Robert Kirkman - Elavad surnud: Tee Woodburysse

«Hoidke paigal!» käsutab Chad.

«Mida?»

«Hoidke seda neetud asjandust paigal, ma ütlesin!» Chad kinnitab tugisamba metallist splindiga. Hiiglasliku paviljoni seinad laperdavad sügistuules valjuhäälselt ja teismelised kiirustavad väiksemate taladega telgi servadessse.

Kui tohutu lagi kuju võtab ja lagendik läbi telgi laia ukse nähtavale ilmub, silmitseb Chad maha trambitud pruunikat umbrohtu, avatud kapottidega autosid, emade ja laste punte, kes loendavad maas oma kasinat marjasaaki ja müügiautomaatidest rüüstatud riismeid, ning poolt tosinat maisest varast kubisevat pikapit.

Hetkeks ristab Chad pilgu suure mustanahalise mehega, kes seisab kolmekümne meetri kaugusel platsi põhjanurgas ja kõrgub kaitsvalt Lilly Cauli kohal nagu mõne vabaõhuklubi massiivne väljaviskaja. Chad tunneb Lillyt nimepidi, aga see on ka kõik. Ta ei tea tüdrukust eriti midagi peale selle, et too on «mingi Megani sõbrants», ja pikast mehest teab ta veel vähem. Chad on temaga mitu nädalat lähestikku elanud, aga ei mäleta isegi tema nime. Jim? John? Jack? Tegelikult ei tea Chad neist kellestki midagi peale selle, et nad on meeleheitel ja kardavad ja lausa anuvad distsipliini.

Chad ja suur mustanahaline kutt on juba mõnda aega tähendusrikkaid pilke vahetanud. Nad hindavad üksteist, kaaluvad jõudude vahekorda. Nad pole sõnagi vahetanud, aga Chad tunneb, et talle on esitatud väljakutse. Ilmselt saaks suur mees Chadist käsitsivõitluses jagu, aga Chad ei laseks asjal selleni jõuda. 38-kaliibriline kuul ei hooli kasvust ja just selline ootab teraskattega Smith & Wessoni Mudel 52 salves, mis on pistetud Chadi laia Sam Browne’i vöö vahele.

Praegu aga sähvatab kahe mehe vahel ootamatu äratundmine nagu pikselöök. Lilly põlvitab endiselt mustanahalise mehe ees ja taob vihaselt telgivaiu vaeseomaks, aga mees põrnitseb Chadi ja tema pilgus välgatab midagi tumedat ning halvaendelist. Mõistmiskillud saabuvad kiiresti üksteise järel nagu süttiv vooluring.

Hiljem jõuavad mõlemad mehed eraldi järeldusele, et nii nemad kui kõik teised magasid sel hetkel maha kaks väga olulist tõsiasja. Esiteks, lagendikult kostvad telgipüstitamise hääled olid juba tund aega elavaid surnuid ligi meelitanud. Teiseks, mis veel tähtsam, sel paigal on üksainus kriitiline puudus.

Pärast juhtunut mõistavad mõlemad oma suureks kurbuseks, et lähedalasuv künkanõlvani ulatuv mets moodustab loodusliku barjääri, mis vaigistab või summutab kõik puude tagant kostvad hääled.

Tulgu sealt üle kõrgendiku kas või ülikooli paraadorkester, ükski lagendiku asukas ei kuuleks neid enne, kui taldrikud nende näo ees kokku löövad.

Lilly Caul on mitu minutit rünnakust õndsas teadmatuses, kuigi tema ümber toimub kõik väga kiiresti ja haamrite kolina ning jutupomina asendavad laste korrapäratud karjed. Lilly jätkab vihaselt vaiade materdamist, pidades karjumist ekslikult mängivate põnnide kisaks – kuni Josh tema dressipluusi kraest haarab.

«Mida…» Lilly võpatab ehmunult ja keerab end silmi pilgutades suure mehe poole.

«Lilly, me peame…»

Josh jõuab vaevu esimesed sõnad kuuldavale tuua, kui viie meetri kaugusel tuigerdab puude vahelt välja tume kogu. Joshil pole aega põgeneda ega Lillyt päästa, ta jõuab vaid tüdruku käest haamri haarata ja ta eest ära lükata.

Lilly kukub ja keerutab end vaistlikult mööda maad, enne kui tasakaalu tagasi saab ja jalule tõuseb, karje huultel tardunud.

Häda on selles, et esimesele lagendikule tuikunud laibale, pikale kahvatule räpases valges haiglakitlis surnule, kelle rebestatud õlas vingerdavad ussikestena kõõlused, järgneb veel kaks olevust. Naine ja mees, mõlemal suu asemel haigutav auk, kahvatutelt huultelt tilkumas must ila ja klaasistunud nööpsilmad neile tardunud.

Kolmik koperdab iseloomuliku tõmbleva kõnnakuga edasi, nende lõuad laksuvad ja huulte alt paljastuvad piraajalikud mustunud hambad.

Kahekümne sekundi jooksul, mis kolmel surnul Joshi ümber piiramiseks kulub, teeb telklinnak läbi kiire ja dramaatilise muutuse. Mehed haaravad isetehtud relvade järele ja need, kellel on tukk, sirutavad käe improviseeritud kabuuride poole. Mõned julgemad naised krabavad kiiruga kätte lauajupid, heinakonksud ja – hargid ning roostes kirved. Vanemad lükkavad väiksemad lapsed autodesse ja veokikabiinidesse. Rusikasse pigistatud käed suruvad ukselukud alla. Kastiluugid lüüakse kolinal kinni.

Laste ja paari seniilsusele läheneva vanuri vähesed karjed vaibuvad veidral kombel kiiresti, andes teed kokku harjutanud töörühma või ajutist maakaitseväge meenutavale kõhedale rahule. Kahekümne sekundiga asendub lärmakas üllatus asjaliku kaitsetegevusega, vastikustunne ja raev muutuvad ohjatud vägivallaks. Need inimesed on seda varem teinud. Nad on hakanud õppima. Mõned relvastatud meestest hargnevad laagri servade poole laiali, viibutavad rahulikult haamreid, laadivad pumppüsside raudadesse haavleid ja tõstavad varastatud näitusepüstoleid või roostes perekonnareliikviatest revolvreid. Esimesena kostab 22-kaliibrilise Rugeri kuiv plaksatus. See pole küll kõige võimsam relv, aga samas täpne ja lihtne kasutada – lask purustab kolmekümne meetri kauguselt ühe surnud naise pea.

Naine on vaevu puude vahelt välja jõudnud, kui ta õlise koljuvedeliku aupaistes kokku vajub, veri paksudes niredes mööda keha alla voolamas. See hukkamine leiab aset seitseteist sekundit pärast rünnaku algust. Kahekümnendaks sekundiks arenevad sündmused juba kiiremas tempos.

Lagendiku põhjanurgas liigub Lilly Caul endalegi üllatuseks kikivarvul, kuutõbise aeglaste vetruvate sammudega. Instinktid võtavad võimust ja ta taganeb peaaegu tahtmatult eemale Joshist, kelle kolm laipa on ruttu ümber piiranud. Mehel on ainult haamer, ei mingit tulirelva. Talle läheneb kolm mustadest hammastest kubisevat kõdunenud lõuapaari.

Kui ülejäänud laager laiali hargneb, pöördub Josh esimese zombi poole. Ta virutab haamri terava otsa läbi Haiglakitli lauba. Raksatus meenutab jääkuubikualuse purunemist. Ajud purskavad välja ja surve all paisunud kõdu vabaneb kuuldava pahvakaga, kui endine patsient kokku vajub.

Haamer jääb kinni ja kukkudes rebib surnu selle Joshi suure kämbla haardest.

Samal ajal hargnevad teised ellujääjad kõigisse lagendiku nurkadesse laiali. Metsapiiri kaugemas otsas paneb Chad oma teraskattega Smith & Wessoni paukuma ja tabab üht alumise lõualuuta kidurat vanameest otse silmakoopasse. Surnud rauk paiskub roiskunud vedeliku pilves eemale ja veereb umbrohupuhmasse. Autoderivi taga läbistab telgipost uriseva naise suu ja naelutab ta tammetüve külge. Niidu idaservas lõhestab kirves mädaneva pealuu niisama hõlpsasti kui granaatõuna. Kakskümmend meetrit kaugemal rebib pumppüssi lask puruks nii alustaimestiku kui kõduneva eksärimehe ülakeha.

Lagendiku teises servas eemaldub Lilly Caul endiselt Joshi ümber piiravast varitsusest. Ta tõmbleb ja võpatab tapmise hääli kuuldes. Hirm torgib teda nagu nõeltega, lööb hinge kinni ja halvab mõtlemise. Ta näeb, kuidas kogukas mees põlvili laskub ja haamri järele krabab, samal ajal kui teised kaks elavat surnut suurte ämblikutena üle telgiriide tema jalgade poole vingerdavad. Teine haamer lebab murul, napilt tema käeulatusest väljas.

Lilly pöörab ringi ja põgeneb.

Tal kulub vähem kui minut, et jõuda välimisest telkideringist niidu keskele, kus kaks tosinat nõrgemat hinge pooleldi püstitatud tsirkusetelgi all kastide ja varustusevirnade vahel kössitavad. Mitu autot on käima löödud ja lähenevad vingugaasi pilves väikesele pundile. Ühe pikapi kastist valvavad naisi ja lapsi relvastatud mehed. Lilly põikab räsitud reisikohvri taha ja ahmib õhku, ihukarvad õudusest turris.

Ta jääb sinna kogu rünnaku ajaks, käed kõrvadele surutud. Ta ei näe, kuidas Josh metsa serval laipa kinni jäänud haamri oma haardesse saab, vabaks kisub ja sellega lähimale ründajale virutab. Ta ei näe, kuidas haamri tömp ots tabab surnud mehe lõuga ja Joshi löögi tohutu jõud purustab poole kõdunevast kolbast. Lilly ei märka ka heitluse lõppu: naiszombil õnnestub peaaegu oma mustunud hambad Joshi pahkluuse lüüa, enne kui labidas talle kuklasse lajatab. Mõned mehed jõudsid Joshi juurde just õigel ajal, et viimane zombi maha lüüa, ja Josh veeretab end eemale, tervena, aga adrenaliinist ja napist pääsemisest värisedes.

Rünnak on tagasi löödud ja sumbub laste vaiksesse tihkumisse, vere tilkumisse ning lagunemisgaaside pahvakutesse. See kõik kestis vähem kui sada kaheksakümmend sekundit.

Hiljem loevad Chad ja teised alfaisased jäänuseid kuiva jõesängi lohistades kokku kakskümmend neli elavat surnut, mis kujutab endast täiesti hallatavat ohtu. Vähemalt praeguseks.

«Jessas, Lilly, lihtsalt võta end kokku ja palu temalt vabandust.» Megani-nimeline noor naine istub tsirkusetelgi ees tekil ja põrnitseb Lilly ette asetatud puutumata hommikusööki.

Päike on äsja tõusnud ja särab külmalt ning kahvatult selges taevas, kuulutades telklinnakus uue päeva algust. Lilly istub mõlkis Colemani välipliidi ees ja rüüpab pabertopsist kiirkohvi. Matkapannis jahtuvad külmutatud munade jäänused. Lilly üritab unetu ööga kogunenud süüdlaslikke mõtteid peast heita. Selles maailmas ei saa asu ei väsinud ega ka argpüksid.

Suure räbaldunud tsirkusetelgi ümbert, mis on nüüdseks täielikult püsti aetud, kostab endiselt teiste ellujääjate suminat, nagu eelmisel päeval polekski mingit rünnakut toimunud. Läbi suure, ilmselt kunagi elevantidele ja klouniautodele mõeldud avause saalib inimesi, kes tassivad telki kokkupandavaid toole ja matkalaudu. Telgi välisseinad laperdavad muutlikus tuules. Mujal seatakse üles veel peavarje. Isad koguvad ja loendavad küttepuitu, pudelivett, laskemoona, relvi ja konserve. Emad hoolitsevad laste, tekkide, mantlite ja ravimite eest.

Terasem vaatleja ehk märkaks iga tegevuse juures vaevu varjatud rahutust. Küsimus on aga selles, kumb on ohtlikum: kas ebasurnud või lähenev talv.

«Ma ei tea veel, mida öelda,» pomiseb Lilly viimaks ja rüüpab leiget kohvi. Tema käed värisevad endiselt. Rünnakust on möödunud kaheksateist tundi, aga Lilly marineerib ikka veel oma häbis, väldib Joshi ja hoiab omaette, veendunud, et mees vihkab teda põgenemise ja tema surema jätmise pärast. Josh on temaga paar korda rääkida üritanud, aga ta ei kannatanud seda välja ja väitis, et on haige.

«Mis seal ikka öelda on?» Megan otsib teksajaki taskust oma väikest ühekordset piipu. Ta topib sellesse väikese nutsaka savu, süütab piibu tulemasinaga ja tõmbab helde sõõmu. Ta on oliivikarva nahaga hilistes kahekümnendates noor naine, kelle kitsast kavalat nägu raamivad vabalt langevad hennavärvi lokid. Ta puhub välja rohelist suitsu ja köhib. «Vaata seda kutti, ta on hiiglane.»

«Mida see veel tähendama peaks?»

Megan irvitab. «Ainult seda, et kutt ilmselgelt suudab enda eest seista.»

«See ei puutu asjasse.»

«Kas sa magad temaga?»

«Mida?» Lilly põrnitseb oma sõpra. «Tõsiselt?»

«Väga lihtne küsimus ju.»

Lily raputab pead ja ohkab. «Ma isegi ei vaevu sellele…»

«Ei maga, eks ju? Vana hea pailaps Lilly. Läbinisti kena.»

«Jäta juba.»

«Aga miks?» Megani irvitusest saab muie. «Miks sa pole veel talle peale karanud? Mida sa ootad? See keha… Need lihased…»

«Jäta!» Lillys süttib viha, terav läbitungiv valu ninajuure taga. Emotsioonid tõusevad pinnale ja värin tuleb tagasi. Ta vali hääl üllatab teda ennastki.

«Ma pole nagu sina, saad aru. Ma pole mingi seltskonna hing. Jessas, Meg. Mul on juba lugemine sassis. Millisega neist meestest sa praegu käid?»