Ann Leckie - Abistav õiglus. 1. osa

Koolnuhall alasti keha lebas näoli maas, lund selle ümber värvisid verepritsmed. Väljas oli viisteist külmakraadi ja mõne tunni eest oli lõppenud torm. Lumi laius kahvatus koidus siledana, ainult mõned jäljeread viisid lähimasse jääplokkidest ehitisse. Kõrts. Või mida siin linnas kõrtsiks peeti.

Väljasirutatud käes, õlga puusaga ühendavas joones oli midagi kihelema ajavalt tuttavat. Oli küll vähe tõenäoline, et ma seda inimest oleksin tundnud. Ma ei tundnud siin kedagi. See siin oli külma ja erakliku planeedi jäine tagahoov, nii kauge radchaaide ettekujutusest tsivilisatsioonist kui üldse võimalik. Ma olin siin, sellel planeedil ja selles linnas ainult seepärast, et mul olid oma pakilised asjad ajada. Tänaval vedelevad laibad polnud minu mure.

Vahel ma ei tea, miks ma seda teen, mida ma teen. Isegi pärast kogu möödunud aega oli mitteteadmine minu jaoks ikka veel uus asi, see, et mul polnud käske, mida täita ühest hetkest teiseni. Nii ma ei oska teile seletada, miks ma peatusin ning jalaga paljast õlga kergitasin, et nägu näha.

Ta oli külmunud, muljutud ja verine – aga ma tundsin teda. Ta nimi oli Seivarden Vendaai ja palju aega tagasi oli ta olnud üks mu ohvitseridest, noor leitnant, kes viimaks edutati teise laeva komandöriks. Olin mõelnud, et ta on juba tuhat aastat surnud, aga praegu oli ta kahtlemata siin. Kükitasin ja katsusin ta pulssi, ootasin vähimatki hingeõhu liikumist.

Ikka veel elus.

Seivarden Vendaai polnud enam minu mure, polnud minu vastutusel. Ja ta polnud kunagi kuulunud mu lemmikohvitseride hulka. Loomulikult olin ma täitnud ta korraldusi ja tema polnud kunagi väärkasutanud abifunktsioone ega kahjustanud mu segmente (nagu mõned vahel tegid). Mul polnud põhjust temast halvasti mõelda. Vastupidi, ta käitus nagu haritud, hästikasvatatud, heast perekonnast pärinev inimene. Loomulikult mitte minu suhtes – mina polnud inimene, ma olin midagi varustusest, osa laevast. Aga ma polnud temast kunagi eriti hoolinud.

Ma tõusin ja läksin kõrtsi. Seal oli hämar, valged jääseinad olid ammu kattunud tahma või millegi hullemaga. Lõhnas alkoholi ja okse järele. Baaripidaja seisis kõrge pingi taga. Ta oli kohalik: lühike ja paks, kahvatu ja suurte silmadega. Kolm klienti lösutasid määrdunud laua ümber istmetel. Külmale vaatamata kandsid nad ainult pikki pükse ja vateeritud särke – Nilti sellel poolkeral oli kevad ja nad nautisid sooja ilma. Nad tegid näo, nagu ei märkaks mind, kuigi olid kahtlemata näinud mind tänaval ja teadsid, miks ma sisse astusin. Tõenäoliselt oli üks või rohkem neist asjaga seotud; Seivarden polnud seal väljas kaua olnud, muidu oleks ta juba surnud.

„Ma üürin kelgu,” ütlesin, „ja ostan hüpotermia komplekti.”

Üks klientidest itsitas mu selja taga ja ütles pilkavalt: „Kas pole karm plika?”

Pöördusin, et teda vaadata, ta nägu uurida. Ta oli pikem kui enamik niltilasi, aga niisama paks ja kahvatu nagu nad kõik. Ta oli minust kogukam, kuid mina olin pikem ja märksa tugevam, kui pealtnäha paistis. Ta ei teadnud, millega mängib. Tõenäoliselt oli tegemist mehega, kui otsustada ta särgi kandilise, labürinti meenutava mustri järgi. Päris kindel ma ei olnud. Radchi valdustes poleks sel tähtsust olnud. Radchaaid ei pööra soole erilist tähelepanu ja nende keeles – mis on ka minu esimene keel – ei tähistata sugu kuidagi. Keeles, mida me hetkel rääkisime, olid sood olemas ja valede vormide kasutamine võinuks tuua mulle pahandusi. Et vihjed, mis pidid aitama sugusid eristada, võisid paiguti lausa radikaalselt erineda, ei teinud asja lihtsamaks ning enamasti ei näinud ma neis mingit loogikat.

Otsustasin mitte vastata. Mõne sekundi pärast leidis ta järsku laualt midagi huvitavat. Ma oleksin võinud ta sealsamas erilise pingutuseta tappa. See mõte meeldis mulle. Aga hetkel oli Seivarden minu jaoks esikohal. Pöördusin uuesti baaripidaja poole.

Hooletult lösakil, küsis ta, nagu poleks mingit vahelesegamist olnudki: „Mis koht see sinu meelest on?”

„See on koht,” vastasin ma, endiselt turvalisel lingvistilisel territooriumil, kus ei nõutud sugude eristamist, „mis üürib mulle kelgu ja müüb mulle hüpotermia komplekti. Kui palju?”

„Kakssada šeni.” Olin kindel, et see on vähemalt kahekordne hind. „Kelgu eest. Väljas maja taga. Ise võtad sealt. Sada komplekti eest.”

„Täielik. Kasutamata,” ütlesin.

Ta tõmbas ühe pingi alt välja ning pitsat tundus tervena. „Su semul oli siin arve maksmata.”

See võis olla vale. Võis ka mitte. Number on aga igal juhul puhas väljamõeldis. „Kui palju?”

„Kolmsada viiskümmend.”

Ma võisin leida võimaluse, kuidas baaripidaja soo väljendamist vältida. Ja ma võisin oletada. Ka halvemal juhul oli tõenäosus üks kahest. „Sa oled väga usaldav,” ütlesin, oletades – mees , „kui lased sellisel rahatul…” – ma teadsin, et Seivarden on mees, sellega oli lihtne, „… nii suure arve teha.” Baaripidaja ei öelnud midagi. „Kuussada viiskümmend katab siis kõik?”

„Jahah,” ütles baaripidaja. „Enam-vähem.”

„Ei, kõik. Me lepime selles praegu kokku. Ning kui keegi tuleb hiljem minu käest lisa nõudma või proovib mind röövida, siis ta sureb.”

Vaikus. Siis sülitas keegi mu selja taga. „Radchaai kõnts.”

„Ma ei ole radchaai.” See oli tõsi. Ainult inimesed saavad olla radchaaid.

„ Tema on,” ütles baaripidaja, kallutades imevähe pead ukse poole. „Sul pole aktsenti, aga haised sa ikka nagu radchaai.”

„Haiseb siin see lake, mida sa oma klientidele jagad.” Kliendid hõiklesid mu selja taga. Pistsin käe taskusse, tõmbasin sealt pihutäie sedeleid ja viskasin pingile. „Tagasi pole tarvis.” Pöördusin lahkuma.

„Parem, kui su raha oleks ehtne.”

„Parem, kui su kelk oleks seal, kus sa ütlesid.” Ja ma lahkusin.

Hüpotermia kõigepealt. Pöörasin Seivardeni ümber. Rebisin komplektilt pitsati, tõmbasin sisendi kaardilt lahti ja pistsin tema verisesse, poolkülmanud suhu. Kui näitur kaardil roheliseks läks, harutasin õhukese kile lahti, kontrollisin laengut, mässisin talle ümber ja lülitasin sisse. Siis läksin maja taha kelgu järele.

Õnneks keegi mind seal ei oodanud. Ma ei tahtnud veel endast laipu maha jätta, ma polnud tulnud siia pahandusi tekitama. Sikutasin kelgu maja ette, tõstsin Seivardeni peale ning kaalusin, kas võtta pealmine mantel seljast ja laotada talle peale, kuid lõpuks otsustasin, et see ei lisaks hüpotermia kilele kuigi palju. Käivitasin kelgu ja sõitsin minema.

Üürisin linnaservas toa, ühe neist tosinast süngest hallikasrohelisest kahemeetrisest kuubikust. Magamisvarustus puudus, tekkide eest tuli eraldi maksta, soojuse eest samuti. Ma maksin – Seivardeni lume seest äratoomiseks olin nagunii juba naeruväärse hulga raha kulutanud.

Puhastasin ta verest nii hästi, kui sain, kontrollisin pulssi (olemas) ja temperatuuri (tõusis). Kunagi oleksin ma tema sisemist temperatuuri teadnud midagi mõtlemata, nagu ka pulssi, vere hapnikusisaldust, hormoonitasemeid. Mul tarvitsenuks vaid tahta, et näha kõiki ta vigastusi. Nüüd olin ma pime. Ilmselt oli ta peksa saanud – nägu oli paistes, rindkere muljutud.

Hüpotermia komplekti kuulub algeline tervendaja, aga ainult üks ja seegi vaid esmaabiks. Seivardenil võis olla sisemisi vigastusi või tõsine peatrauma, mina aga suutsin parandada vaid lõikehaavu ja nikastusi. Kui mul vedas, siis oligi tegemist vaid külma ja muhkudega. Aga mul polnud enam meditsiinilisi teadmisi. Sain määrata ainult kõige algelisema diagnoosi.

Lükkasin teise sisendi talle kurku. Veel üks kontroll: nahk polnud külmem, kui asjaolusid arvestades võis eeldada, külma higi polnud samuti tunda. Sinikate ümber hakkas nahk normaalseks pruuniks tõmbuma. Tõin anumatäie lund sisse sulama, seadsin selle nurka, kus ta seda ehk ärgates ümber ei ajaks, ning läksin välja, lukustades enda järel ukse.

Päike oli taevas kõrgemale tõusnud, kuid oluliselt valgem sellest polnud. Öisest tormist jäänud siledat lumepinda rikkusid nüüd rohkemad jäljeread ja näha oli ka paari kohalikku. Vedasin kelgu kõrtsi juurde ja parkisin maja taha. Keegi ei kõnetanud mind, pimedast ukseavast ei kostnud ühtegi häält. Suundusin kesklinna.

Inimesed olid liikvel, ajasid oma asju. Paksud kahvatud lapsed pükstes ja vateeritud pluusides loopisid üksteist lumega, mind nähes peatusid ja põrnitsesid suurte üllatunud silmadega. Täiskasvanud teesklesid, et mind pole olemas, kuid kui ma olin möödunud, pöördusid nende silmad mind jälgima. Astusin poodi, siinsest päevavalgusest veelgi hämaramasse keskkonda, jahedusse, mis oli vaevu viis kraadi välisõhust soojem.

Tosinkond inimest seisis ja rääkis, kuid kohe, kui ma sisenesin, tekkis vaikus. Mõistsin, et mu näol puudus igasugune ilme, ning seadsin näolihased meeldivasse ja tagasihoidlikku asendisse.

„Mida sa tahad?” urahtas poepidaja.

„Need teised olid ju kindlasti enne mind.” Lootsin seda öeldes, et rühmas oli mõlemast soost inimesi, nagu mu lause osutas. Vastuseks oli vaid vaikus. „Ma võtaksin neli pätsi leiba ja tüki pekki. Samuti kaks hüpotermia komplekti ja kaks üldotstarbelist tervendajat, kui neid peaks olema.”

„Mul on kümnesed, kahekümnesed ja kolmekümnesed.”

„Kolmekümnesed, palun.”

Ta kuhjas mu ostud letile. „Kolmsada seitsekümmend viis.” Keegi köhatas mu selja taga – jälle taheti minult liiga kõrget hinda.

Maksin ja lahkusin. Lapsed olid tänaval ikka kambakesti koos ja naersid. Täiskasvanud möödusid minust, nagu mind poleks olemas olnud. Tegin veel ühe peatuse: Seivarden vajas riideid. Siis naasin üürituppa.

Seivarden oli veel teadvuseta ning niipalju kui mina oskasin vaadata, polnud märke šokiseisundist. Anumas oli lumi suuremalt jaolt sulanud ja ma panin pool ühest kivikõvast leivapätsist sinna ligunema.

Pea või siseorganite vigastused olnuksid kõige ohtlikumad võimalused. Avasin kaks äsja ostetud tervendajat ja tõstsin teki kõrvale, et asetada üks risti üle Seivardeni kõhu, ning jälgisin, kuidas see kerkis, venis ja siis läbipaistvaks kestaks tardus. Teist hoidsin ta selle näopoole vastas, mis näis olevat rohkem muljuda saanud. Kui ka see oli kõvastunud, võtsin pealmise mantli seljast, heitsin pikali ja magasin.

Veidi enama kui seitsme ja poole tunni pärast Seivarden liigutas ja ma ärkasin.

„Oled sa ärkvel?” küsisin. Tervendaja, mida ma olin kasutanud, hoidis tal ühe silma ja pool suud kinni, aga muhud ja paistetus ta näol olid tublisti järele andnud. Kaalusin hetke, milline oleks õige näoilme, ja manasin selle ette. „Ma leidsin su kõrtsi eest lumest. Paistis, et sa vajasid abi.” Ta hingas vaikse kähinaga, kuid ei pööranud pead minu poole. „Oled sa näljane?” Ta ei vastanud, ainult põrnitses tühja pilguga. „Kas sa lõid pea ära?”

„Ei,” vastas ta vaikselt, nägu lõõgastunud ja lõtv.

„Oled sa näljane?”

„Ei.”

„Millal sa viimati sõid?”

„Ma ei tea.” Hääl oli rahulik ja tuim.

Tõmbasin ta üles ja toetasin ettevaatlikult vastu hallikasrohelist seina; kartsin, et ta võib ümber kukkuda, ega tahtnud, et ta rohkem viga saab. Ta püsis istukil, nii et ma pistsin leiva ja vee putru talle aeglaselt lusikaga suhu, püüdes seejuures mitte riivata tervendajat. „Neela,” ütlesin, ja ta neelas. Andsin talle poole kastrulis olnust, sõin siis ise ülejäänu ja tõin uue lume.