Erik Tohvri - Tants läbi rukki

See otsus meest siiski ei rahuldanud, sest see oli vaid ühepoolne. Veel enam – Peepu oli haaranud nimetu hirm, et praegu kogetav on vaid millegi suure ja ähvardava väike algus.

Ain Pajupuu pidas parimaks tööpingest lõõgastumise viisiks viibimist oma pere ringis. Juba see, kui ta peale tööpäeva koju jõudis ja ülikonna – aga see riietusese oli saanud talle pärast uue ameti vastuvõtmist tööl obligatoorseks – koduse dressi või teksapükste vastu vahetas, oli poistele märgiks, et isa on nüüd mõni aeg ainult nende päralt ning nad tervitasid seda lärmaka sõjakisaga. Viiene ja kolmene, teadagi – parajasti selline iga, kus tagasihoidlikkust veel ei tunta. Mõlemad marakratid tormasid koos isale kallale, Kalle, vanem, oli varmas võtteid valimata mööda esivanemat üles ronima, ja Kaido, kes jõult ja osavuselt vennale alla jäi, klammerdus isa jala ümber, lootuses too jalust kukutada ning seega kogunisti oma võimusesse saada. Ain teeskleski, nagu oleks jalast haaranud poiss ta taaruma pannud, ning hetk hiljem püherdasid kõik kolmekesi juba elutoa pehmel põrandavaibal.

“Mehed, mehed! Ärge mööblit lõhkuge!” manitses perekonna ainus naishing Evelin, kuid see oli öeldud rohkem moepärast või selleks, et enda olemasolu teistele meelde tuletada. Ain ja Evelin olid tutvunud juba üliõpilastena, neid oli kokku viinud ühine huvi – rahvatants. Üliõpilaste rahvatantsuansamblis nad tuttavaks saidki, tantsisid paaris end ka üsna pea perekonnaseisuametisse ja nende armastuse viljana sündis juba mõni kuu pärast seda Kalle. Ajalooõpetaja kutset taotlenud Evelinile tähendas see õpingute katkestamist kolmandal kursusel ja kenadest jätkamiskavatsustest hoolimata oli ülikool sinnapaika jäänudki.

“Ah, ega’s kõik saa kõrgharidusega olla,” heitis ta käega. “Piisab sellest, kui sinagi oled – jaksad peret ülal pidada!”

Ka Ainil oli niiviisi lihtsam. Nii mõnegi sõbra juures külas käies oli ta märganud, et kodutöid jagatakse seal mõlemale abikaasale kui mitte just võrdselt, siis ikkagi omajagu ka mehele, põhjenduseks, et mõlemad on töölkäijad; Ainil aga polnud erilisi suhteid ei nõudepesemise, toakraamimise ega muude tavaliste kodutöödega, erandiks ainult prüginõu väljaviimine, aga see oli tühiasi. Tänu sellele, et Evelin oli kodune, jäi perel ka rohkem aega nädalavahetusi koos veeta. Seni olid nad teinud puhkepäeva väljasõite oma vanal väikesel Fiatil, millel küll juba oma viisteist aastat turjal oli, kuid mis siiamaani õnneks ei olnud pererahvast alt vedanud; nüüd, seoses uue ametiga, oli Ainile antud aga ametiauto, peaaegu uus helehall läikiv limusiin, mida ei olnud piinlik ükskõik millisesse parkimiskohta teiste luksusautode kõrvale tagurdada. Puhkepäevastel väljasõitudel oli Pajupuude perel enamasti üks ja korduv programm: kõigepealt väljasõit kuskile looduslikult kaunisse kohta või ajalooliselt tuntud paika, oli selleks siis Rakvere Vallimägi või Käsmu rand. Seal tehti paaritunnine jalutuskäik ja lasti poistel rahus möllata, tagasiteel leiti mõni sobiv toidubaar või restoran, kus kogu perega keha kinnitati.

“Ka sina oled puhkepäeva ära teeninud, kallis,” jäi Ain kindlaks, kui Evelin teda sellest loobuma keelitas. Siis kodutee jätkus ja väsinuks möllanud poisid jäid peagi tagaistmel magama. Evelin laotas neile kaasa võetud teki peale ning edasi sõites said nad Ainiga rahumeeli ümbrust silmitseda ja segamatult vestelda. Selliseid väljasõite ootasid mõlemad, sest need pakkusid võimalust tavaelust eralduda, tunda vaheldust ja vabadust teadmisest, et hetkel pole neil kummalgi tegemist ei kodu- ega töösundusega. Ja mõnel vaiksemal teelõigul sai Ain mahti panna käe kõrvalistuva Evelini ümber ja naisega isegi põgusa suudluse vahetada.

Ametialane edukus oleneb lisaks inimese loomupärasele andekusele ja töövõimele veel mitmetest teguritest ja sugugi viimasel kohal ei ole selles reas kodu, sest koduprobleemid tikuvad paratamatult tööle kaasa tulema ja end omatahtsi tööküsimuste vahele kiiluma. Ain Pajupuul õnneks selliseid probleeme ei olnud ja sellepärast sai ta pöörata kogu tähelepanu oma uuele ametile, mis peale tähelepanu nõudis veel ka palju muud. Seni oli tal olnud vaid hämar teadmine, et on olemas selline valdkond nagu tööseadusandlus; nüüd selgus, et ettevõtte juht peab muu kõrval olema mingil määral ka jurist, vähemalt kuigivõrd tundma kehtivaid tööalaseid seadusi. Senised tehnikateadmised jäid igapäevatöös sootuks tagaplaanile, sest Ainile oli peamiseks saanud majandustegevus. Müügimehed hankisid uusi tellimisi, ja kuigi see ei olnud otseselt Aini ülesanne, üritas ta suuremad tellimised oma silmaga paberil üle vaadata ning teinekord ka kontrollarvutusi teha. Just suuremad tellimised olid need, mis ettevõtet majandusredelil edasi viisid; paraku kaasnes iga suurema tellimisega ka suurem risk – juhul kui polnud tegemist just üldtuntud ja majanduslikult kindlal jalal seisva tellijaga. Hoiatava eeskujuna oli Aini mälus säilinud seik veel Rasmussoni päevilt, kui üks suurtellijatest oli ootamatult pankrotti läinud ning peaaegu kümnendik oodatud aastatulust saamata jäi; see oli aga vaid pool häda, sest tellimisele raisatud materjal ja tööjõud tõid ettevõttele suure kahjumi. Pärast oli sellest juhatuses hiigelpahandus tõusnud ja Rasmusson jäeti kohale vaid tänu sellele, et tal oli pensionileminek käega katsuda ning senine teenistuskäik oli laitmatu olnud.

Suurtellimused tõid rohkesti raha ja kasumit, kuid ka vastutuse tellimuste õigeaegse täitmise eest. Lepingulised trahvid olid üldjuhul sedavõrd suured, et mingite ootamatute tõrgete korral tuli rakendada ületunnitööd ja muid ekstreemseid abinõusid, kuna makstav trahvisumma ähvardas eeldatud kasumi kogunisti nullida. Sellepärast käis kogu töö graafiku järgi ja selle graafiku täitmist kontrollis Ain ise igal õhtul. Iga mahajäämus oli vaja viivitamatult heaks teha ning aru andma kutsutud osakonnajuhatajad lahkusid nii mõnigi kord Aini kabinetist kipraskulmul. Ain ei tavatsenud nende peale häält tõsta, kuid oli osanud liigse semutsemise lõpetada ning nimetada asju nende õige nimega. Senine töökogemus oli talle andnud võimaluse olla peensusteni kursis kõikide osakondade tööga ning sellega juba eos ümber lükata kõik aruandluses esinevad hämamised, mis osakondade töös esinevaid lünki varjata püüdsid.

Välk lõi sisse uue ameti teisel kuul, mil mehaanikaosakonna juhataja Rõigas peale lühidat koputust tema kabinetti sisenes.

“Tead, Ain – nüüd on asi vussis!”

“Soh – ei tea, mis asi?”

“Kirovets on tuksis. Lõplikult! Käigukast jooksis kokku ja kõik!”

“Freespink…? Miks sa arvad, et lõplikult?”

“Võtsime lahti, ega ma muidu räägiks… Üks laager jooksis kinni, murdis võlli ära, siis läksid hammasratastel hambad maha. Täielik lõpp! Ma rääkisin juba ammu, et see muuseumiese enam kaua ei pea – näed, ongi käes!”

Ain kirtsutas nina. Suurem osa ettevõtte tööpinke olid pärit nõukogude ajast; ilmselt ei olnud Rasmusson tahtnud või osanud juhatuses uusi investeeringuid läbi suruda ja sellepärast töötati lootuses, et vana tehnika veel peab. Aga näed – ei pidanud.

“On sul mõni asjalik ettepanek? Remontida?”

“Remontida pole seal midagi! Aitaks uus käigukast, aga kus sa seda, see pink on juba kolmkümmend aastat vana. Kõige hullem – ilma freespingita ei tee me Marksoni tellimust ära, niigi seisis montaazhimees pingi kõrval ja ootas uusi tükke, et need kohemaid kokkupanekule viia…”

“Mis siis saab?”

“Mis saab – uus pink!” arvas Rõigas kategooriliselt.

“Nii äkki need asjad ei käi… See maksab! Ja teiseks – uue pingi tellimine võtab oma paar kuud aega, siis oleme korstnas!” Ain raputas pead. Tasapisi hakkas temasse imbuma teadmine, et probleem on tõsisem, kui ta esialgu arvanud oli.

“Ma olen kuulnud, et Soomes… Et seal on firmad, mis äritsevad kasutatud tööpinkidega! Korralikud pingid, peaaegu uued…Need seisavad laos, muudkui osta! Saab kohe kätte!.

“Nojah, aga mis nad maksavad…” Ain jäi mõttesse. Tõpoolest see, oleks lahendus, aga… “Otsi välja mõni niisugune firma ja helista!.

Pealelõunal tuli Rõigas tagasi, selginud ilma näol.

“Käes! Kuskil Tampere kandis on just niisugune pink, mis meile ideaalselt sobiks… Näe, vaata!” Ta ulatas Ainile faksipaberi.

“Jaa, aga põrsast kotis ei osteta! Sa pead ise kohale sõitma ja järele vaatama, millega on tegemist.” Direktor võttis telefoni ja valis numbri. “Elsa, palun tulge korraks minu juurde!”

“Arvad, et leiad selle raha? See oleks küll tore asi!” rõõmustas Elmar Rõigas. Samas tuli kabinetti ka pearaamatupidaja.

“Elsa, me lähetame Rõigase päevaks Soome. Sealt ostame ühe tööpingi, vana läks hingusele,” teatas Ain.

“Tööpingi? See on ju investeering! Mis see maksab?” imestas pearaamatupidaja ja vaatas hämmingus ühelt mehelt teisele.

“Kuskil paarsada tuhat…” venitas Rõigas esimesena.

“Aga juhatuse otsus…? Minu teada seda ei ole!” oli Elsa Lomp tõrjuv. See olek oli Ainile tuttav – pearaamatupidaja oskas oma näole alati manada sellise ilme, nagu kahtlustaks ta kõiki teisi kõikvõimalikes surmapattudes.

“Juhatuse otsus tuleb tagantjärele! Korraline koosolek on alles tuleval kuul, sellepärast,” seletas Ain.

“Ei tule kõne allagi! Raha kulutamise eest vastutan mina ja ilma juhatuse otsuseta ei tehta meil ühtegi investeeringut!”

“Vaadake, Elsa, praegu on meil käsil Marksoni AS suurtellimus, see on kiire töö ja oleme niigi omajagu jännis… Me lihtsalt peame selle pingi ostma!” üritas Ain pearaamatupidajat pehmeks rääkida, aga too oli nagu kalju.

“Tellige see töö alltöövõtu korras. Või üürige selline pink kuskilt ajutiseks kasutamiseks, seniks, kuni juhatus otsustab!”

“Elsa, saage aru, meil on leppetrahvid tulemas! Need on ise samas suurusjärgus kui selle pingi hind…” painas direktor, ja Rõigas arvas enda kohuseks omalt poolt seletada:

“Nii suures mahus alltöövõttu ei tee meile sellise tähtajaga keegi. Ja pinki laenata – see on utoopia, ega see pole õmblusmasin…”

“Mina teie mehaanikat ei tunne, aga mina tunnen raamatupidamist! Ja tean, milleks mind on ametisse pandud. Ja teie, härra Pajupuu, oletegi selleks direktor, et niisuguseid asju lahendada!” heitis Elsa Lomp omapoolse kivi.

“Nii! Ja ma lahendangi – me ostame Soomest uue pingi! Juhatuse ees vastutan mina, mitte teie!”

Objektiivne pahandus, tööpingi avarii, oli laienenud ettevõtte juhttöötajate vaheliseks tüliks. Esimeseks taoliseks Ain Pajupuu direktoriametis. Aga pearaamatupidaja ei lasknud end heidutada.

“Ilma minu allkirjata teil maksmine ei õnnestu. Aga kutsuge kokku juhatuse erakorraline koosolek! Kui see otsuse teeb, ma olen nõus!”

“Aga kas meil pingi ostmiseks raha oleks? Paarsada tuhat?”

“Seda meil on,” noogutas Elsa Lomp ja väljus väärikust säilitades kabinetist. Nagu märgiks, et temaga on edasine rääkimine mõttetu.

“Nii… Mis me siis nüüd teeme, härra direktor?” küsis Rõigas ja tema toonis oli tubli annus sarkasmi. Isegi pisikest kahjurõõmu selle üle, et direktor polnudki ettevõttes peremees.

“Lähed kõigepealt Soome, kas või juba täna. Ja tood sealt arve!”

“Lähetuspaberitele peab ju samuti Elsa alla kirjutama,” arvas Rõigas. “On ikka üks kuradi kange mutt!”

“Küll ta kirjutab, selleks pole vähemalt juhatuse otsust vaja. Aga sina uuri, millal laev läheb!”

“Kiireid asju aetakse lennukiga…” torises Elmar Rõigas.

“Noh, ei – see läheb liiga kalliks. Võta kiirlaeva pilet!”