja küll majavalitsuses kurtmas, kuid sealne insener kirjutas tema jutu vaid üles ja lubas arvesse võtta. Mõni aeg hiljem aga kadusid raudtorudest kokku keevitatud ja kenasti punaseks värvitud hooviväravad sootuks – küllap oli neid kuskile mujale rohkem vaja ja see, et nüüd mõni hulkuv koer tühjast väravaaugust sisse eksis, polnud tegelikult ju mingi globaalne probleem.

Ritast ja Marest olid saanud lahutamatud sõbrannad ja senikaua, kui neil oli ühine koolitee, üritasid nad seda igal võimalusel koos kõndida. Aga kui Marel sai läbi seitsmes klass, mis Rital alles ees seisis, tähendas see paratamatult ka omavaheliste suhete muutumist.

“Mina lähen Tallinna kooli, õpetajate seminari. Hakkan samuti õpetajaks, nii nagu minu ema!” teatas ta Ritale.

“Eks mina pean ühe aasta veel siin käima, siis näeb…” ei osanud Rita sedamaid seisukohta võtta.

“Nojah, eks sina hakkad siis samamoodi poes piima mõõtma nagu sinu emagi,” üritas Mare vaimukas olla, aga tema vaimukustesse tikkus alati sisse mingi oga või okas, mis teist torkas. Nad olid oma arust küll head sõbrannad, kuid tihti hakkas kaasa mängima mingi väljamõeldud seisusevahe – Mare ema oli kooliõpetaja, isa ministeeriumis raamatupidaja… Nende tütar tähendas ilmselt midagi rohkemat kui vaid poemüüja ja trükikoja meistri järeltulija. Tavaliselt Mare juures seda üleolevat suhtumist märgata ei olnud, kuid polnud sugugi harvad ka need juhtumid, mil see välja lõi.

“Eks mina lähen keskkooli,” oli Rita leplik ja tegi, nagu poleks ta torget märganudki. Elu oli teda õpetanud, et sõbrannaga võib ka üpris kergesti pahuksisse minna, ja seda ta ei tahtnud.

Nukkudega mängimise aeg oli tüdrukutel ammu läbi saanud. Nüüd olid teistmoodi mängud ja jutud, vahel põigati teemadesse, mille puhul tuli häält alandada ja kontrollida, et poleks võõraid kõrvu kuulamas. Aga juhtus ka nii, et vahel räägiti lihtsalt poistest.

“Kas sa oled märganud, et kõrvalmajasse on uus poiss tekkinud? Niisugune blond ja kahupeaga?” küsis Mare.

“Kuhu kõrvalmajja? Laiuste poole või?”

“Ei, teisele poole. Lompide majja.”

“Ah see! Seda ma tean küll, see on Margus. Ega ta ei ela seal, ainult käib oma emal külas. Muidu elab maal,” seletas Rita.

“Kus sina nii täpselt tead?”

“Noh, eks mina tean ka midagi…” Rita tundis öeldust mõnu – tema teadmiste allikas oli ema töökoht, kuhu kõik ümbruskonna jutud ja teated kokku jooksid. Ja ema Valve ei olnud sugugi kitsi neid ka kodus jagama. “Ta pidi siia maalt jalgrattaga käima. Ja nüüd tahab linna tehnikumi õppima minna.”

Mare mõõtis sõbratari uskumatu pilguga.

“Sa ju tead kõik täpselt ära…”

“Jah! Ma olen näinud, et nad käivad ka Jüriga koos ratastega sõitmas. Paistab, et on sõbrad.”

Jüri tundsid mõlemad, tema oli naabriperemehe, Lombi Eedi poeg.

“Aga kas sa tead, et Krinkuse vanamees oli vangi pandud? Ta oli töö juures mingit sobi teinud ja vahele jäänud,” jätkas Rita oma teadmiste jagamist.

“See nässakas, kes oma naist ja lapsi peksab? Paras talle!” arvas Mare. Sellised külajutud teda eriti ei huvitanud, aga nüüd oli võimalus kaasa rääkida ja sel moel end täiskasvanuna tunda.

“Margus ongi Krinkuse naise poeg esimesest abielust! Vanamees ei pidavat teda silmaotsaski sallima, eks nüüd, kui ta on vangis, julges poiss siia tulla,” teadis Rita ja see oli jällegi Valve Tauberi tarkus.

Margusega tutvus Rita ise aasta-poolteist hiljem just Jüri Lombi vahendusel. Siis, kui ta juba Tallinnas keskkoolis käis ja nad kojusõidul kogemata kolmekesi ühte bussi sattusid. Buss oli neil aegadel haruldus ja nende arvu linnas võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Üldiselt vedasid reisijaid presendiga kaetud veoautod, mida rahvas tabavalt ahvipuurideks nimetas ja mille tagaotsast peatustes redel alla lasti, et inimesed saaksid peale ja maha ronida. Ja nende seas liikles mööda Vabaduse puiesteed ka paar ennesõjaaegset autobussi, milles sõitmist võis juba tõeliseks luksuseks nimetada. Nii oligi Rital järjekordselt vedanud, oodatud ahvipuuri asemel sõitis linnas peatusesse tõeline buss, mille uksed laialt ja kutsuvalt avanesid. Ning kui tüdruk oli sisenenud, märkas ta pingil istumas naabripoiss Jüri ja tema kõrval blondijuukselist sõpra.

“Tervist, naabrineiu!” Jüri tõusis rõhutatud viisakusega pingilt ja kummardas. “Kas ma tohin teile istet pakkuda?”

Rita tundis, kuidas ta tahtmatult punastas, aga üritas ometi olukorrast üle olla. Jüri oli tuttav, temaga oli tüdruk isegi kooliteed koos käinud, kuigi poiss oli juba paar aastat varem kohaliku kooli lõpetanud. Parajasti nii palju varem, et oli jõudnud vahepeal ka tööstuskoolist treiali kutse saada ning pidi kuskil tehases töötama.

Rita oleks hea meelega seisma jäänud, kuid sai aru, et pakkumise tagasilükkamine oleks olnud liialt nipsakas. Omajagu lõõpiva tooni ja peenutseva teietamise taga oli siiski märgata ka viisakust ning tüdruk istus.

“See et… te vist ei tunne teineteist! Saage tuttavaks, naabrid nagu me oleme – tema on Margus. Ja daam on Rita,” jätkas Jüri poolnaljatamisi, ise rappuvas bussis tasakaalu säilitamiseks laepidemest kinni hoides.

“Tere!” ütles Rita kõrvale vaatamata. Talle näis, et istub poisile liiga lähedal, et veel nägu tema poole pöörata söandaks. Marguse vastutervitus jäi talle kõrvu vaid mingi mõminana. Edasi sõites ei olnud ükski neist aldis juttu alustama ning niiviisi, vaikivatena, astusid nad oma peatuses ka bussist maha.

Kodus mõtles Rita selle kohtumise veel mitu korda üle. Üks oli selge – see maapoiss oli üsna uje ja tagasihoidlik, ei saanud sõnagi suust ja ilmselt ei tundnud ta ka tüdrukute vastu huvi. Igatahes täielik nohik, seda võib ta nüüd Marele täie kindlusega ütelda, kui veel peaks juttu tulema. Ja niiviisi mõeldes tundis tüdruk väikest pettumustki, et tal ei olnud võimalik sõbranna ees oma uue tutvusega välja paista.

Tegelikult selgus küll õige varsti, et Rita ja Marguse kooliteed mõnevõrra kattuvad. Mõlemad eelistasid kooli sõita mitte rongi, vaid ahvipuuri või heal juhul bussiga, olenevalt sellest, kumb neist parajasti tulema sattus; ilmselt algas ka kool neil ühel ajal ning seetõttu hakkasid nad pea igal hommikul bussipeatuses kohtuma, piirdudes põgusa tervitusega. Siis ootasid nad koos sõiduriista, mis neid pidi Tallinna viima, seejuures sõnagi vahetamata ja teineteisest eemale hoidudes – polnud nad ju sedavõrd tuttavad, et omavahel lobisema hakata. Aga siis, ühel tuulisel sügishommikul, kõik muutus. Asi algas sellest, et linna poole liikuvate sõidukitega oli midagi juhtunud, nähtavasti mõni vahelt ära jäänud ning kõik olid sedavõrd täis, et peatuses kinni ei pidanud. Polnud ju hommikuti sealsetes vahepeatustes mahatulijaidki, kõikidel oli rutt Tallinna, kas tööle või kooli. Siis nihkus Margus Ritale lähemale ja ütles oma vaiksel moel:

“Peab vist rongile minema, siit me täna peale ei saa.”

“Ei tea, millal rong läheb… Mul ei ole sõiduplaani!”

“Mina tean. Kui kohe minema hakata, siis jõuame,” teatas poiss ja Rita vaatas teda imestades – senine tukunui oli korraga suu lahti teinud ja rääkis päris mõistlikku juttu.

“Olgu! Lähme!” Tüdruk asus minekule ja Margus hakkas sammuma tema kõrval. Mõlemat valdas kummaline tunne, näis, nagu oleksid nad alles nüüd teineteist märganud.

“Ma käisin varem ka rongiga, aga ahvipuuriga on linnas lähem, rongijaamast on koolini pikk maa,” seletas poiss hoogsalt astudes ning Rital oli tegemist, et temast mitte maha jääda.

“Ahah…” ei osanud ta muud öelda. Tema koolini oli nii ühelt kui teiselt üsna võrdne maa käia.

“Kool algab kell kaheksa, jah?”

“Jaa, kell kaheksa.”

Jälle astuti kiiresti ja vaikides, kuid tüdruk tundis, et tempo on temale liiga kiire.

“Kas… kas me jääme rongist maha, kui aeglasemalt kõnnime?” küsis ta kergelt lõõtsutades. “Ma pole harjunud niiviisi tormama, sellepärast. Palav hakkab!”

“Ei tea, mul ei ole kella,” tunnistas Margus. “Kui me seal bussipeatuses üle veerandtunni passisime, siis võib küll juhtuda, et…”

Õnneks ei olnud jaam kaugel. Veel paar tänavavahet ja hakkaski paistma kõrge platvorm, millised Saksa sõjavangid paar aastat tagasi olid raudtee äärde ehitanud – selleks, et Berliinist sõjasaagiks toodud metroorongid Tallinna ja Pääsküla vahele sõitma sobiksid. Aga nagu märguandeks, et tuleb veelgi kiirustada, kostis eemalt rongi vile.

“Tuleb! Lippame!” Margus pistis punuma ja nähes, et Rita talle järele ei jõua, aeglustas jooksu ning ulatas tüdrukule käe. Tüdruk tundis korraga üllatavalt selgesti, et niiviisi, teineteist toetades, oli kindlam joosta, kuigi kõigi loogikareeglite järgi oleks pidanud olema vastupidi. Nad jõudsid vagunisse, ning kui uksed seepeale kinni paugatasid ja rong liikuma hakkas, puhkesid mõlemad kergendatult naerma.

“Oli see vast tulek…” lõõtsutas Rita.

“Oli! Aga jõudsime!” vastas Margus ja vaatas lähedalt kaaslasele otsa. Jooksust oli tüdruk punased põsed saanud ja näis poisile korraga imeilusana. Võib olla, et kõigist ilusamana.

Aeg veeres omasoodu. Juba ammu olid toidutšekid kaotatud ja ostjal oli poodi minnes vaja kaasa võtta vaid raha. Paraku pidi poodimineku aega väga täpselt sättima, sest juhuslikul ajal kauplusse sisenedes võis sealt saada vaid haput vormileiba ja mõnda kuivainet, aga muidugi ka viina. Kuskil kõrgemal pool oli niiviisi seatud, et kaupa toodi poodidesse alles selleks ajaks, mil suuremad ettevõtted töö lõpetasid – sellepärast, et töölt koju suunduv töölisklass toitu osta saaks. Sest kaupa oli liialt vähe, kõigile ei jätkunud. Ometi seati sisse valvepoodide süsteem ja ka selle nurgakaupluse ukse kohale, kus Valve Tauber töötas, riputati suurtest tähtedest silt “Valvekauplus” ning Toomal oli hea naise kallal aasida, et too on oma poe jälle tagasi saanud, isegi oma nime lasknud sildile panna. Aga kauplus pidi nüüd lahti olema hommikul kella kaheksast kuni südaööni, kõik selleks, et ostjat rahuldada, kuigi kaubariiulid olid tühjavõitu. Selline pereema tööaeg lõi paratamatult segi ka Tauberite pere elurütmi, sest seda aega, mil kogu pere koduseinte vahel koos viibis, jäi üsna väheseks. Pealegi olid kõik juba harjunud, et Toomas Tauber õhtuti oma lemmiktegevusse sukeldus, ikka ja jälle raamatuid köitma. Ta seadis köitekoja sisse köögikapile ja aina õmbles, liimis, lõikas ja pressis. Selle töö juures unustas ta enamasti nii iseenda kui ümbritsevad – võimatuseni suitsuotsi täis tuhatoos ees, lahutamatu sigaret suunurgas, tegutses ta seal ja oli oma eluga rahul.