Robert Kirkman - Elavad surnud: Tee Woodburysse

Tänuavaldused

Eriline tänu Robert Kirkmanile, David Alpertile, Brendan Deneenile, Nicole Sohlile, Circle of Confusionile, Andy Cohenile, Kemper Donovanile ja Tom Leavensile.

Minu isale Carl Kirkmanile, kes õpetas mind töötama ja näitas, mida võib saavutada, kui kõvasti vaeva nähakse ja keskendutakse eesmärgile. Ja mu äiale John Hicksile, kes andis mulle enesekindluse riskida ja loobuda igapäevasest tööst ning alustada oma ettevõttega. Võlgnen palju teile mõlemale.

Lagendikul ei kuule keegi, kuidas purejad kõrgete puude vahel lähenevad.

Georgia tõrksasse savisesse pinnasesse tungivate telgivaiade metalne kõlin summutab nende sammud. Sissetungijad on ikka veel oma viiesaja meetri kaugusel lähedalasuvate mändide varjus. Keegi ei kuule põhjatuules jalge all praksuvaid oksaraage ega kurguhäälte iseloomulikke oigeid, mis meenutavad lindude hägusaid hüüde kaugel puulatvades. Keegi ei haista roiskuva liha ja väljaheites marineeritud hallituse vaevumärgatavat hõngu. Pärastlõunane tuuleiil kannab sõõrmeisse sügisese puusuitsu ja kõdunevate puuviljade aroomi, mis varjab elavate surnute lehka.

Päris tükk aega ei märka ükski kerkiva laagri asukatest mitte mingisugust ohtu. Enamikul ellujäänutest on tegemist raudteeliipritest, telefonipostidest ja roostes betoonivarrastest valmistatud tugitalade üles hiivamisega.

«Lihtsalt hale… Vaata nüüd mind,» oigab hobusesabaga sale noor naine meeleheitlikult. Ta kükitab kohmakalt värvipritsmetega telgikanga ruudu juures, mis on laagriplatsi loodenurka maha laotatud. Ta väriseb oma lohvakas Georgia Tehnikaülikooli dressipluusis, antiikehetes ja rebenenud teksades. Ta punetav nägu on tedretähnidega kaetud ja pikad tumepruunid juuksed ripuvad salkudena, kuhu on põimitud väikeseid õrnu sulgi. Lilly Caul on tõeline närvipundar: ta lükkab tõrksaid juuksesalke pidevalt kõrva taha ja närib kompulsiivselt küüsi. Nüüd surub ta haamri kindlamalt oma väikesesse kätte ja virutab metallvaiale mitu hoopi, mis vaid riivavad pead, nagu oleks vai õlitatud.

«Pole midagi, Lilly, rahune,» ütleb teda selja tagant jälgiv kogukas mees.

«Iga kaheaastane saaks sellega hakkama.»

«Ära ole endaga nii karm.»

«Ega ma ei tahagi endaga karm olla.» Ta haarab haamrist mõlema käega ja peksab edasi. Vai ei liigu sugugi. «Hoopis selle tobeda vaiaga.»

«Sa hoiad haamrist liiga kõrgelt.»

«Mida?»

«Hoia rohkem käepideme poolt, lase haamril tööd teha.»

Veel tagumist.

Vai põrkab kõvalt maapinnalt tagasi ja lendab läbi õhu kolme meetri kaugusele.

«Neetud. Neetud! » Lilly virutab haamriga vastu maad, langetab pilgu ja hingab pahinal välja.

«Sul läheb täitsa hästi, nukuke. Las ma näitan sulle.»

Suur mees astub tema kõrvale, põlvitab ja üritab haamrit õrnalt enda kätte võtta. Lilly tõmbub eemale ega loovuta tööriista. «Anna mulle hetk aega, eks? Ma saan hakkama, ma tean ,» käib ta peale. Tema kitsad õlad tõmbuvad dressipluusi all pingesse.

Ta haarab teise vaia ja alustab uuesti, koputades kõhklevalt vastu metallpead. Kivikõva maapind avaldab vastupanu. Oktoober on olnud külm ja Atlantast lõuna poole jäävad söötis põllud on kõvaks muutunud. See pole iseenesest halb. Sitke savine pinnas on poorne ja kuiv, vähemalt praegu, sellest ka otsus siia laager püsti panna. Talv on tulekul ja see seltskond peatub siin juba nädala: nad seavad end sisse, koguvad jõugu ja mõtisklevad oma tuleviku üle – kui neil üldse on enam tulevikku.

«Lihtsalt lase haamril vaiale langeda,» demonstreerib turske mustanahaline mees tema kõrval hiigelsuure kämblaga vehkides. Tema suured käed võiksid katta terve Lilly pea. «Kasuta gravitatsiooni ja haamri raskust ära.»

Lilly peab tegema suure pingutuse, et mehe üles-alla pumpavat käsivart mitte põrnitsema jääda. Isegi varrukateta teksariidest särgis ja räsitud vestis maas kükitades on Josh Lee Hamiltoni kogu muljetavaldav. Hoolimata NFL-i kaitsemängija kehaehitusest, võimsatest õlgadest, tohututest puutüvesid meenutavatest säärtest ja jämedast kaelast suudab ta siiski liikuda üsna graatsiliselt. Tema kurvad pikkade ripsmetega silmad ja madal pidevalt kortsus laup kiilaneva pealae all annavad talle ootamatult õrna ilme. «Ei midagi erilist… Näed?» Ta näitab veel kord ette. Tema seavatsa-suurune tätoveeritud biitseps pinguldub, kui ta kujuteldavat haamrit vibutab. «Saad aru, mida ma mõtlen?»

Diskreetselt pöörab Lilly pilgu Joshi lihaseliselt käelt. Iga kord, kui ta märkab mehe muskleid, rühikat selga ja laiu õlgu, tabab teda kerge süütunne. Kuigi nad on juba üsna tükk aega koos selles maapealses põrgus, mida mõned georgialased «Pöördeks» kutsuvad, on Lilly Joshiga intiimsuse piiri ületamist hoolikalt vältinud. Parem jätta läbisaamine platooniliseks, olla nagu õde ja vend, parimad sõbrad, ei midagi enamat. Parem piirduda asjaliku suhtlusega… Eriti keset seda katku.

Aga see pole Lillyt peatanud suurele mehele pisikesi ujedaid naeratusi saatmast, kui too teda «tüdrukuks» või «nukukeseks» kutsub… Või veendumast, et mees märkaks tema tagumiku kohale tätoveeritud Hiina hieroglüüfi, kui ta õhtuti magamiskotti ronib. Kas ta annab mehele võltsi lootust? Mängib temaga, et mees teda kaitseks? Need retoorilised küsimused jäävad vastuseta.

Pidevalt sügaval sisimas hõõguv hirm on summutanud Lilly eetilised kõhklused ja sotsiaalsete käitumisnormide nüansid. Hirm on teda saatnud kogu elu – ta sai keskkoolis maohaavandi ja pidi Georgia Tehnikaülikoolis poolikuks jäänud õpingute ajal ärevusevastaseid ravimeid võtma –, aga nüüd pulbitseb see alati pealispinna all. Hirm painab teda unes, mürgitab mõtteid ja pitsitab südant. Hirm sunnib teda tegutsema.

Ta pigistab haamrit nii kõvasti, et veresooned randmes tukslevad.

«See pole ju raketiteadus, jumala eest!» hüüatab ta, saab tööriista viimaks kontrolli alla ja virutab vaia puhta raevu jõuga maasse. Ta haarab järgmise, astub telgi teise nurka ja kihutab metallora otse läbi riide maapinda, tagudes meeletult ja metsikult, sama palju mööda kui pihta. Ta kaelal ja laubal pärlendab higi. Ta peksab ja peksab, unustades hetkeks kõik muu.

Viimaks peatub ta kurnatult, hingeldades ja higist märjana.

«Hästi… Võib ka nii,» tähendab Josh tasa ja tõuseb jalule. Tema pruunil näol mängleb naeratus, kui ta poolt tosinat maasse löödud vaia silmitseb. Lilly ei lausu sõnagi.

Märkamatult põhja poolt puude vahelt lähenevad zombid on nüüd juba vähem kui viie minuti kaugusel.

Ükski Lilly Cauli sajakonnast kaaslastest, kes on kireva kogukonna loomiseks vastumeelselt jõud ühendanud, ei märka improviseeritud telkide jaoks valitud tühja platsi saatuslikku puudust.

Esmapilgul tundub see krunt ideaalne. Lagendik asub linnast kaheksakümmend kilomeetrit lõuna pool kuivanud hirsi ja tiheda mullaga kaetud looduslikus orus, kus toodeti tavaliselt miljoneid buššeleid virsikuid, pirne ja õunu aastas. Kunagised haldajad, ilmselt lähedalasuvate puuviljaaedade omanikud, on jalgpalliväljaku suuruse krundi hüljanud. Maalappi ümbritsevad kruusased sissesõiduteed. Neid looklevaid radu ääristab tihe ja metsik valgete mändide ja tammede müür, mis ulatub mägede jalamini.

Niidu põhjaserva jäävad suure häärberi põlenud ja põrmustatud jäänused: taeva taustal tardunud skeletina välja joonistuvad mustunud sarikad ja hiljutises tormis purunenud aknad. Viimase paari kuuga on tulekahjud hävitanud suure osa Atlantast lõunasse jäävatest äärelinnadest ja taludest.

Augustis, kui inimesed esimest korda elavate surnutega kohtusid, halvas lõunaosariike haaranud paanika kõik esmaabiteenused. Haiglad koormati üle ja suleti, tuletõrjejaamad vaikisid ja 85. maantee ummistus autovrakkidest. Vähehaaval loobuti kaasaskantavate raadiote kruttimisest ja hakati otsima kättesaadavaid varusid, häid leiukohti, liitlasi ja peavarju.

Sellesse hüljatud talusse kogunenud inimesed kohtusid Pike’i, Lamari ja Meriwetheri maakondades tubakakasvandusi läbivatel tolmustel teedel ja turuplatsidel. Neid oli igas vanuses, sealhulgas tosin väikeste lastega peret. Nende tõrkuvate ja lagunevate autode konvoi aina kasvas, kuni vajadus peavarju ja vaba ruumi järele muutus vältimatuks.

Nüüd laiutavad nad kaheksa tuhande ruutmeetrisel tühjal maalapil nagu mõni majanduslanguse-aegne Hooverville 1 1 Hooverville – 1930-ndate majanduslanguse ajal USA-s tüüpiline töötute püstitatud agul. : mõned elavad autodes, teised on pehmemale maapinnale varjualuseid rajanud, kolmandad seadsid end sisse väikestes telkides krundi serval. Neil on väga vähe tulirelvi ja laskemoona. Aiatööriistadest, sporditarvetest ja kööginõudest – tsiviliseeritud elu luksustest – on saanud relvad. Mitu tosinat ellujääjat alles taovad külma kõvasse maapinda vaiu. Nad töötavad usinalt, et pidada kinni mingist nähtamatust kirjutamata tähtajast ja püstitada oma improviseeritud varjualused. Keegi neist ei märka põhja poolt mändide vahelt lähenevat ohtu.

Üks asunikest, John Deere’i nokamütsi ja nahkjakiga kõhn kolmekümnendates mees, seisab niidu keskel hiiglasliku riidest ruudu servas. Telgiriie heidab tema nurgelisele näole varju. Ta juhendab varjualusesse kogunenud tusaseid teismelisi. «Laske käia, daamid, pingutage natuke!» kärgib ta üle külmas õhus kajavate metallikõlksatuste.

Teismelised maadlevad raske puutalaga, mis kujutab endast selle suure tsirkusetelgi tugisammast. Nad leidsid telgi I-85 maantee kraavist ümber läinud veoki kõrvalt, mille keret ehtis pleekinud ja täkitud klounilogo. Hallituse ja loomasõnniku järele haisev enam kui sajameetrise läbimõõduga määrdunud ja räbaldunud telgiriie klappis John Deere’i mütsiga mehe arvates ideaalselt ühisala katteks, mille all hoida varusid ja korda ning säilitada vähemalt mingeid tsivilisatsiooni riismeid.

«Mees, see ei kannata telgi raskust,» kurdab üks teismelistest, sõjaväemustriga mantlis Scott Mooni nimeline laiskvorst. Tema pikad blondid juuksed ripuvad näo ees ja hingeõhk aurab, kui ta koos oma tätoveeritud gootidest koolikaaslastega tööd rügab.

«Ära vingu ja virise, küll see vastu peab,» ühmab nokamütsiga mees vastuseks. Tema nimi on Chad Bingham ja ta on üks asunduse pereinimestest, nelja tütre isa. Tal on üks seitsmeaastane, üheksa-aastased kaksikud ja üks teismeline. Chad on õnnetus abielus häbeliku väikese naisega Valdostast. Ta peab end karmiks distsiplineerijaks, just nagu ta isa. Aga tema isal olid pojad ja ta ei pidanud rinda pistma naiste jamadega. Rääkimata sellest, et Chadi isal ei tulnud tegeleda elavaid ründavate surnud mädakottidega. Nüüd haaras Chad Bingham ohjad enda kätte ja võttis alfaisase rolli, sest nagu ta isa öelda tavatses: «Keegi ju peab seda tegema.» Ta põrnitseb lapsi. «Hoidke paigal!»

«Kõrgemale ei saa,» kiristab üks gooti poistest läbi kokkusurutud hammaste.

«Mitte kõrgemale kui sina – sa oled täitsa pilves,» naljatab Scott Moon vaikselt itsitades.