Anton Tammsaare - Kaks paari ja üksainus

Laste hele rõõmukisa kostab läbi lahtise akna haige kätte. Ta ajab käsipõsikile, vaatab akna poole ja hüüab nõrga häälega:

„Kusti!“

Aga hüütav ei kuule kange rõõmukisa pärast. Ema hüüab veel mitu korda, enne kui Kusti kambri tuleb.

„Mis sa tahad?“ küsib see.

„Mine, kutsu Kaasi eit siia; ütle, et mul hädasti tarvis on“.

„Ei mina julge – lööb mu jalust maha“, vastab Kusti. Ja tal on õigus, sest Kaasi eit, kes oma lapsi nii hellitab, annab Laia omadele kohe esimese asjaga, mis talle kätte juhtub, kui need tema ukse alla julgevad minna.

„Mine ikka, mine! Hüüa eemalt, ta ehk tuleb“.

Kusti läheb. Kui ta ema sõnad Tiinale on ära rääkinud, ei, alles kui ta neid räägib, hakkab see:

„Mis sa jälle seal õrised, kas kõht tühi? Tule, tule siia mu ukse alla, ma tahan sulle näidata!“

„Ei, me eit kutsub sind oma juure !“ hõiskab Kusti.

„Kas on juba peenike peos, aga viimati olid küll head kihvad. Eks ta lõhverdagu nüüd, mis ta minust tahab. Küll ta, nirak, võib nüüd viunuda, siis teab, et sõnnik raha maksab. Ütle talle, et ma kuni surmani oma jalga üle tema uksepaku ei tõsta. Pöörlegu ta või karja-aias sigade ees virtsa-augus, aga minul pole temaga asja“.

Nii läks ta oma tuppa.

„Ta ei tule, sõimab aga“, räägib Kusti ja püüab Tiina sõnu korrata.

Viiu langeb asemel nõrgalt tagasi. Valud lähevad suuremaks. Aga mis teha! Ka Juulit ei ole kodus, ta on mõisas. Aga mis aitaks seegi: ta on ju alles plika.

Natukese aja pärast tuleb Tiina siiski lahtise akna alla, mitte selleks, et haiguse järele küsida, ei, haigust teab ta väga hästi, see on ju nii loomulik asi.

Kui ta akna alla astub, käib nagu rõõmuleek üle Viiu näo, ja ta ütleb:

„Tulid ometi, eks sa astu kambri… aeg on varsti käes“.

„Sina, nirak, kutsud mind nüüd oma kambri, ennäe mul raiska, kelle juure ma pean minema. Eks sa laksuta nüüd oma lõugu! Ei tea, kes sind käseb ühtepuhku neid nõutada, saab näha, kuhu sa nad paned, löö rondiga otsa ja viska aia taha, surevad muidugi nälga. Paras, paras sulle, nõuta aga rohkem neid, see on veel vähe, kõik seinaääred pole veel nende kisa täis! Aga seda ma ütlen: kui üks oma kodarad minu ukse ette peaks tooma, löön ma ta silmapilk kaikaga jalust maha. Kas on magus nüüd, nirak, ä’ä siis teine kord sõima…“

„Hust, käi akna alt haukumast“, rääkis Viiu vahele. „Ega ma sind purema pole kutsund, võid aga sõita, nii hea kui oled, ehk muidu annan sulle mööda hambaid“.

Tiina hakkab veel hullemini sõimama ja sajatama, läheb aga siiski minema.

Jälle on eit üksipäini. See pole ju ka nõnda ime, ta on ennegi niisugused asjad üksi toime saatnud ja on ammugi sellele otsusele tulnud, et selle tühja vea pärast ei maksa teistel oma päivi raisata…

Paari tunni pärast kostis kambrist noore ilmakodaniku – orja kisa, keda ema kussutamisega püüdis vaigistada. Hädakisaga tuli ta ilma, vaevlemise ja vandumisega elab ta oma eluaja ära ja sureb ükskord, kuna omaksed teda järelegi ei nuta.

„Jällegi poeg“, sõnas ema nagu hirmul. „Jää aga vait, küll sa jõuad pärastki karjuda: mõisa teenistus ootab!“ Ja ta pani pojale rinna suhu.

Vaheajal oli Aadu karjast koju tulnud, tulemaal vett soendanud ja kambri vanni tassinud, kus Viiu ise oma kallist pojukest pesi. Nüüd lüpsis ta ka lehmad ära. Ta tahtis neile kartulist rohtugi kitkuma minna, nagu ta seda iga lõuna oli teinud, aga jõud ei lubanud. Ta heitis asemele, lehmad jäid oma seatud palukesest ilma. Viiu oli sellepärast iseenese peale pisut pahane, aga teha polnud midagi. Kuni õhtuni jäi ta sängi, siis oli ta jällegi jalul: oli ju tarvis kausid, lusikad ja piimapütid puhtaks pesta, töölistele supp valmis keeta. Ka lapsed virisesid: „Ema, anna süüa!“ Aga mis neile anda? Viimasel leival oli juba kasu pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud, aga ega vana või enne ära lõpetada, kui uus käes pole. Homme ja tunahomme peab vanamehele ja Juulile veel sellest leivast saama moonakott juure panna. Viiu tahtis juba täna leivajuure ära panna, aga mis sa teed, ei saanud! Nii siis, lapsed, oodake, kuni tangusupp valmis saab ja haput piima peale pannakse, küllap siis võite oma kõhud täis helpida. Ja nad ootavad, peavad ootama, kuigi üks või teine vingus näo teeb ja sõnu „tahaks süüa!“ kordab.

Ka Viiu enesega on halb lugu. Keha on nõrk, tahaks midagi paremat ja rammusamat toitu, aga kust võtta, mis süüa? Viimane liha pandi juba paari nädala eest patta ja nüüd peab ootama, kuni uudseni, kuni sügiseni. Võid, seda pole olemaski ja ega saagi vist tänavu olema. Üks lehm oli kevadel haige, selle piim on sellest ajast ära, kuna koort peal pole ollagi. Teine on aher, ka see annab vähe ja nüüd kange palavaga, kus piim ära kuppab, ei ole ka sellel koort peal. Ehk kuigi paari nädala sees natuke koort jõutakse korjata, siis ei saa sellest võid: piim on ära nõiutud, nagu Viiu ise arvab. Nii siis ei jää muud toiduks üle kui silk, leib ja veesegane piim. Aga Viiu ei taha seda praegu. Ka tunneb ta, et ta niisuguse toiduga oma poega imetada ei jaksa. Rinnad on tühjad, anda pole midagi, aga parata pole ka midagi, seda teab Viiu selgesti. Nii siis, saagu mis saab, ta teeb oma toimetust edasi. Supipada on tulel, lapsed istuvad neljakesi ümber, panevad tuld alla ja ootavad pikisilmi isa ja Juuli kojutulekut, sest siis pannakse supp kohe lauale. Täna juuretulnud vend magab kambris sängis vana kasuka sees. Järelvaatajat pole talle tarvis, ema kuuleb ise muidugi silmapilk läbi lahtise akna, kui ta häält teeb. Ja Viiul on teravad kõrvad seda häält kuulma, võib olla sellepärast, et tal see väike magaja juba nii mitmes on.

Lehmadele tahab ta nende osa kätte anda, millest nad lõunaajal ilma jäid. Ta läheb kartulisse rohtu otsima, ehk küll väsimus, päris nõrgestus, tervet keha piinab. „Eks öösel puhka“, mõtleb ta: „õhtu on ju ligi“. Siiski kaob jõud, ta istub vaoharjale maha ja laseb käed rammetult rohu-käputäiega rüppe langeda. Nõnda istub ta natuke aega liikumata. Siis tõuseb ta jällegi üles ja kisub rohtu edasi.

Kui Juuli ja isa koju tulevad, jooksevad lapsed neile karjas üksteise võidu vastu ja karjuvad nagu salaja, tähendusrikkalt, siiski nii kõvasti, et seda kahe-kolmekümne sammu peale võib kuulda: „Meie eidel on titt!“

,,Tasa!“ vastatakse neile: „mis te, pimedad, karjute!“

Isa ja tütar lähevad tasahiljukesi kambri ja vaatavad väikest puhkajat. Siis ruttab Juuli välja, kuna vanamees hämarlises toas poja ette seisma jääb, teda norus peaga vaatab, tükk aega tema juures mõttes seisab. Kui ta ümber pöörab, pühib ta silmi. Ega ta ometi ei nutnud? Kas ta poja pärast siis kurvastama peaks? Need olid ehk rõõmupisarad? Mine tea, mis nad olid. Väsinud vanamees räägib niisugustel kordadel vähe, ta ei oskagi rääkida.

Tasakesti astub ta kambrist välja, läheb toa otsa, jääb aia ääres seisma ja vaatab eite, kes tuikudes, siiski kärmesti ja kärmesti rohtu katkub. Siin ei tule vanamehele enam pisaraid silma, võib olla sellepärast, et ta õues on, kus teda teised näha võivad. Ta ronib otsekohe üle aia ja läheb oma teisepoole juure, et rohtu aidata ära tuua.

Ei sa taha puhata sugugi, juba oled aga platsis“, räägib ta eidele. „Ma ei arvanudki, et nii ruttu juba. Mis ta on – jällegi poeg?“

„Jah, jällegi sinu abi, et Juulil pole õde ühti“, vastab eit ja vaatab vanamehe peale, kes häbelikult silmad maha lööb, nagu oleks ta mõne kuritöö ära teinud.

Täna õhtul on Laia peres kõik nii vagased, nagu kardaksid nad midagi. Peaaegu sõnagi ei räägita tervel söögiajal. Ka lapsed vaikivad, ainult supi rupsimine lusikatest, selle allaneelamine ja suude matsumised on kuulda. Peale söögi ei lähe isa harjunud viisi järele mitte kohe sängi, vaid istub akna alla pingile. Ta näib midagi mõtlevat, mida aga, sellest ei või videvikus keegi aru saada. Aga ka valges oleks võimata sellelt päevast kõrvetatud, kurnatud ja väsinud näolt midagi üles lugeda; muretseb või on ta rõõmus, see teeb peaaegu üks välja. Kui kõik nõnda vagaselt nagu mõttes seisid, kuuldus läbi seina korraga Kaasi Tiina käre hääl.

„Sina, nir… rak, ka veel siin! Käi välja, ehk muidu tõmman sulle n’a et su kondid kobisevad. Sinust närust ei saa ka enam lahti, nagu mõni heategija, poeb kös, kös tuppa, küll ma sind ehitan. Mine Laiale, seal võid mädaneda, täna tuli sinna üks pääsukene veel juure, prääksuge seal üheskoos“.

„Tiina ajab Taidi-Laidit välja“, ütles Juuli tasa.

„Mis sa sest vanast inimesest tahad, ega ta sul ees ole, las’ ta istub“, kostis läbi seina mehe hääl.

„Hakka sina ka veel urisema; sa tahaks kõik vallavaesed oma juure korjata… Niisuguseid rojusid pole mulle tarvis, sa oled muidugi juba…“

„Noh, ega sulle tohi sõnagi lausuda, siis tuleb kümme vastu. Kas ma sulle paha pärast seda rääkisin, ja sa hakkad kohe mõnama, tohoo peletis!“

„Sinu tarkust ma ei tarvitse, ma tean isegi, mis ma teen. Temasugused laiskvorstid peksan ma alati uksest välja…“

„Sinul pole siin midagi peksta, mina olen alles peremees. Vanamees, ä’ä kuulagi, pane asjad maha, ära mine kuhugi“.

Taidi-Laidi jääb seisatama, mitte selleks, et siia jääda, oh ei. Ta teab väga hästi, et mis Tiina on ütelnud, see peab ka olema, kas või tükk küljest: ta seisatab ainult selleks, et pererahva juttu kuulata.

„Ei sa saagi veel minema!“ karjub Tiina. „Ma võtan kaelkoogud, küll ma näen, kas siis on jalad all või mitte“.

Vanamees läheb uksest välja.

„Eks sa katsu nüüd seda vanainimest puutuda, aga ma tahan sulle näidata, kas sul tuleb meel-mõistus pähe või mitte“.

„Kiis, kiis, kus mul ka näitaja! võite oma vanamehega mõlemad tulla, nagu ma õige kardan. Kas habe juba täiskasvanud?“

„Eks su oma juuksed ole asjad küll! Nagu kassisaba, vaata tõmman sellegi veel ära“.

Sõimates võttis vana Kaas enese riidest lahti ja heitis sängi, kuhu ka eit sõimates talle järele kobis. Vanamees pööras selja väljapoole – ta magas taga ääres – ja tõmbas enese kõverasse, nii et eidele vähe ruumi jäi.

„Kas sa märkad ilusti magama heita, aja sirgeks ennast!“ kärgib eit. Vanamees ei tee asjagi. Eit ootab natuke aega, siis läheb ta vanamehe kõrvale, pöörab selja tema poole ja püüab teda tahapoole suruda, aga ta ei jõua. Nüüd hakkab ta küünarnukiga vanamehele selga laduma.

„Eks ole kurat väljas, ei lase magada ka“, kirub vanamees ja hakkab vastu andma. Mõlemad tõmbuvad kõverasse ja püüavad teineteist kokku vajutada.

„Ennäe nirakat, ei lase magama heita“, kiristab eit ja annab vanamehele kõigest jõust küünarnukiga. See aga on siiski kõvem; ka on ta taga ääres, kus sein toeks, ja nõnda pugib ta eide viimaks põrandale.

„Mine kus kurat, aga sängi ma sind enam ei lase. Poe lakka, mine külapoissa taga ajama, ega sa seda ametit veel ära pole unustanud“.

„Nirrak, röövel! Esimese naise tapsid sa ära, nüüd tahad minuga sedasama teha, küll ma sulle näitan!“

Ja eit võtab seina äärest kõik, mis talle kätte juhtub, ja loobib vihatujus asemele, et vanameest tabada. Müts käib mütsu peale, üks sängi alla, teine vastu seina, aga vanamees jääb ikka ilma. Siin on pastlad, saapad, kaljakapp, paar puulusikat, ka tool. Eide süda saab veel rohkem täis, miks ükski asi pihta ei lähe, ja hakkab nutma, mitte valu pärast, vaid sellepärast, et ta lahingu kaotanud. Vanamees parastab teda, noomib ja pilkab. Viimaks võtab Tiina mehe pika halli kuue, laotab selle keelust hoolimata seina ääre põrandale ja heidab magama. Ka taat vajub unehõlma.