Erik Tohvri - Tants läbi rukki

Aeg, mil Toompeal punalipp lehvis, tõi kõikjale oma kombed ja tavad. Üks sellistest oli töökohustus – iga täiskasvanud inimene, kui tal just mõnda kaalukat põhjust ei olnud, oli töökohuslane. See tähendas igaühele kohustust kuskil töötada, omada tööraamatut ja oma sissetulekut ning tingimata olla ametiühingu liige. See, et perekonnas nii mees kui naine töötasid, oli tavaliseks saanud ja oli tegelikkuses ka vajalik, kuna andis rohkem sissetulekut ja võimaldas kehvades oludes paremini ära elada. Tragid emad ajasid oma imikud hommikul kell kuus üles, torkasid vankrisse ja sõidutasid lastesõime, et sealt ise oma tööpostile kiirustada. Töö lõppedes ootas ees kõigepealt poesabades seismine, siis haarati sõimest või lasteaiast lapsed ja kiirustati koju, et hommikul jälle kõik korduks.

Ajad muutusid, aga tööharjumus jäi. Vaid vähesed pereisad suutsid peale riigipööret mingite osavate manöövrite või superandekuse tõttu haljale oksale tõusta ja oma naised igapäevatööst vabastada; enamik abikaasasid jätkas sama rada, sihiks ikkagi soov paremini ära elada, saada parem korter, auto, suvila või võimaldada endale suvine reis kuskile sinna, kuhu punalipu ajal saamine oli vaid võimatu unistus. Ka sellel ajal oli inimestel palju unistusi, kaugelt vaadates isegi reaalseid tulevikuvisioone, kuid paraku nõudis nende teostamine teinekord üsnagi radikaalseid ettevõtmisi.

Peep Sinirand oli lõpetanud tehnikainstituudi, abiellunud ja saanud imekena tüdrukukese isaks. Aga hoolimata oma diplomeeritud tehnoloogi ametist pidi ta kadedusega tõdema, et needsamad töölised, keda ta otseselt juhendas, said temast kaks, kui mitte isegi kolm korda rohkem palka. See oli töörahva riigi põhitunnus, et töölisklassi tasustati paremini kui insenere. Ja Peep Sinirand tegigi radikaalse otsuse – jättis oma ameti ning hakkas taksojuhiks. Palk oli sootuks teine, lisaks jootrahad ning need otsad, mis õnnestus teha ilma taksomeetrit sisse lülitamata. Kõik olid rahul – nii tema ise, raamatupidajana töötav abikaasa kui ka tilluke Reeli, kellele isa sai nüüd sagedamini šokolaaditahvlikese või mõne mänguasja tuua.

Ajad muutusid, vahetusid lipud ja valitsused. Peep proovis leida oma diplomile vastavat töökohta, kuid selgus, et töö saamine õpitud erialal ei olegi nii lihtne. Lisaks oli palju muutunud, tehnika üleöö uuenenud ning mees hakkas ka ise kahtlema – kas tal ongi enam kutsumust tegelda sellega, mida ta oli kunagi õppinud. Nii keeras ta taksorooli edasi, hoolimata sellest, et sõitasoovijate arv oli halbaennustavalt vähenenud. Tasapisi aga hakkas rohkem liikuma välismaalasi, tõsteti kilomeetritariife, ja mis peaasi – osteti uued ning sootuks mugavamad autod.

Päeviti tööl olles võimaldas taksojuhi amet ka väikest vaheldust – siis oli ta harjunud Reelit igal hommikul kooli sõidutama ja peale tunde tagasi koju viima. Aga kui tütar teise klassi jõudis, kuulutas ta ühel pealelõunal, et nüüdsest hakkab ta koolis käima bussiga.

“Õpetaja küsis, kes mu vanemad on, et iga päev taksoga kooli sõidan. Arvas, et vist väga rikkad inimesed! Siis ma ütlesin, et mu isa on taksojuht ja…” Reeli nuuksatas. “Ja… ja poisid hakkasid narrima, et voorimehetütar!”

“Misasja? Voorimehetütar, kust nad selle sõna võtsid?” imestas isa.

“Ma ei tea! Ma ei teagi, mis see voorimees on, aga nii nad mind nüüd hüüavad!”

“Voorimees, jah… Voorimees oli vanasti see, kes hobuse ja tõllaga linnas inimesi sõidutas. Igapidi austusväärne amet,” lohutas Peep tütart, aga sellest ei olnud abi. Esimest korda tundis mees, et Maige kaljukindel otsus – Reeli eliitkooli panna – polnudki vast nii hea kui algul tundus. Taksojuhi ja lihtsa raamatupidaja laps…

Kurat võtaks, ka sel neetud nõukogude-ajal oli midagi head. Niisugust seisuse järgi narrimist koolis küll ei mäleta… mõlgutas Peep mõtteid, takso aknast möödajalutavaid inimesi jälgides. Siin, tänaval, ei saanud küll aru, et midagi oleks muutunud, et peaks neidsamu möödajalutajaid korraga hakkama liigitama rikasteks ja vaesteks, omanikkudeks ja töölisteks, tõllas sõitjateks ja – ptüi – , voorimeesteks… Tänav oli kõikide jaoks, siin olid kõik võrdsed, kui just… Tõepoolest, seal pargipuude all pinkide juures sorteeris taksojuhtide poolt Prügi- Juhaniks ristitu prügikastide sisu, tegeles oma igapäevaste toimetustega ja teda ei saanud kuidagi teiste tänaval kõndijatega ühte klassi liigitada.

Peep Sinirand üritas nimme mitte sinnapoole vaadata, kus Prügi-Juhan oma igapäevatööga tegeles. Tõepoolest, mõelda, et inimene võib niiviisi elu hammasrataste vahele jääda, et kaotab kõik – perekonna, kodu, töökoha, sissetuleku, eneseväärikuse, võibolla isegi kunagi omaks peetud ideaalid… Kaotab isegi vastikustunde selle vastu, mille kaaskodanikud on prügikasti heitnud – mitte ainult sellepärast, et see on tarbetu, vaid see on ka riknenud, haisev, vastik… Ei, lihtsam oli sellele mitte mõelda. Prügi-Juhan oli vaid üks nendest, keda nüüd tänavate varjupoolele oli kui mitte just rohkesti, siis ikkagi märgataval arvul tekkinud ja nende arvukus ei torganud silma lihtsalt seetõttu, et nad tegutsesid konkurentide kartusel üksinda. Varem oli mõni selline heidik üritanud ka kerjata, käinud läbi terve ootel taksode rea ning juhtidelt almust luninud; ka Peep oli ühel sellisele lunijale kord viielise andnud ning seejärel leidnud mehe tänavanurgal õllepudelit kummutamas…

Tõesti, niisugustele asjadele oli õigem mitte mõelda. Parem oli unistada millestki muust, kas või päris tavalistest asjadest. Näiteks pühapäevast, mil saab kogu perega jalutama minna -

kas siis aedlinna tänavatele, või ilusa ilma korral isegi rongiga linnast välja sõita esimesi kevademärke otsima. Kolmekesi – Maige, Reeli ja tema, keda tüdruk mudilaseajast saadik issiks hüüdis. Nendel käikudel oli nii tore unistada ja plaani pidada, kuidas nad oma pere tarbeks kunagi kuskile looduskaunisse kohta majakese püsti panevad ja kuidas sellest saab nende tõeline kodu – just selline, millisest nad on alati unistanud. Aga selleks oli vaja raha, palju raha. Palju enam, kui nende visalt kasvavad pangaarved niipea võimaldanud oleksid, ja seega oli vaja selle unistuse teostumiseni kannatada veel aastaid.

Vahetus lõppes ja paarimees sõidutas Peebu koju, kus naised juba ees ootasid. Õhtulauas teatas Maige ka omapoolse uudise, tegi seda nii, nagu avaldaks mingi eriti suure ja tähtsa saladuse:

“Ain sai siis täna direktoriks!”

“Missugune Ain, mis direktoriks?” ei taibanud Peep korraga.

“Püha taevas, oled sa ka uimane! Ma ju rääkisin sulle, et meie konstrueerimisbüroo juhatajast tehakse direktor. Täna tehtigi!”

“Ah nii… See ongi siis Ain, jah…”

“Ih-ih-ii…Issi on uimane!” itsitas Reeli ema sõnu osatades.

“Isast nii ei räägita! Just, Ain Pajupuu, ma olen rääkinud küll! Ja uusaastapeol vist isegi nägid teda, pikk ja tumeda peaga noor mees. Ainult kakskümmend seitse vana, ja näe – direktor!”

“Nojah, mis minul sellest. Sinule, ma saan aru, on see tähtis, ikkagi sinu ülemus, aga mul ükskõik!” määris Peep leivatükile võid ja torkas siis lusika supitaldrikusse. Mõne aja sõid kõik kolm vaikides, siis Maige küsis:

“Kui palju sa seal takso peal ikkagi teenid?”

“Eks see on tükitöö, nii nagu juhtub… Keskeltläbi tuleb seitse-kaheksa tuhat ära!”

“Meie direktor saab kaheksateist! Mõelda vaid, kui sinul ka niisugune palk oleks!”

“Oleks, oleks…Mina ei ole direktor!” Peep kortsutas kulmu, Maige jutt hakkas võtma kahtlaselt intrigeerivat tooni.

“Aga miks sina ei võiks direktor olla? Kõrgharidus sul on, muu on kõik sinu enda teha! Pealehakkamist on vaja. Initsiatiivi!”

“Issi, itsidiivi on vaja!” noogutas ka Reeli ja naeris imelikku sõna.

“Kui kõik direktoriteks hakkaksid, kes siis tööd teeks? Sa ajad ka imelikku juttu!” pahandas mees.

“Mis see sinusse puutub? Kui aga saad head palka ja oled oma ülesannete kõrgusel… Alati on neid, kes nii kõrgele tõusta ei oska ja suudagi, las nemad teevad lihtsat tööd!” Näis, et Maige oli nõuks võtnud Peepu tõsiselt ümber kasvatama hakata. “Ja pealegi – sina pole ju enam mõni poisike, sa oled juba kolmkümmend seitse täis!”

“Kuule, naine – kas sulle ei tundu, et sa tahad hakata koerale tiibu kasvatama? Et tiivad külge ja ongi kotkas valmis! Aga kui ma ei tahagi linnuks saada, mis siis? Maa peal jooksjaid on ka vaja!”

“Iga inimene peab kõrgemale püüdma, see on evolutsiooni põhitõde! Kes ei püüa, see jääb ajale ja teistele jalgu, selles on asi!”

“Teistele? Sa tahad vist öelda teile – sinule ja Reelile?” võttis Peep juba tõsisema tooni. Oli ilmne, et Maige tahtis jälle tüli norida, üldse oli ta viimasel ajal liialt eneseteadvaks muutunud ja praegugi tundus, et ta vaatab mehele ülalt alla.

“Noh, ütle siis ise – mis saaks meil selle vastu olla, kui meie issil oleks korralik palk, peale selle veel ametiauto, väliskomandeeringud ja kõik muu, mis direktoriameti juurde kuulub? Mis sina, Reeli, arvad – oleks ju tore, kui issile antakse päris oma auto?”

“Jaa! Just, musta värvi mersu, eks! Nagu Kriivase Catlini isal… Ja autojuht viiks mind ka igal hommikul kooli!”

“Aitab! Mis sa lollitad last! Tead, Reeli – sinu issist ei saa kunagi direktorit ega ammugi mitte linnapead nagu Kriivase Catlini isa. Meie oleme lihtsad inimesed, meid kutsutakse keskklassiks. Kui me emaga veel töötame ja natuke teenime, siis ehitame endale maja ja ostame ise auto. Ja siis on meil koos tore elada!” seletas Peep tütrele. Reeli vaatas vaheldumisi isale ja emale otsa, aga ema pakutu meeldis talle rohkem, ju oli koolis selge vahe tekkinud, kes on kes. Voorimehe tütar ta igatahes olla ei tahtnud.

“Tead, Peep, miks ma sellest juttu tegin… Viktooria käis eile kaardimoori juures ja lasi endale tulevikku ennustada ja… kutsus mind ka kaasa! Ma lasin endale ka ennustada ja…”

“Ei, noh… puhta segaseks läinud! Kas sul mujale ei ole enam raha panna?” pahandas Peep.

“See polnud üldse kallis, mis see tühi sada krooni… Aga tead, mis kaardimoor rääkis! Tegelikult polnud ta üldse moor, päris noor inimene… Et meie peresse tuleb suur õnn, aga ise peab selleks kaasa aitama. Ja siis tuleb õnn ja raha! Elame elu lõpuni muredeta. Ja meil saab olema kokku kolm last!” seletas Maige.

“Püha rist! Ja niisugust sa usud! Ma oleksin sulle viiekümne krooni eest veel ilusamat tulevikku ennustanud! Kus kaardid on, hakkame kohe peale!” püüdis Peep veel asja naljaks keerata.

“Rumal, need ei olnud üldse niisugused tavalised kaardid, hoopis suuremad olid ja teistmoodi pildid! Ja tead, kui hästi ta rääkis!” oli Maige vaimustuses.

“Ah, jäta lollused!” lõpetas Peep söömise ja tõusis. Reeli aga rippus pilguga ema suu küljes ja päris omakorda:

“Emme, aga kas mulle tulevad siis õed ja vennad? Kas ta seda ka ütles, mis nende nimed on?”

Peep tõmbus köögist elutuppa ja võttis ajalehe, aga ei suutnud uudiste lugemisele keskenduda. Jälle haaras teda ebameeldiv tunne, et need kaks seal köögis on moodustanud tema vastu ühisrinde. Maigest on saanud Reelile suur eeskuju, ema ütlemised ja tõekspidamised võtab tüdruk kriitikata omaks. Ja mismoodi see saakski teisiti olla, tüdruk on alles kaheksane… Aga temale seletama hakata, et ema jutud ei ole alati päris õiged, see tundus sootuks kohatu ja last eksitav. Siin oli ikkagi vaid üks väljapääs – asjad Maigega omavahel klaariks rääkida, vähemalt üritada kokku leppida, et niisugused jutud aetakse edaspidi omavahel, ilma lapse osavõtuta. Sest lapsele ei tohi jätta muljet, nagu ema ja isa ei olekski alati ühel meelel või – mis veel hullem – on hoopiski eriarvamustel ning ajavad lausa vihutsi oma õigust …