Erik Tohvri - Tants läbi rukki

“Tead – ta on nagu robot, eatu ja emotsioonideta, mul hakkab temaga kõhe… Teistega saan hakkama, aga Elsaga… ei!”

“Kas ta pensionile ei hakka varsti minema?” tundis Evelin huvi.

“Ei ilmaski! Mul on tunne, et enne lähen mina kui tema! Ainult et…”

“Noh? Mida sa tahtsid öelda?” uuris naine, kui Ain vait jäi.

“Seda, et…mulle seletati ühte moodust, kuidas temast võiks lahti saada. Mitte päriselt, aga pearaamatupidaja kohalt, ma mõtlen. See pole just eetiline, aga…”

Igal inimesel, kui ta just äärmuslikult kinnine ei ole, esineb hetki, mil ta tahab oma mõtteid kellegagi jagada – kas või lihtsalt sellepärast, et teise reaktsiooni kaudu nendes selgust saada. Ain oli jõudnud just sellise momendini – Maige pakutud ettekääne oli liiga ahvatlev, et sellest niisama loobuda, aga teisest küljest, puhtinimlikust aspektist jälle liiga inetu, et sellest kinni haarata. Aga mida arvab sellest Evelin?

“Kas sa tulid ise selle… keeleoskuse peale?” küsis naine, kui mees oli sellest plaanist rääkinud.

“Ei, mitte just päris… Ma ju ütlesin, et mulle pakuti seda varianti. See on Maige plaan.”

“Maige…?”

“Jaa, tema on meil raamatupidaja, sellesama Elsa alluv, me õppisime ülikoolis koos. Siis me, tõsi küll, teineteist ei tundnudki, aga Finesteeli tulime tööle samal aastal.”

“Kas ta tahab ise pearaamatupidajaks saada?”

See oli kõigiti loogiline küsimus, aga Ainil tekkis tunne, et naine vaatab temast läbi nagu röntgeniga ja näeb kõike. Isegi seda, et see pikajuukseline linalakk ei ole mehele sugugi ebameeldiv töökaaslane.

“Nojah… Siis, võibolla, jah. Sihuke variant on võimalik küll.”

“Igatahes inetu plaan. Alatu ja inetu!”

See oli hävitav hinnang. Liiga hävitav, et sellele mitte vastu hakata.

“Omajagu jah, ei vaidle. Aga Elsa Lombiga koos töötada… Tead, ma ütleksin lihtsalt – ta ei ole keskkonnasõbralik!” seletas Ain kortsuskulmul. Ta oli soovinud, et Evelin oleks selle plaani heaks kiitnud, nimetanud teravmeelseks või koguni ainuõigeks. Või siis vähemalt nentinud – nojah, kui on vaja, siis, miks mitte… Aga naine oli täiesti vastu.

“Tead, Ain – ma ei usu, et sina seda teed lähed. Minu arvates on sinul südametunnistus õiges kohas, aga see…” Evelin raputas pead ja läks oma toimetuste juurde tagasi, Ainile jäi aga okas hinge kratsima nagu ikka siis, kui mõni loodetud asi plaanipäraselt ei õnnestu.

Evelinil oli kodutoimetustega liiga palju tegemist, et veel mehe muret omaks võtta. Liiatigi ei olnud siin tegemist ju teab mis ülesaamatu probleemiga, inimesi on igasuguseid, ja sellel, kes direktoriametisse pandud, on kohustus nendega toime tulla. Pealegi kui on tegemist korraliku ja asjatundliku töötajaga, nagu see Elsa Lomp siiski olema pidi. Ometi võttis Evelin ka seda juttu rohkem signaalina, et mehe uus amet jätab kodused mured rohkem tema enda kanda. Need ei olnud küll teab mis suured probleemid, aga kui on tegemist koduga, kus kaks parajas kasvueas marakratti pidevalt tegutsevad, jätkub neid kuhjaga. Kallele on vaja uusi botaseid, vanad tikuvad väikeseks jääma; Kaidoga peaks silmaarsti juurde minema, poiss vaatab kuidagi isemoodi, äkki on tegemist algava lühinägelikkusega; päeval trööpasid mõlemad oma kombinesoonid õues nii mustaks, et tuli ette võtta üleplaaniline pesupesemine ja nüüd ei teagi, kas need homseks ära kuivavad. Siis peab poeskäigu ajaks neile midagi muud selga kombineerima…

Sellised olid Evelin Pajupuu mõtted, kui ta köögis õhtusöögi kallal toimetas ja kolm meest elutoas olid pool raamaturiiulit tühjaks teinud ning üritasid pere kirjavarast pilvelõhkujat ehitada. Alles siis, kui suurehitus robinal kokku kukkus, pistis pereema pea köögiuksest välja ja pahandas:

“Mehed, te lõhute ju raamatud ära! Ega need ei ole telliskivid!”

“Mängult on!” seletas Kalle, olles valmis jälle ehitamist otsast alustama.

“Kuule, Ain – ega see üks pedagoogiline tegevus küll ei ole. Raamatute vastu peab lastel austus tekkima, aga teie loobite neid mööda tuba ringi!” noomis Evelin.

“Ema tapleb! Nüüd pannakse meid kõiki nurka!” tegi Ain peenikest häält ja tõmbas pea õlgade vahele.

“Nurka! Nurka! Isa ka nurka!” kilkas Kaido. Ta oli hiljuti r-hääliku selgeks saanud ja nüüd meeldisid talle eriti need sõnad, kus sai seda põristada. Ta vudis esimesena toanurka ja surus näo vastu tapeeti. Raskelt ohates järgnes talle ka isa ning Kalle jäi mõlemat suuril silmil vahtima, saamata aru, kas nad ainult mängivad või ongi lugu tõsine. Evelin siirdus muigel näoga oma toimetuste juurde ja tõdes oma südames, et tal on elus vedanud nii mehega kui sellega, et peres on kaks toredat ja tervet poissi. Salasoov, et sinna sigineks veel kolmaski järeltulija, seekord kindlasti tüdruklaps, hingitses temas aga ikka edasi ja paari lähema aasta jooksul tahtis ta selle teoks teha. Siis oleks tegemist ideaalperega, mis hääbuvat rahvastikuiivet küll oluliselt ei kergitaks, kuid võimaldaks lastelastelegi onusid-tädisid. Evelin ja Ain olid mõlemad üksikud lapsed ja nii polnud neil peale kaugel elavate isade-emade teisi lähisugulasi. Mõisted onu ja tädi olid poistele seega tundmatud ning see tundus Evelinile ebanormaalne. Kuigi enda onu ja tädiga ei olnud ta kunagi eriti lähedaseks saanud, olid nad ikkagi olemas ja juba üksi teadmine, et vajaduse korral on võimalik kellegi poole kas või nõu saamiseks pöörduda, oli midagi väärt. Pealegi häiris Evelini tõsiasi, et sisserändajate peredes oli lapsi reeglina rohkem kui põliselanikel – see aga tähendas kohalike elanike osatähtsuse järjekindlat vähenemist ning mõistete “eestlased” ja “Eestimaa elanikkond” erinevuse kasvamist…

“Nii, mehed! Tuba korda ja sööma!”

Esimene komando oli liiast – tuba oli juba korras, raamatud riiulis tagasi ja poisid vaatasid televiisorist multifilmi.

“Emme! Kohe lõpeb, siis…”

“Noh, olgu-olgu…” oli Evelin nõus. Poisid jäid televiisori ette, Ain tuli aga kööki ja pani käe ümber naise piha.

“Emme…” osatas ta omalt poolt, aga ta hääles oli nii palju hellust, et Evelin hetkeks oma pea ta rinnale kallutas. See oli õnnehetk, tilluke tühine ajavahemik, mis elule ometi nii palju ilusaid värve annab.

“Laupäeval, kui poodi läheme – äkki hüppaks korraks ka mööblimajja? Kaidole oleks ikkagi uut magamisaset vaja, see titevoodi on lühikeseks jäänud!” nõutas Evelin.

“Nojah, nühib end vastu otsa kiilakaks, mis muud,” muigas Ain. “Mis sa arvad, mida osta – kas väike kušett?”

“Jah, kui ta ennast ainult sealt öösel maha ei keera…”

“Pole viga, paar korda tuleb robinal põrandale, siis harjub ära,” arvas mees. “Igaks juhuks võib ju pehmema vaiba sinna ette panna…”

Pajupuud elasid standardse paneelmaja kolmandal korrusel ja võisid omaks pidada kolmetoalist korterit. Igatepidi keskpärane elamine nii ruumi kui sisustuse poolest; seoses mehe uue ametiga oli Evelin küll omaette mõtisklenud, et nüüd avaneb neil pisitasa võimalus hakata siit-sealt muretsetud mööblit välja vahetama – viimasel ajal ei olnud tal mööblipoodidesse asja olnud, aga postkasti topitavates prospektides oli küll üht-teist huvitavat leida.

“Võibolla saame tulevikus ka suurema korteri…” julges ta Ainiga tasapisi juttu teha.

“Võibolla, kui kõik hästi läheb, saame kümne aasta pärast päris oma maja!” oli mees selle peale arvanud. “Kõigepealt tuleb natuke kosuda, siis võib juba pangalaenule mõtlema hakata. Peaasi – nad maksavad mulle üsna ilusasti!”

Uus amet oli Pajupuude perele avanud ukse paremasse ellu, sinna, kus on rohkem raha ja seega ka rohkem mitmesuguseid võimalusi. Mitte küll otseselt kõrgklassi ülikute hulka – sinna ei olnud Ain kunagi saada unistanudki ja seal poleks ta ennast kuigi mugavalt tundnud – aga keskklassi kõrgema serva peal arvas ta nägevat nende pere jaoks sobivat kohta. Oma väike maja, aed ümber, suur must koer lastega mängimas ja neid kaitsmas… Korralik läikiv auto garaazhi ukse ees ja nemad Eveliniga keset helerohelist muru aiakiigel mõnulemas – niisugune läikpilt ilmus aeg-ajalt mehe silmade ette. Muidugi oli see kõik veel kaugel ja vajas palju tööd ning visa ülepoole pürgimist, aga mitte enam võimatu. Sest nüüd oli kogu sellel unistusel reaalne alus – aktsiaselts Finesteel direktori koht, kindel ja korralik sissetulek…

Kalle ja Kaido jooksid müdinal köögilaua äärde ja võtsid oma kohad sisse.

“Süüa!” nõudis vanem häälekalt.

“Aga tead, emme – kass ei saanudki hiirt kätte!” oli Kaido rahul, et kaval hiireke teleriekraanil oli kurjale kassile järjekordselt ninanipsu mänginud.

Maige Sinirand ei olnud loobunud oma kavalast plaanist Elsa Lomp kohalt kangutada. Otse vastupidi, see plaan küttis tema kujutlusvõimet, sest selle läbiminekul oleks tema ees tõesti avanenud roheline tee pearaamatupidaja kohale koos kõige sellega, mida niisugune koht kaasa võiks tuua: kõigepealt õigus ettevõtte juhtimisel kaasa rääkida, siis kolleegide lugupidamine ja lõpuks muidugi palju kopsakam palk. Aga esimesi kuid direktoritoolil istuv Ain Pajupuu ei olnud sellest plaanist enam sugugi vaimustatud.

“Ütle, kas Elsa inglise keele puudumine sind tegelikus töös ka häirib?” oli ta otsesõnu küsinud, kui Maige järjekordselt selle teema üles võttis.

“Ee… nojah, praegu meil ei ole inglise keelega palju pistmist, aga edaspidi, kui ekspordiks läheb…”

“Eks siis näe, kui see aeg kätte jõuab!”

“Siis on juba hilja! Sina kui ettevõtte juht pead ettepoole vaatama!” üritas Maige seletada, aga tulutult, Ain raputas vaid pead.

“Saad aru, praegu on see ikkagi ettekääne, muud midagi! Ma ei saa heast peast hakata teisele inimesele auku kaevama!”

“Aga tema kaevaks sulle küll, kui ainult saaks!” torkas Maige. “Sa ei teagi, kui mürgine see mutt oskab olla! Sellest ajast, kui sina direktoriks said, hääldab seda ametit ainult kolme “r”-ga: võtke siia dir-r-rektori allkiri…! Ta ei salli lihtsalt, et noored inimesed eesotsas on! Ja temaga päevast päeva ühes ruumis töötada… brr…!”

“Lohuta end sellega, et see kõik on ikkagi ajutine,” ütles Ain.

“Ajutine… Kui kaua üks ajutine asi kestab?”

“Kuule, sa oled ju jube tige inimene!” nokkis Ain. “Mina arvasin ikka, et leebe kooliõde, aga tegelikult nagu siil!”

“Ah, see oleneb, kelle vastu…” ohkas Maige ja läkitas mehele leebunud pilgu nagu tõestuseks, et endine kooliõde on tõesti leebe. Tegelikult oli Maige ju kenake ja oskas oma miimikaga suurepäraselt mängida – see vaheldus tal imekiiresti, tigedast nõiast võis hetkega saada süütu ingel, kes ei suudaks kärbselegi kurja teha.

“Nii et minu ilus plaan läheb kõik aia taha?” küsis ta mossitades.

“Ilus plaan, et sina selle koha endale saaksid, jah? Minu arvates see lükkub ainult edasi, muud midagi. Ootame ära!”

“Nojah, mis teha – ootame ära,” jäi ka Maige nõusse, võttis laualt allkirjastatud paberid ja läks kabinetist välja.

Ei, ainult Aini abile selle plaani teostamisel lootma jääda ei saa, otsustas ta mööda koridori kõndides. Asju peab ajama teisiti, kõrgemalt ja kavalamalt… Nii, et Ainile jääks selles mängus ainult käsutäitja, mitte otsustaja roll.

“Aga kas ma ikka julgen? Ja kas ma… oskan asja usutavalt esitada, pealegi inglise keeles…” arutles Maige, aga see oli vaid retoorika. Ta ei olnud seda tüüpi, kes alustatud ettevõtmise pooleli jätaks; kui vaja, tuli panuseid lihtsalt suurendada, mängida riski ja kaotuse piiril, lasta ennast hasardist kaasa viia ja kõik ainult ühe eesmärgi nimel – võita. Võita iga hinna eest…