Ann Leckie - Abistav õiglus. 1. osa

„Kas see, et ma jätkuvalt palun teie kohalolekut, seab su kuidagi ebasoodsasse olukorda?”

„Ei,” vastas leitnant Awn. „Tegelikult on teised Eski leitnandid pisut kadedad. Toreni Õigluse pardal ei ole midagi teha.” Ta võttis pealtnäha rahulikuna, seesmiselt aga vihasena oma tassi. Ta oli häiritud. Imme uudistest rääkimine oli teinud teda rahutumaks. „Tegevus tähendaks kiitusi ja võib-olla edutamist.” Ja see oli viimane annekteerimine. Ohvitseride jaoks viimane võimalus tuua oma suguvõsale rikkust kas siis uute kodanikega sidemeid luues või otsese omastamise teel.

„Seegi on põhjus, miks ma sind eelistaksin,” ütles ülempreester.

Järgnesin leitnant Awnile koju. Ja jälgisin templis toimuvat ja vaatasin inimesi, kes oma tavalisel kombel risti-rästi üle väljaku läksid, vältides seejuures lapsi, kes väljaku keskel kaud mängisid, palli edasi-tagasi lõid, hõiklesid ja naersid. Templiesise vee ääres istus morn ülalinna teismeline ja vahtis loiult poolt tosinat väikest last, kes hüppasid kivilt kivile ja laulsid:

Inimesed tervitasid mind, kui ma tänaval kõndisin, ning mina tervitasin neid vastu. Leitnant Awn oli pingul ja vihane ning ainult noogutas hajameelselt inimestele, kes teda tänaval tervitasid.

Kalastuslubade üle kurtnud kodanik lahkus rahulolematult. Kui ta oli läinud, astusid kaks last vaheseina tagant välja ning istusid ristijalu vabanenud padjale. Mõlemad kandsid pikka, ümber keha keeratud kangast, mis oli puhas, kuid kulunud, aga kindaid neil ei olnud. Vanem oli umbes üheksane, noorema rinnale ja õlgadele värvitud, pisut laiali läinud sümbolid näitasid, et ta pole veel kuuene. Ta vaatas mind kulmu kortsutades.

Orsis oli korrektne laste kõnetamine lihtsam kui täiskasvanute kõnetamine. Kasutati lihtsaid, sootunnusteta grammatilisi vorme. „Tere, kodanikud,” ütlesin kohalikus murdes. Tundsin mõlemad ära – nad elasid Orsi lõunaservas ja ma olin nendega üsna sageli rääkinud, aga majas polnud nad varem käinud. „Kuidas ma saan teid aidata?”

„Sa oled Esk Üks,” ütles väiksem laps ja vanem tegi tõrjuva liigutuse, nagu tahaks teda vaigistada.

„Olen,” vastasin, ja osutasin ametimärgile oma mundrikuuel. „Näed? Lihtsalt see siin on mu segment number neliteist.”

„Ma ütlesin sulle,” ütles vanem laps.

Noorem mõtles hetke selle üle ja ütles siis: „Mul on laul.” Ma ootasin vaikides ja ta hingas sügavalt sisse, nagu tahaks lauluga alustada, siis aga peatus nõutul ilmel. „Kas sa tahad seda kuulda?” küsis ta, tõenäoliselt ikka mu identiteedis kaheldes.

„Jah, kodanik,” vastasin. Ma – tähendab, mina kui Esk Üks – hakkasin laulma, et üht oma leitnanti lõbustada, kui Toreni Õiglusel polnud juba sada aastat tõsisemaid ülesandeid olnud. Ta armastas muusikat ja oli osana oma lubatud pagasist võtnud kaasa ka instrumendi. Ta ei suutnud panna teisi ohvitsere oma hobist huvituma ja nii õpetas ta mulle nende laulude sõnu, mida ta mängis. Salvestasin need ja otsisin juurdegi, et teda rõõmustada. Selleks ajaks, kui ta sai oma laeva kapteniks, olin ma kogunud suure raamatukogu vokaalmuusikat – instrumenti ei andnud mulle keegi, laulda võisin ma aga alati – ning leebete naeratuste saatel hakkasid levima jutud, et Toreni Õiglus huvitub laulmisest. Nii see küll polnud, ma – mina kui Toreni Õiglus – sallisin seda kommet, sest see oli kahjutu ja pealegi oli täiesti võimalik, et keegi mu tulevastest kaptenitest tunnustab seda. Vastasel korral oleks see keelatud.

Kui need lapsed oleksid peatanud mu tänaval, poleks neil olnud mingeid kõhklusi, aga majas, just nagu mingil ametlikul nõupidamisel istudes olid asjad teisiti. Ning ma kahtlustasin, et külaskäik oli mõeldud uurimisretkena ja lõpuks küsib noorem laps, kas ta võib teenida maja improviseeritud pühamus – Amaati lillekandja positsioon polnud Ikkti tugipunktis midagi nii auväärset, et selle poole püüda, küll aga võisid meelitada puuviljad ja riided, mida hooaja lõpus kombekohaselt kingiti. Ning selle lapse parim sõber oli parajasti lillekandja, mis kahtlemata tegi väljavaate veel huvitavamaks.

Mitte keegi Orsis poleks esitanud sellist palvet kohe või otsesõnu, nii oli tõenäoline, et laps oli valinud selle kaudse lähenemisviisi, muutes juhusliku kohtumise millekski ametlikuks ja heidutavaks. Pistsin käe kuuetaskusse, võtsin sealt pihutäie maiustusi ja panin need meie vahele põrandale.

Väiksem tüdruk tegi jaatava žesti, just nagu oleksin ma hajutanud kõik tema kahtlused, hingas siis sisse ja alustas.

Viis oli kummaline segu ühest radchaai laulust, mida ringhäälingus sageli esitati, ja ühest Orsi laulust, mida ma juba teadsin. Sõnad ei olnud mulle tuttavad. Ta laulis puhta, kergelt võbeleva häälega neli salmi ja näis olevat valmis viienda alustamiseks, kuid peatus järsult, kui vaheseina tagant kostsid leitnant Awni sammud.

Väiksem tüdruk kummardus ettepoole ja kraapas oma tasu kokku. Mõlemad lapsed kummardasid ikka veel poolistukil olles, siis aga tõusid ja jooksid uksest välja, möödudes leitnant Awnist ja leitnant Awnile järgnevast minust.

„Tänan teid, kodanikud,” ütles leitnant Awn nende kaugenevatele selgadele, nad võpatasid ja suutsid üheaegselt teha tema suunas kerge kummarduse ja jätkata jooksmist, jõudes kohe ka tänavale.

„Oli neil midagi uut?” küsis leitnant Awn, kuigi ta ise ei pööranud muusikale rohkem tähelepanu kui suurem osa inimestest.

„Umbes nii,” vastasin. Eemal tänaval nägin kahte last ikka jooksuga ümber järgmise majanurga pööramas. Seal jäid nad hingeldades seisma. Väiksem tüdruk avas rusika, et näidata vanemale oma pihutäit maiustusi. Üllataval kombel paistis, et ta polnud ühtegi maha pillanud, kuigi ta käsi oli väike ja nad olid kiiresti põgenenud. Vanem laps võttis maiustuse ja pistis suhu.

Viie aasta eest, enne planeedi ülesehitustööde algust, kui kõigest oli puudus, oleksin ma neile pakkunud midagi toitvamat. Nüüd oli igale kodanikule tagatud piisav toit, kuid portsjonid polnud luksuslikud, pahatihti ka mitte isuäratavad.

Templi rohelises valguses püsis vaikus. Ülempreester ei ilmunud templi eluruume eraldavate vaheseinte vahelt nähtavale, nooremad preestrid aga tulid ja läksid. Leitnant Awn läks teisele korrusele, viskas särgi seljast ja istus Orsi stiilis padjale mõtisklema, tänavalt teda näha ei olnud. Ta keeldus (ehtsast) teest, mille ma talle viisin. Kandsin talle – ja Toreni Õiglusele – ühtlase voona üle kogu informatsiooni. „Ta oleks pidanud sellega ringkonnakohtuniku juurde minema,” ütles leitnant Awn pisut tüdinult – silmad suletud, pärastlõunased ettekanded silme ees – kodaniku kohta, kes vaidles kalastuslubade vastu. „See ei kuulu meie kompetentsi.”

Ma ei vastanud. Vastust polnud vaja ning seda ei oodatudki. Ta kiitis kiire sõrmeliigutusega heaks teate, mille ma ringkonnakohtunikule saatmiseks olin koostanud, siis aga avas viimase teate oma noorelt õelt. Leitnant Awn saatis osa oma palgast koju vanematele, kes kasutasid seda raha oma nooremale lapsele poeesiatundide ostmiseks. Luuletamine oli hinnatud, kultuurne saavutus. Ma ei osanud öelda, kas leitnant Awni õel oli selleks erilist annet, paljudel ei olnud, seejuures isegi kõige kõrgemate perekondade liikmetel. Ent tema tööd ja kirjad tegid leitnant Awnile rõõmu, aitasid kogunevaid änge leevendada.

Väljakul mänginud lapsed jooksid naerdes koju. Teismeline ohkas raskelt, nagu teismelised seda teevad, pillas kivikillu vette ja vaatas tekkinud laineid.

Need abistavad, kes ärkasid ainult annekteerimise ajaks, ei kandnud sageli muud kui ainult kehas oleva implandi genereeritud jõuvälja – rida rea järel ilmeta sõdureid, kes näisid elavhõbedast valatuina. Aga mina olin alati laost väljas ja kandsin nüüd, kui võitlused olid möödas, samasugust mundrit nagu inimestest sõdurid. Mu kehad higistasid mundrikuubede all ning igavusest avasin ma kolm oma suud, kõik üksteise lähedal templi väljakul, ja laulsin kolmel häälel: „Mu süda on kala, peidab end veerohus…” Üks möödujatest jäi võpatades mind vaatama, aga teised ei teinud minust väljagi, selleks ajaks olid nad minuga juba harjunud.

Järgmisel hommikul olid tervendajad ära kukkunud ning paistetus Seivardeni näol oli järele andnud. Ta näis ennast hästi tundvat, kuid samas näis ta ka veel pilves olevat, nii et see polnud üllatav.

Pakkisin lahti riietekompsu, mille ma olin talle ostnud – külmakindel pesu, vateeritud särk ja püksid, aluskuub ja kapuutsiga pealiskuub, kindad – ja laotasin need laiali. Võtsin ta lõuast kinni ja pöörasin ta näo enda poole.

„Kas sa kuuled mind?”

„Jah.” Ta tumepruunid silmad vaatasid üle mu vasaku õla kuhugi kaugusse.

„Tõuse üles.” Sikutasin ta kätt, ta pilgutas laisalt silmi ja jõudis istukile tõusta, enne kui tahtmine jälle kadus. Ent ma sain ta riidesse, mitte küll esimese korraga, pakkisin siis veel viimased lahtised asjad, tõstsin koti õlale, võtsin Seivardeni käest kinni ja lahkusin.

Linnaservas oli lennumasinate laenutus ja nagu arvata võis, keeldus omanik mulle masinat rentimast, kuni ma polnud maksnud reklaamitust kaks korda suuremat tagatist. Ütlesin, et kavatsen lennata loodesse ja külastada karjaajajate laagrit – mis oli selge vale ja tõenäoliselt ta teadis seda.

„Sa oled võõramaalane,” ütles ta. „Sa ei tea, mida siin tähendab linnadest eemal lendamine. Alatasa tahavad võõramaalased karjalaagritesse lennata ja eksivad ära. Vahel me leiame nad üles, vahel aga mitte.” Ma ei öelnud midagi. „Sa kaotad mu lennumasina ära ja kus mina siis olen? Lumehanges koos oma nälgivate lastega, vaat’ kus.” Minu kõrval vaatas Seivarden ähmaselt kaugusse.

Olin sunnitud raha välja andma. Kahtlesin väga, et selle kunagi tagasi saan. Siis nõudis omanik lisa, kuna mul polnud ette näidata kohalikku pilooditunnistust – ma teadsin, et see polnud vajalik. Kui see oleks vajalik olnud, oleksin ma enne tulekut endale sellise võltsinud.

Lõpuks andis ta lennumasina mulle siiski kätte. Kontrollisin mootorit, mis näis olevat puhas ja heas korras, ning ka kütust oli piisavalt. Kui olin rahule jäänud, tõstsin oma koti sisse, seadsin Seivardeni istuma ja ronisin piloodiistmele.

Tormist oli kaks päeva möödas ja lumesammal hakkas jälle välja ilmuma, oli näha kahvaturohelisi, üksikute tumedamate triipudega vööte. Kahe tunni pärast ületasime mäeaheliku ja roheline läks oluliselt tumedamaks, ebaühtlased tosinat värvi sooned läbisid seda nagu malahhiit. Mõnel pool oli sammal seda söövate loomade poolt laiali aetud ja segi trambitud, kevade lähenedes liikusid pikakarvaliste bovide karjad lõuna suunas. Ning piki neid teid olid siin-seal servades jääkuradite hoolikalt uuristatud urud, kus nad ootasid, kuni mõni bov kõrvale astuks, et teda siis alla sikutada. Ma ei näinud ühtegi, kuid isegi karjused, kes veetsid kogu elu bovide järel käies, ei märganud alati jääkuradi lähedalolu.

Lennata oli lihtne. Seivarden istus poollamaskil ja vaikselt mu kõrval. Kuidas ta sai elus olla? Ja kuidas oli ta nüüd siia sattunud? See oli rohkem kui uskumatu. Aga uskumatuid asju juhtus. Ligi tuhat aastat enne leitnant Awni sündimist oli Seivarden olnud laeva Nathtase Mõõk kapten ning selle kaotanud. Suurem osa inimmeeskonnast, Seivarden nende hulgas, oli jõudnud päästekapslitesse, kuid tema oma polnud keegi leidnud – nii olin ma seda kuulnud. Ometi oli ta siin. Keegi pidi olema ta suhteliselt hiljuti leidnud. Tal oli olnud õnne.