Betti Alver - Tuulearmuke

„Jah. Aga neid sonaate ma küll mängida ei taha!“

Kuldsete prilliraamide taga välgatab midagi. Professor Drillingi särav kogu – (ta küljes on nii palju hiilgavaid asjakesi, alates uuriketist kuue geeniuspääga ja lõpetades alati niiskete ning sädelevate silmakestega) – see kogu muutub äkki majesteetlikuks ja kurjaks. „Mis?“

„Aga ma ei saa ju, ei tahagi neid igavaid asju mängida! Vihkan neid. Iseäranis seitsmendat. Ah, härra professor, palun jätame need üldse vahele! Ma ei saa neist ju põrmugi aru. Mõtelge, kui ammu-ammu nad on kirjutatud, kui vanad nad on! Surma ja hallituse järele lõhnavad nad. Kardan sellaseid asju, uskuge mind! Neid mängides näib, kui oleks kogu ilm täis ämblikuvõrku.“

„Palun jätke rumalused! Mul on kahju, et teie maitse veel sedavõrt arenemata, et selle muusika jumalikus ilus üldse võite kahelda. Nii siis number seitse järgmiseks korraks, palun!“

Seda ütleb ta ainult nii.

Kuidas võivad need värvitud, elutud sonaadid meeldida? Mulle ei anna nad muud pääle õuduse ja tühjustunde. – Võib olla, et kunagi ammu, kui inimeste mõtted ja ihked olid teissugused – võib-olla olid nad siis õigel kohal.

Ehk suutsid need toonid siis mõnd krinoliinis tusklevat südant etiketi raamesse tagasi suruda, oma külma, graatsilise rahuga mõnd palavikulist tuju taltsutada – võib olla!

Ent mis puutub see minusse?

Mina, Lea, olen mere ja väljade laps, mina vajan teist muusikat! Suurt, meelitavat elu ennast on mulle vaja, mida nii vähe tunnen, seda enam aga armastan.

Ihkan toone, mis kuuluksid elavaile südameile, laule elu salapärasest võlust, ent nüüd pean hingestama viise aastasadade eest liikunud võõrailt olevusilt. Ei, tänan, professor Drilling!

Mõttetus oleks seda talle öelda.

Ta kehitaks õlgu, naerataks kaastundlikult ja ütleks:

„Ärge unustage üht, mu preili: need asjad on klassilised!“

Klassilised!

See autoriteetlik sõna lepitaks professorihärra veel palju halvemaga kui need sonaadid.

Et neid peab jumaldama ja kiitma, on Drillingile sama enesestmõistetav kui aamen issameie lõpus: kõik arusaajad inimesed teevad seda! Kiitis ja jumaldas neid tema õnnis professorgi, rahu põrmule!

Ja mina pean neid mängima, härra Drilling?

Hää. Olgu siis nii.

Ent ma ei tunne neid.

Kokkupõrge tädiga ei jää tulemata. Järgmise päeva õhtul kutsub mu magamistuppa, keerab ukse lukku ja peab pika, liigutava manitsuskõne.

Palub pisarsilmil, ma võtku kord ometi mõistus pähe ja püüdku end vähegi taltsutada. Voolab üle õrnusest, nõretab häätahtlusest, näol higipisarad väsitavast kõnelusest. Silmist piilub peidetud rõõm ja enesega rahulolemine.

Arusaadav. Kalevi hind on tunduvalt kerkinud.

„Eval on ju väga piinlik, et ta mulle läinud öö inetust loost pidi rääkima“ – lõpetab tädi Matilde. „Aga ta, hää laps, saab aru, milline vastutus meie õlul lasub!.. Ja nüüd loodan, et ma sinuga enam kunagi sellest rääkida ei pruugi – jah? Vaikid? Tähendab, said aru oma süüst? Hääd und, maga rahuga!.. Enne astud aga Eva juurde sisse ja palud paari sõnaga andeks, et ka tema selle loo unustaks. Lubad mulle seda?“

„Ei, tädi. Enne tulgu Eva ja palugu minult andeks.“

Aga sellast häbematust ei olevat tädi Matilde tõesti varemini kuulnud!

Vaatlen ta vihast punetavat nägu ja kärmelt liikuvat suud, millest langeb mu õlule ikka uusi etteheiteid ja süüdistusi, – ning ääretu tusk tõuseb minus. Kuulan häält, mille ülemised kiunuvad toonid vahelduvad madalamate hingeldavate ähkimistega ja korraga tuleb meelde vile, millist puhub konservatooriumi koridori seinale maalitud pungispõskne paan. Fistula panis… seitsmeharuline vinguv flööt! Kuis on mulle korraga vastik see mugav magamistuba, vihane, tüse kogu tumelillas kleidis, pudelikesed ja puudrikarbikesed peeglilaual! On rõhuv kogu see soe, mõnususega küllastunud õhk.

Olen rõõmus, kui tädi mu viimaks välja tõukab ja üles oma ärklituppa võin pugeda.

Köögis tikke otsides märkan, et Juula, kes puukastil istub ja saapaid puhastab, musta käega üle silmi pühib.

Mis on, Juula?.. Ah, ei midagi erilist, talle tulnud jälle see Julius meelde ja… ja kas ma ei kirjutaks jälle ühe kirjakese sellele petisele poisile?.. Jajah, miks mitte!

Juula dikteerib õrnusest nõretavaid ridu ja äigab üsna sageli käeseljaga üle näo.

Kui kiri valmis, algab ta pikka ja laia juttu Juliusest, kes juba lähemal ajal sepikoja ehitavat ja omal käel töötama hakkavat. Kord tahtnud Julius…

Juulal on veel kolm paari saapaid ja proua lakkkingad puhastada.

„Hää küll, Juula! Hääd ööd!“

„Nojah, hääd ööd!.. Jah, et eks Julius tahtnud õpetajale sulaseks minna, aga vana sepp öelnud: Ei, Julius! Selleks oled liiga hää! Niisugune on see Julius, jah! Hääd ööd siis päälegi, attäh kirjutamise eest!“

Rumalus, rumalus, ma ei kahetse midagi, mul ei puudu midagi!

Öö nii tume ja tuuline, Lea nii üksi, nii väike, nii nuk… ah, rumalus!

Tugev olen, iseseisev olen! Kedagi pole mul vaja, mitte kedagi! Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! Haa, nii palju jõudu minus, nii palju põlgust mahutab rind, nii palju suuri soove mu aju!

Surun pää sügavale patja, sulen silmad ja mõtlen, kuis oleks küll hää tädile praegu kuidagimoodi haiget teha, teda näiteks valusalt-valusalt näpistada või jalale astuda, nii et helesinised silmad pisaraiga täituksid. Mitte viha- või haavumispisaraiga – ei! vaid et terav, tugev valu nad laugele suruks.

Ka Evale teeksin nüüd midagi õige, õige halba.

Lõikaksin ta uue siidkleidi väikesiks-väikesiks raasukesiks, läheksin aknale ja puistaksin välja õhukesed riideribad, mida tuul kui sinirohelisi liblikaid üle katuste kannaks. Ja Eva vaataks neile järele, tal oleks nii kahju uuest ilusast kleidist ja meeletu viha puhkeks ta silmis.

Ent kleit on juba pilvis ja tal ei jää muud, kui rinnalevajunud pääga oma tuppa minna. Mina seisaksin võidurõõmsana ja naerataksin vaevalt-vaevalt vasema suunurgaga, nagu Hans Grit, oma üleolekut tundes.

Ja mitte keegi ei pea mind nukrana nägema, mitte keegi ei tohi aimata, et end nii ääretu üksi tunnen! –

Homme on pühapäev.

Enne lõunat harjutan seitsmendat, õhtuks oleme Lipovite poole kutsutud. Ning mina lähen sinna, olgugi, et varemini mõista „andsin, kui vähe mind see seltskond huvitab. Ent nüüd lähen, nimelt lähen, naeran ja tantsin kuni kõik näevad, kui õnnelik-muretu, lõbus on Lea!

Kella kuuest poole üheksani riietub Eva.

Viimaks on ta minekuvalmis ja tuleb alla. Ere elektrivalgus langeb ta naeratavale kogule, külvates kollaseid laike sädelev-rohelisse siidi. Hoolega lokitud heledad juuksed on kuldseks raamiks ta ümmarikule lapsenäole, millel veel värsked puudrijäljed.

Pean tahtmata tunnistama: täditütar Eva on ilus.

„Noh, kuidas meeldin sulle täna?“ pärib ta ja teeb peegli ees paar ebamäärast tantsusammu, silmis küsiv ootus.

Ei, täna pole mul sõnu Eva imetluseks! Las ootab asjata mu hääkskiitmist. Vaatlen teda tummalt, püüan irooniliselt naeratada ja tunnen, kuidas minus soov tekib, Eva olgu vähem ilus, ta kleit vähem elegantne. Vihastada võib mind see iseteadlik naeratus, õnnelik rahulolemine ta näol, kui ta enese vaatlusse süveneb.

Surub näo vastu peegliklaasi, nii et ninaots laiaks ja valgeks muutub, ning vaatab omale otse silmi. Võtab väikese peegli ja uurib end küljelt ning selja tagant. Tõstab siis kleidi kõrgele üle põlvi ja vaatleb jalgu, pilgus peidetud tusk.

Ah need jalad küll!

Mererohelised sukad sobivad ju nii hästi kleidile ja uued brokaatkingad on kui kaks muinasjuttu – ütle ometi, Lea, see ei tee ju lõpuks midagi, et jalad natuke paksemad kui nad olema peaksid? Paljud leidvat selles isesuguse võluvuse… ja lõpuks polegi nad ju nii kole inetud, eks? Eva küsimus kõlab peaaegu palvena.

Raputan eitavalt pääd.

„Kulla Eva, eksid. Väga ebagraatsilised on nad sul!“

Uhh, täditütar Eva, ei maksa nii vihastuda! Sa ei tea ju, milline lõbu see on, su silmist hävitavaid sädemekesi püüda!

Esimest korda tunnen rõõmu oma jalgadest. Annaksid palju nende eest, Eva? Mis?

Kortsus kulmul hammustab ta huulde ja kohendab demonstratiivselt sidet vasakul käsivarrel. Vaatleb siis ükskõikse ilmega poleeritud küüsi ja hüüab kärsitult:

„Aga, ema, tule siis ometi! Pole sa ikka veel valmis?“

Ent tädil on veel nii palju askeldada ja otsida.

„Kohe, lapsed, üks minut!“

Eva laskub kannataja ilmega toolile ja ohkab. Istun uuesti klaveri ette ning jätkan etüüdi.

Eva vaatleb mind teravalt.

„Lea!“

Vaatan küsides üles.

„Ära ütle Hansule, et neljapäev Harriga teatris käisin. Ja tead mis: ära parem Hansuga tantsi!“ „Miks?“

„Niisama… Teinekord ütlen. Ära tantsi, jah?“

„Ma ei taipa, Eva, miks ei peaks ma seda tegema? Esiteks on ta väga osav, see Hans Grit, teiseks mainisid ju ise, me olevat kole huvitav paar… Kolmandaks on mul täna just tuju temaga tantsida ja neljandaks…“

„Noh, ja neljandaks?“

„Noh, ja neljandaks ei taha sina seda. Too kaalub ka midagi, armas Eva!“

„Minupärast tee mis tahad, ainult ära arva, et Hansule sümpaatlik oled. Kuulsin ise, kuis ta Akselile ütles: sellane neetud mulatiplika! Tahtsin ainult hoiatada sind, et sa omale asjatuid illusioone ei teeks.“

„Ah, kuis tänan sind, Eva!“

„Tuled tõesti selles kleidis?

„Aga miks siis mitte? Minu arvates pole see ju põrmugi halb.“

Vaatan küsivalt peeglisse.

Ent tõepoolest, see mitu korda pestud kleit näib naeruväärselt vilets. Olgugi, et end selles nii vabana tunnen ja seda õhukest, valget rõivast armastan, mis pärit veel Turvaste helgeilt päevilt – annaksin nüüd palju säärase kahiseva ürbi eest kui Eval.

Korraldan paela õlal ja ütlen:

„Ei, sel kleidil pole viga midagi. Lihtne ja pääasi – originaalne. Ma põhimõttelikult ei armasta sääraseid tualette nagu sinul. Ja tädi Matilde leiab, ma olevat liiga metsik veel nende jaoks.“

Eva muigab.

Viimaks ometi on tädi ettevalmistused lõpetanud ja tuleb saali, seljas võimatu kitsas must siidkleit. Hammustan huulde, et mitte kõvasti naerda, ja vaatlen teda sellase varjamatu arvustusega, et ta ruttu eestuppa läheb.

Mu jumal, milleks värvib ta ometi huuli ja kinnitab kõrva taha võltslokke? Hoolimata atlaskingist ja sentimentaalsest kannikeselõhnast on ta endine paks, inetu, naljakasveider tädi Matilde.

All lööb tugev vihm näkku ja teel tänavraudteeni hädaldab tädi:

„Jälle vihm! Jeerum, see võtab ju kõik lokid välja!“

Lipovid elavad kolmandal korral kitsas, madalas korteris. Eestoas hõljub naftaliini ja märja riide segast lõhna. Suurte kappide, kastide ja korvide vahel on vaevalt niipalju ruumi, et end ringi keerata saab.

Nata ja Inge jooksevad saalist. Inge hüppab üle korvide Evale kaela ja hüüab:

„Ruttu, ruttu, kohe algab boston!“

Eva vabastab end Inge energilisest kaelustusest ja astub ettevaatlikult reisikohvrite vahelt välja. Saalist kostab naeru ja segast jutukõminat.

Lipovite väike saal on tavaliselt mööbliga üle kuhjatud. Imestades küsin eneselt, kuhu nad täna küll need lugematud lauakesed, kapikesed ja riiulid mahutanud? Seina ääres vestlevad vanemad daamid, klaveri juurde on ring noori kogunenud, mille keskel Hans Grit seisab ja elavalt kätega vehkides midagi seletab. Aeg-ajalt katkestab ta kõnet vali, ülemeelik naerulagin. Kõik tuttavad, ammunähtud näod.