Betti Alver - Tuulearmuke

Meid märgates vabastab Hans Grit end ringist.

„Ahaa! Eva!.. Suurepärane! Mu alandlikuim kompliment! Ekstranoobel! Sikk!.. Seda oled hästi teinud! Öelsin alati, sul on maitset!“

Ta pigistab parema silma kinni ning uurib Evat asjatundlikult päälaest varvasteni.

Eva on õnnelik.

„Tõesti, Hans?.. Tõesti?“

Griti allalaskunud suunurgis tuksub jälle midagi.

„Kuis võiks see siis teisiti olla? Teiega, Lea, on mul kana katkuda. Palun!“

Inge vend Aksel algab uut bostonit. Seda pole ma varemini kuulnud.

Grit seisab oodates, kivinenud oma kummardusse. Tuleb meelde Eva palve.

Ent Eva on meile selja põörnud ja läheb Ingega lühikesele Harry Ohakale vastu, kes suure vineerkandikuga söögitoa uksele ilmub.

Ulatan Hans Gritile käed ja enne veel kui märkan, valdab liigutusi muusika aeglane rütm.

Hans Grit on minust enam kui pääjao pikem. Tihedate, ninajuurel kokkukasvanud kulmude alt vaatavad kitsad pilusilmad kui kaks noatera. Liiga suured, vormitud huuled varjavad tugevaid hambaid. „Sarnased hambad on Turvaste Paukal,“ pean neid nähes alati mõtlema.

Vasakul põsel punetab mitmeharuline arm kui suur, verev ämblik. Ei, ilus pole Hans Grit põrmugi, ent ometi meeldib ta nii paljudele, keda tunnen.

„Lea, kuulsite juba minu teosest?“

„Jah, Grit.“

„Olete nõus mängima?“

„Ah, ükskõik! Kui mul aga palju rääkida ei tule.“

„Ei, mitte mõhkugi! See jääb teistele. Teie eest räägivad plastilised liigutused. Nendega saate hakkama. Üldse sobib see osa teile. Hirvjalgne printsess.. Naeratusest muutuvad pilusilmad veel kitsamaks.

Tuleb meelde Eva „neetud mulatiplika“.

„Neljapäev teeme esimese proovi. Mis on?“

„Mitte midagi.“

„Lea!“

„Jah?“

„Imelik olevus, teie! Teate ka, et täna taevalik näite? Ainult mitte nii apaatiline olla, Lea! Tundub, kui oleks teil praegu pööraselt igav.“

„On kah pööraselt igav teiega.“

„Kuidas? Mis? Pean arvama, et…?“

„Arvake mis tahate, ärge ainult tembutage! Ja teadke, mu käsi pole puust.“

„Tore. Ekstrapeenike! Mina… tembutan? Kuidas tulete ometi sellele? Millest järeldate, et…“

„Ah Grit, jätke! See on veel igavam, kui nüüd kaklema hakkame. Haavata ma teid ei tahtnud, teadke seda.“

„Üht ei või salata, Lea: olete kole algupärane.“

„Miks te ei öelnud nagu mõtlesite: jultunud? Tean ju seda, Grit.“

Hans Grit naeratab ja naeratab. Mida laiemaks venib suu, seda kitsamaks jäävad silmad. Viimaks tungib teravate hammaste tagant vali, poisikeselik-otsekohene naer.

„Ekstranoobel. Kevad tuleb, Lea.“

„Jah, ning varsti sõidan ära Turvastele.“

Midagi sooja, lootusrikast valgub selle nimega minusse.

Imelik, kõik need kauged inimesed tunduvad korraga omaseina, Lipovite madal tubagi muutub hubasemaks ning Griti suu vähem inetuks.

Mõttes vaatab ta nüüd üle mu pää ja ei naera enam.

„Hans Grit, mis kanast te ennist rääkisite?“

Laiad kulmud kerkivad küsides.

„Kanast?.. Mis?.. Ah nii! See õnnetu kana oli lihtsalt õnnelikuks ettekäändeks. Kunas sõidate?“

„Nüüd on märts… Vahest mai esimesil päevil. Teate, kui on kevad mere ääres… Hans Grit, oleks teil ainult natukegi aimu, palju on Turvastel sireleid! Minu jumal! Hoovis valkjasroosad ja lillad, aias punakad ning valged, oi, millised suured, rasked õiekobarad neil on! Rannatee ääres kasvavad imelikud, väikesed põõsad – äbarikud, ütleb vanaema. Juunikuus pole neil üldse lehti, ainult imetillukesed roosad õied – ja kuidas nad lõhnavad, Grit! Nagu… nagu kuradikesed! Ah, kui hää, kui hää!“

Ei, ma pole väsinud, võiksin hommikuni tantsida! Pole vaja midagi rääkida, vaikige! Mul pole enam igav. On hää järgneda sellele viisile ja mõelda kodu-sireleist.

„On teile palve, Lea: tulge homme, lähme…“

„Minupärast või põrgu, Grit! Ainult mitte kinno või uude tantsugruppi… pole midagi närusemat kevadel.“

„Nii? Jah, hm… Muidugi. Teil on õigus. Hm. Teate mis? Jalutame homme linnast välja. Tahan teile midagi öelda. Tulete?“

„Jah, kui midagi leian, mis tädile ette valetada.“

„Kuidas? Teie? Milleks valetada?“

„Oh, niisama. Ma tavaliselt ikka valetan talle, see on palju lihtsam. Ta muidu ärritub, vihastub ja… Mulle on see ju ükskõik, ent…

„Teate mis, Lea? Loa pressime praegu välja. Hans Grit on sellel alal spetsialist. Kus on siis see tädide pärl?“

Leiame ta viimaks kellegi härraga jutlemas. Puudutan teda õlast.

„Tädi Matilde, kuule…“

„Mis? Ah sina?.. Vaadake, härra doktor, siin ongi minu õetütar.“

„Proua Kuusik,“ kummardub Grit – „palun oma õe nimel…“

Ta esitab pika, usaldustäratava palve, tädi lubagu mind homme Anna Varviku väikest tütart vaatama minna. On ju õigus, tahtsin seda kunagi isegi teha.

Vahepääl vaatlen meest, keda tädi dr. Anderseniks nimetab, ja küsin eneselt: kus olen ometi varemini seda kõrget, laiaõlalist kogu ja neid sügavalseisvaid halle silmi näinud? See on umbes viiekümneaastane mees, haiglase näo ning süvenenud kurdudega suunurgis ja nina ääres. Ent kõrge, lai otsaesine on sile ja hoolimata huulte karmist joonest on neis midagi lapselikku. Pabeross ta käes on kustunud.

„Halloo, Lea! Noobel!“

Miks karjub Hans Grit?

Saali tagasi pöördes mängitakse sääl silmategemist.

„Nii siis, homme kell viis. Aga nüüd istume siia ja räägime paar mõistlikku sõna. Kuidas edeneb asi vana Drillingi juures?“

„Drilling leiab, ma mängivat nagu saabas.“

„Mis? Absurd. See on jälle Fürchtegott Drillingi idee fiks. Tal pole neist puudust. Ent… võib olla… on ju tõsi…“

„Mis nii, Grit?“

„Olge avalik, Lea: armastate kedagi?“

„Mis puutub see siia?“

„Aga justament puutub see siia. Sest vaadake: kui inimene armastab, leiab ta eneses uusi võimeid, mõistab kõike sügavamalt. Kui inimene armastab…“

„Aga olete siis kõik hulluks läinud? Ma ei kuule viimasel ajal enam üldse muud kui: armastab ja armastab! Mis on armastus? Kus on armastus? Kõik on omale ülesandeks teinud mind sellega vihastada! Te lihtsalt koketeerite selle sõnakõlksuga, kuulete, Grit? Iga päev ise armastus? Palun ärge rääkige mulle enam armastusest, millesse te isegi ei usu!“

Kui ma ei eksi, naerab Hans Grit ja püüab huuli närides tõsist nägu teha. Naergu, naergu! Naergu terve ilm!

„Vabandage, Lea! Ma ei tundnud seni teie vaateid ar… selle tunde kohta. Huvitav, kui vana te nüüd olete?“

„Sada viis ja pool aastat. Minge minema ja paluge Eva tantsima!“

„Tahate lahti saada minust?“

„Jah.“

„Aga homme kell viis. Lubasite.“

„Tean seda isegi. Hüvasti!“

Grit tõuseb aeglaselt ja läheb. Peagi näen ta kõrget kitsast kogu tantsijate hulgas.

Ah, siit nurgast mitte liikuda, pää vastu seina suruda ja poolavatud silmil kõikuvaisse kiirisse vaadata! Edasi-tagasi liiguvad kirjud kogud, kui tantsuks üleskeeratud marionetid. Roheline nukk sääl on Eva, sidruni värviline, kes vaheta naerab – Inge. Mustvalgeruuduline daam vaatabki tardunud silmil, huulil magus naeratus. On ta alati nii hääsüdamlik, see daam?

Söögitoast kostub taldrikute tärinat. Nata ema seisab uksel ja vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks.

Tädi Matilde on oma doktori saali toonud ja ei lase teda enam lahti… vaene doktor!.. Kannatlikult kuulab ta lõpmatut juttu, mis voolab merena. Aeg-ajalt naeratab ta, noogutab pääd ja vaatab kella.

Kus olen seda inimest ometi näinud?

Tantsijad laskuvad istmeile, ruuduline daam istub klaveri ette ja algab moodsat kahemõttelist laulukest, rõhutades sõnu, mis talle pikantseimad näivad.

On see võimalik, et daam Petermann homme jälle kooli läheb ja väikesile tüdrukuile ükskordüht ning kurja Kaini lugu õpetab?

Refräänini jõudes toetab teda terve seltskond ja mürinal kajavad saalis mõttetud-labased sõnad.

Äkki valdab mind kesk seda ürgavat inimhulka jälle endine piinav tusk. Hää, et siin nurgas hämar ja keegi mind ei näe.

Esimesele laulule järgneb veel mitu. Siis räägib roosanäoline blond noorhärra väga segase anekdoodi, millest hoolimata palju naerdakse, ja ruuduline naispedagoog tähendab:

„Fii, Aleksander, oled idioot!“

Ent toonist ja pilgust, kuidas seda öeldakse, järgneb, et Aleksander kellegi idioot pole, vaid meeldiv, lõbus kavaler.

Äkki avaldab keegi soovi, Nata mängigu midagi.

Viimane tõuseb vaikides, läheb klaveri juurde, sorib vähe aega noodipakis ja ulatab Akselile lehe saatmiseks.

Terve õhtu oli Nata nii vaikne. Täna näib ta oma pitskleidis veel inetum kui harilikult. Ent siiski on ses kõrges kõhnas kujus midagi meeldivat, kui ta nii klaverile toetub ja viiulit häälestab.

Aksel mängib lühikese introduktsiooni ja viiul algab oma laulu. Ma ei tea, mis see on, ent ilus kõlab see Nata kõhnade sõrmede all. Tunnen, kuidas viiuli soe, lubav sosin mu hinge tungib, argipäeva varjava kesta murrab, samal ajal lõikab ja silitab.

Pääseb jälle valla sõnatu igatsus, mis mind mõnd aega juba valdab. Valus ja ühtlasi hää on see seletamatu ootus minus.

Maailm täis kõlinat, maailm täis virvendavat uudist – otsi, haara! Kuis pakatab südames ootusi ja ihkeid, kui silm kauguses kontuure seletab – ebamääraseid, lubavaid, piinav-uudseid. Ei ole, ei ole õnne! kordab ikka uuesti viiul.

On, on! On saadanlik-vägev, on jumalik suur õnn! Aiman teda – aiman kui pimestav-eredat valgusjuga suletud laugude taga – otsi ainult, siruta käed ja haara! – Kuis on suur maailm, kui palju teid siirdub kaugusse, ent milline viib sinu manu, õnn? Milline su nägu, kui lähened mulle? Kuhu pean pöörma pilgu – taevale või maale, kaugele või lähedale? Kus taban su? Või oled juba praegu minus kui peidetud aare, puudub vaid eeldus su vallandamiseks? Kes, kes annab siis võtme – mõte, jumal või inimene? – Ah rutemini, rutemini! Juba küllalt kaua seistud väravate taga, süda kui lühter, täis põlevaid küünlaid, hing köetud aimustest. – Ei tule, ei tule! kordab keegi. Tühjus väravate taga, põlevad alla küünlad, jahtub väsinuna palavikus ootaja. Jääb haigutav tumedus sisimasse, korjub hingele kurjust ja viha kui punast roostet, jääb vilets heitlus enese ning jumalaga.

„Lea! Kus on Lea?“

Avan silmad. Millal lõpetas Nata mängimise? Alles praegu veel kuulsin neid tumedaid, raskemeelseid toone.

Natat pole enam saalis.

„Härrased! Kes on Lead näinud?“

„Halloo! Lea, mängima!“

Nüüd märkavad nad mind, kuhjuvad nurka, tõstavad mu üles ja viivad kesk tuba heledasse valgusringi.

„Nüüd, Lea, on sinu kord!“

„Lase oma repertuaarist midagi kuulda!“

„Me palume!“

Imelik, ma ei näe muud kui virvendavaid laike. Kuis on raske silmi lahti hoida ja valgusse vaadata. Mis tahavad nad minust?

„Mängi Polishinelli, see on jumalik!“ ütleb must kogu, milles pikapääle tädi Matilde ära tunnen.

„Või Chopini,“ arvab Eva.

Kuidas? Mängima pean ma? Nüüd? Neile?

„Aga magad ju, armas laps!“

„Ava ometi silmad!“ See on Inge hääl.

„Ärka üles, unimüts!“

„Lase midagi kuulda!“

„Hääd hommikut, printsess Lea!“

Nad naeravad, et mõlema käega silmi hõõrun. Vaatan abi otsides ringi, ent kõikjal naervad, uudishimulikud näod.

„Mine, mine, mängi Polishinelli!“ lükkab mind tädi. „Ei, tädi.“