Robert Kirkman - Elavad surnud: Tee Woodburysse

Megan jääb teda hetkeks jõllitama, siis köhib ja topib veel ühe piibu täis. «Tead, mis?» Megan pakub tobi talle. «Võta õige natuke vabamalt. Lõdvestu.»

«Ei, tänan.»

«See aitab sinu häda vastu. Tapab selle pisiku, mis on sulle naha vahele pugenud.»

Lilly hõõrub silmi ja raputab pead. «Oled sina alles tegelane, Meg.»

Megan ahmib veel ühe sõõmu ja puhub suitsu välja. «Parem tegelane kui sitapea.»

Lilly ei ütle midagi, ainult vangutab pead. On kurb tõde, et Lilly mõtleb mõnikord, kas Megan Lafferty pole mitte justnimelt see – sitapea. Tüdrukud tutvusid Mariettas Sprayberry keskkooli viimases klassis. Tollal olid nad lahutamatud ja jagasid kõike, kodutöödest kanepi ja peikadeni. Aga siis hakkas Lilly karjääri planeerima ja veetis kaks aastat Atlantas Massey ärikooli puhastustules, et siirduda edasi Georgia tehnikaülikooli, kus magistrikraad jäigi saamata. Ta tahtis olla moeasjatundja ja juhtida riidedisainiäri, aga jõudis ainult oma esimese intervjuu ooteruumi – ta kandideeris Mychael Knighti moeketi ihaldatud internikohale – enne kui araks lõi. Tema vana kaaslane hirm nurjas kõik plaanid.

Hirm sundis teda luksuslikust fuajeest põgenema, koju Mariettasse minema ja koos Meganiga laiska elustiili jätkama. Nad tõmbasid end pilve, istusid diivanil ja vaatasid «Ameerika moelooja» korduseid.

Aga viimastel aastatel oli naiste vahel midagi muutunud, midagi fundamentaalset ja keemilist. Lilly tajus seda sama tugevalt kui keelebarjääri. Meganil polnud mingeid ambitsioone, sihte ega kurssi ja see sobis talle suurepäraselt. Lilly aga hellitas ikka veel unistusi, mis siis, et tõenäoliselt lootusetuid. Sisimas soovis ta kolida New Yorki, luua oma veebilehekülje või minna tagasi Mychael Knighti administraatori juurde ja öelda: «Oih, vabandust, pidin ainult pooleteiseks aastaks välja astuma…»

Lilly isa, pensionil matemaatikaõpetaja ja lesk Everett Ray Caul oli oma tütart alati julgustanud. Everett oli lahke ja tagasihoidlik mees, kes otsustas pärast naise aeglast rinnavähile alla vandumist 90-ndate keskel, et kasvatab oma ainsat tütart hella käega. Ta teadis, et tütar ihkab elult midagi enamat, aga teadis ka seda, et tüdruk vajas tingimusteta armastust, perekonda ja kodu. Lillyl polnud kedagi peale Everetti. Kõik see muutis viimaste kuude sündmused Lilly jaoks eriti põrgulikuks.

Esimene elavate surnute puhang tabas Cobbi maakonna põhjaosa raskelt. Nad tulid sinikraede rajoonidest, tööstuslinnakutest Kennesaw’ metsast põhja pool ja imbusid elanikkonna sekka nagu halvaloomuline kasvaja. Everett otsustas Lilly autosse pakkida ja nende päevinäinud Volkswageni kaubikuga põgeneda. Nad jõudsid 41. kiirteeni, enne kui vrakid nad peatasid. Kilomeeter lõuna poolt leidsid nad ringi eksleva linnaliinibussi, mis mööda kõrvaltänavaid kihutades ellujääjaid peale korjas. Nad oleksid peaaegu bussile pääsenud. Lilly unenägusid kummitab siiani pilt sellest, kuidas isa teda läbi bussiuste surub, samal ajal kui zombid neile lähenevad.

Vana mees päästis ta elu. Ta virutas bussiukse viimasel hetkel Lilly selja taga kinni ja kukkus kohe asfaldile – kolm kannibali olid ta juba oma haardesse saanud. Mehe veri pritsis üle klaasi, kui buss paigast sööstis ja Lilly karjus, kuni hääl kähedaks jäid. Ta langes katatoonilisse seisundisse, tõmbus istmel looteasendisse ja jõllitas terve tee Atlantasse seda vereplekilist ust.

Megani leidmine oli väike ime. Sel ajal mobiiltelefonid veel töötasid ja tal õnnestus sõbrannaga Heartsfieldi lennujaama servas kohtumine korraldada. Kaks naist asusid jalgsi teele, matkasid lõuna poole ja puhkasid hüljatud majades. Nad keskendusid ainult ellujäämisele. Nendevahelised pinged aina kasvasid. Kumbki reageeris õudusele ja kaotusvalule erinevalt. Lilly tõmbus endasse. Megan käitus täpselt vastupidi: oli enamiku ajast pilves, lobises vahetpidamata ja haakis end külge igale teelisele, kes neile ette jäi.

Atlantast viiskümmend kilomeetrit kagu pool liitusid nad ellujääjate karavaniga, kahes kaubikus reisiva kolme Lawrenceville’i perekonnaga. Megan veenis Lillyt, et seltsis on ohutum, ja Lilly nõustus natuke aega koos liikuma. Järgmised paar nädalat, kui nad puuviljapiirkonnas ringi sõitsid, hoidis Lilly omaette, aga Meganile jäi peagi silma üks abielumeestest. Tema nimi oli Chad ja tal oli omapärane vanamoodne vinge sarm: Copenhageni mokatubakas huule all ja mereväe tätoveeringud sitketel käsivartel. Nende flirtmine keset seda õudusunenägu vapustas Lillyt. Peagi lipsasid Megan ja Chad maanteeäärsetes peatuspunktides koos varjudesse «end kergendama». Lilly ja Megani vaheline lõhe kasvas veelgi.

Umbes sel ajal ilmus välja Josh Lee Hamilton. Ühel õhtul loojangu ajal piirasid surnud nende karavani Kmarti parkimisplatsil sisse, aga kaubauste pimedusest sööstis neile appi kogukas mustanahaline hiiglane. Ta tuli nagu maurist gladiaator, kummaski käes kõblas, hinnasildid ikka veel tuules lipendamas. Ta lõi pool tosinat zombit kerge vaevaga maha ja karavani liikmed tänasid teda ülevoolavalt. Ta juhatas seltskonna poe tahaossa, kust nad leidsid paar uhiuut pumppüssi ja matkavarustuse.

Josh sõitis mootorrattaga. Ta aitas kaubikud varusid täis laadida ja otsustas siis kaasa tulla. Ta sõitis rattaga karavani sabas, kui nad lähenesid Meriwetheri maakonna hüljatud puuviljaaedadele.

Nüüdseks on Lilly hakanud kahetsema päeva, mil ta nõustus suure Suzuki pakiraamile istuma. Kas kiindumuse kogukasse mehesse tekitas vaid lein kaotatud isa pärast? Oli see meeleheitlik manipulatsioon keset lõputuid õuduseid? Oli see sama odav ja ilmselge kui Megani kombelõtvus? Lilly mõtles, kas tema argpükslik otsus Josh lahinguväljale maha jätta oli mingi tume haige alateadlik samm isetäituva ennustuse poole.

«Keegi pole öelnud, et sa oled sitapea,» lausub Lilly lõpuks, aga ta hääl kõlab sunnitult ja sugugi mitte veenvalt.

«Sa ei peagi seda ütlema.» Vihaselt koputab Megan piipu vastu välipliiti. Ta ajab end jalule. «Oled juba niigi piisavalt öelnud.»

Lilly tõuseb. Ta on oma sõbra äkiliste tujumuutustega harjunud. «Milles probleem?»

«Sina… Sina oled mu probleem.»

«Mida kuradit sa öelda tahad?»

«Unusta ära, ma ei suuda enam,» sõnab Megan. Tema kurba hääletooni moonutab kanepilaksu kare kähin. «Õnn kaasa, plika. Sul läheb seda vaja.»

Megan tormab minema ja suundub lagendiku idaserva autode poole.

Lilly jälgib, kuidas ta sõber pappkaste täis laotud pika treileri taha kaob. Teised ellujääjad ei tee kahe tüdruku riidu peaaegu märkamagi. Mõned vaatavad nende poole, teised sosistavad isekeskis, aga enamik neist jätkab keskendunult varude täiendamist ja kokku arvestamist, süngetel nägudel närvilised ilmed. Tuules on tunda metalli ja lörtsi hõngu. Neile läheneb külm front.

Lagendikku silmitsedes laseb Lilly end viivuks sagimisest lummata. Plats meenutab ostjatest ja müüjatest kubisevat kirbuturgu: inimesed vahetavad varusid, laovad puid riita ja lobisevad niisama. Krundi serva ääristab nüüd vähemalt kakskümmend väiksemat telki ja puude vahele on läbisegi tõmmatud pesunööre, kus ripuvad surnutelt võetud vereplekilised riided. Midagi ei lasta raisku, lähenev talv tuletab end pidevalt meelde. Lilly näeb ühe pikapi juures hüppenööriga hüppavaid lapsi. Mõned poisid taovad jalgpalli. Grillahjus põleb tuli ja suitsupilv heljub üle pargitud autode katuste. Õhk on peekonirasva ja hikkorisuitsu aroomist paks. Teises kontekstis viitaksid need lõhnad loidudele suvepäevadele, aiapidudele, jalgpallimatšidele, vabaõhugrillile ja perekondlikele kokkutulekutele.

Tegevusest pulbitsevat väikest asulat vaadeldes tõstab Lillys pead tume õud. Ta silmitseb ringi jooksvaid lapsi ja vanemaid, kes üritavad laagrit üles ehitada. Nad kõik on zombisööt… Korraga tunneb Lilly põgusat eelaimust, nagu mingit reaalsusesähvatust.

Nüüd näeb ta selgelt, et kõik need inimesed on hukule määratud. Suurejoonelisest plaanist rajada Georgia põldudele telklinnak ei tule midagi välja.

Järgmisel päeval mängib Lilly sinakashalli taeva all Chadi ja Donna Binghami telgi ees nende lastega, kui puudega ääristatud muldkattega sissesõiduteel puhkeb ragisev lärm. Pooled asunikud tarduvad paigale ja vaatavad kiiresti sinnapoole, kus lähenev mootorimüra ennustab madalal käigul uriseva masina saabumist.

See võib olla kes tahes. Katkust laastatud maal levivad kuuldused röövellikest kurjamitest, hambuni relvastatud rüüstajate kampadest, kes ellujääjaid paljaks riisuvad, võtavad isegi saapad jalast. Mitu asunike autot on parajasti väljas varusid otsimas, aga ei või iial teada.

Lilly tõstab tüdrukute keksuväljakult pilgu – ruudustik on oksaraoga tellisekarva punakale savile joonistatud – ja Binghamite tütred tarduvad hüppe peal. Kõige vanem, Sarah, vaatab vilksamisi tee poole. Suurte uurivate sinisilmadega viieteistaastane Sarah, teksapluusis ja sulevestis kõhn poisilik tüdruk, nelja õe terane ninamees, pomiseb vaikselt: «Kas need on…»

«Pole midagi, kullake,» lausub Lilly. «Need on kindlasti meie omad.»

Kolm nooremat õde sirutavad ema otsides kaela pikaks.

Donna Binghamit pole parajasti näha, ta peseb plekktrumlis pesu pere suure matkatelgi taga, mille Chad Bingham nelja päeva eest hoole ja armastusega püsti pani. Ta varustas telgi alumiiniumist koikudega, jahutitega, ventilatsioonitorude ja patareide jõul töötava DVD-mängijaga, mille jaoks leidus terve hulk lastefilme nagu «Väike merineitsi» ja «Lelulugu 2». Lapsi kokku kogudes kuuleb Lilly telgi tagant Donna lohisevaid samme.

«Sarah, võta Ruthie,» ütleb Lilly rahulikult, aga kindlalt, kui mootorimüra läheneb ja puude vahelt imbub välja põleva õli lehk. Ta tõuseb ja astub kiiresti kaksikute kõrvale. Üheksa-aastased Mary ja Lydia on identsed väikesed inglikesed ühesuguste mantlite ja õlekarva patsidega. Lilly lükkab nooremad telgiukse poole, samal ajal kui Sarah korjab üles seitsmeaastase Ruthie, armsa väikese lapsukese, kelle tillukese suusajaki kaelusele langevad Shirley Temple’it meenutavad lokid.

Donna Bingham ilmub telgi nurga tagant just siis, kui Lilly kaksikuid sisse ajab. «Mis lahti on?» Pisike arglik puldanjakis naine näeb välja, nagu võiks mõni tugevam tuuleiil ta pikali puhuda. «Kes need on? Rüüstajad? Keegi võõras?»

«Muretsemiseks pole põhjust,» arvab Lilly ja hoiab telgiust lahti, kui neli tüdrukut varjudesse lipsavad. Asunike siia saabumisest möödunud viie päevaga on Lillyst põhimõtteliselt lapsehoidja saanud. Ta hoiab erinevatel lastel silma peal, kui nende vanemad varusid otsivad, uitamas käivad või lihtsalt üksi olla tahavad. Talle meeldib, et see tegevus viib mõtted mujale, eriti nüüd, kus lapsehoidmiskohustused on hea ettekääne Josh Lee Hamiltoni vältimiseks. «Oota tüdrukutega telgis, kuni me teame, kes tuli.»

Donna Bingham jääb hea meelega koos lastega telki.

Lilly pöördub tee poole ja näeb, kuidas lõkkesuitsu pilvest ilmub nähtavale tuttava International Harvesteri pikapi iluvõre. Ta tunneb tohutut kergendust, kui auto tossates ümber nurga keerab. Närvilisusest hoolimata ta naeratab ja seab sammud lagendiku tasase idaserva poole, millest on saanud kauba mahalaadimispunkt. Roostes pikap koliseb üle muru ja jääb rappudes seisma, nii et kolm teismelist, kes koos kinni seotud saagiga kastis sõitsid, peaaegu vastu kriibitud kabiini paiskuvad.

«Lilly Marlene!» hüüab juht läbi avatud autoakna, kui Lilly ümber kapoti astub. Bob Stookey pigistab oma suurte õliste töömehekätega rooli.

«Mis täna söögiks on, Bob?» küsib Lilly nõrga naeratuse saatel. «Veel koogikesi?»