August Kitzberg - Tuulte pöörises

Soo? Tõistre peremehel oli minu juurde asja? Siis palun tuppa astuda. Minu korter on siinsamas ümber nurga suures peretoas. Lageda taewa all meil ometi pikka juttu ettewõtta ei sünni.

Ah nõnda? Sa oled ju ootamata wiisakas. Olgu siis. (Kaowad akna alt.)

Tänan. Kas tohib nüüd wastust oodata, wõi peab küsimist kordama?

Missugust wastust? Mina ei ole inimesi sinu wastu ässitanud.

No siis – minu wastu mitte, aga minust soowitatud hoiukassa asutamise wastu! Mis sul asja juures meele järele ei ole?

Minul ei ole teie kassa wastu midagi. Asutage wõi kümme kassat. (Urisedes:) Saab näha, kui palju teil sinna raha wiia on?

Sa oled ütelnud, et teie, sulased, kassasse krossigi hoida ei too.

See on õige. Ja meie ei too ka mitte.

Mispärast mitte? Ja mispärast ässitad sa õues inimesi ja ei tule koosolekule ja ei räägi sääl, mis sul asja wastu on?

Olen mina teie seltsi liige?

Meie anname ka teistele sõna.

Jah, seni kui ta teile päri räägib. Julgeb ta aga wastu rääkida, siis wiskate ta läwest wälja. Siis on ta kära tegija.

See ei ole õige!

Ei maksa sõnu kulutada ja waielda.

Ja mispärast ei pea sulased raha hoiukassasse tooma?

Partei kasu pärast.

Partei on siis selles asjas seisukoha wõtnud ja sina täidad tema otsusi?

Ei. Minul on eneselgi aru pääs.

Ja see aru pääs ei ütle sulle mitte, et meie õieti ainult sulaste pärast hoiukassa asutame, kuhu nad oma kopikud kasu kandma wõiksiwad wiia, et nad käest… kõrtsi ära ei weere ?

Hahaha! Naljakas!

Naljakas? Mis selle juures naljakas on?

Naljakas on teie – õrn hoolekandmine sulaste kopikute eest. Hahaha!

Kuidas nõnda?

Et teie, peremehed, oma sulaseid weel ikka nii rumalaks peate, kes maast ega ilmast aru ei saa!

Kuidas teie, sulased, siis hoiukassa asutamise mõttest aru saate?

Seda wõin ma sulle ütelda. Hoiukassa on teil ainult abinõu, mis meie werewaewaga teenitud kopikad jälle teie kätte tagasi peab tooma. Teil on neid waja oma kasuks masinate ja muude ettewõtete sisse teenima panna, sest enestel – teil raha enam ei ole.

Sina oled hull.

Mitte sugugi. Hoiukassa on teil ainult uus abinõu.

Soo, soo, wõi uus abinõu. Ja endine? Siis pidi meil ju endine ka olema. Missugune see siis oli?

See? Enne – rentisite meile – ääre maid. Oli mõnel kokkuhoidlikul sulasemehel mõni rubla raha kogutud, kohe oskasite temale naese kaela määrida ja kõrge hinna eest ääre maid rendile anda. Iial ei jõudnud rentnik renti ära tasuda. Lõpp oli oksjon ja mehe kopikud oliwad jälle teie käes. Nüüd, kus see abinõu enam ei tõmba, olete uue wälja mõtelnud, ja – masinad peawad teie käed lahti päästma, kui raudsed orjad, kes palka ei küsi, teiega ühes töölisi suruma.

See on kuritahtlik kahtlustamine. Sina – tõrwad ka päikese taewas mustaks. Sa tead seda ise wäga hästi ja ainult minu wastu käib see kõik. Mis sul minuga õieti tegu on?

Sinuga tegu? Mitte midagi? (istub pilkawa naeratamisega woodi ääre peale ja kõigutab jalgu.)

Mis sa siis hirwitad?

Kaarel!

Hirwitan kui tahan ja ei hirwita, kui ma ei taha. Sellega on teistel wähe tegemist.

Minul on. Mina keelan sind enesele näkku hirwitamast.

Jaan!

Sina.. keelad! (Tagasi pöördes): Keela pääle. (Urisedes): Ega see ei ole kooli-Aadu juures, kes küll wahel sind minu üle seadis. Minu kontrahis meie peremehega ei seisa sellest midagi.

Sina tuletad poisikese põlwe asju meelde? Siis on minul ka weel mõni wana arwe õiendada.

Õienda. Mina olen saadawal. Sel ajal jah, kui sinu leibkotis korbid ja põrsa-pooled oliwad ja minu karbis ainult kartuli pudru… aga nüüd – ära orjapoisiga tüli norima hakka. Sellel on künnapud käewartes ja peab oma meest igal ajal.

Jaan!

Rusikatega?! Tule! (Mõlemad tõmbawad käed rusikasse ja on nagu wihased härjad, üksteist silmadega puurides, rinnu pääletungimiseks walmis. Põnew silmapilk.)

Jumala pärast! Ära ometi sina enesele.. kätega hakka õigust muretsema!

Sull on õigus! Mitte rusikatega…

Soo? Siis suuga üksi? See on minul ka õige paraja koha pääl. (ikka nagu wastust oodates): Wõi salmikutega? Neid sa ju ka teed. Aga – muidugi, salmikud imewad ju üdi selgroost ja käewartest ära.

Jäta nüüd ometi! Kuuled, teised tulewad wäljast lauluga…

Mina ei lase ennast enam äritada.

Ei ole meest!

Ei ole meest? (Rahulisemalt.) Toore inimesega ei maksa rääkida?

Toore? Ega mind linna keeta küll ei saadetud. Aga muidu olen mina ikka ka natuke elu tules seista saanud. Ja sääl seisawad mees mehe wastu.

Jäta nüüd ometi!

Mispärast? Tuleb tema siia korra kui peremees eestuksest, lähen mina muidugi aegsasti tagaläwest.

Sina!.. Elutules ütled sa ennast seisnud olewat? Puhastatult ei ole sa säält mitte wälja tulnud. Tuli on sulle märgid külge kõrwetanud. – Kui sa korra nende kätte ei roosteta!..

Talu õue. Puud. Pahemat kätt maja. Läwe ees pingid. Paremat kätt lehtla. Tagapool aed wärawaga. – Ilus suweõhtu on, ilm läheb aegamööda pimedaks. Majas on tuli üles wõetud.

… Ja mis sa ootad, et sa pulmi ära ei tee? Kas sa ei tea, et mees kes armastab, tahab sigitada, naene kes armastab sünnitada. Mina – (õhates:) tahan lastelapsi põlwel kiigutada, enne kui pikk uni tuleb.

Mina ei saa praegu weel mitte. Minul on weel muid asju ees ja käed kinni, ma ei wõi kõik pooleli jätta, juurest ära jooksta ja ainult enese pääle mõtlema hakata …

Maailma ei jõua keegi soojaks kütta.

Seda küll mitte, aga soojemaks kütta, seda peame jõudma. Teie wanad olete oma töö ära teinud, olete sooned pingule tõmmanud, et aluspõhja, tükikest põllupinda jälle tagasi oma kätte kiskuda. Selle põhja pääle peame meie, uus põlw, ehitama, ehk meie ei ole higi wäärt, mida teie walanud. Nüüdne aeg ei lepi üksiku inimese tööga, nõuab ühistööd, kui elada tahame. – Inimesi selle tõe äratundmisele wiia, on muidugi raske tükk tööd, aga – nõnda kaugele peame saama. Samm sammult edasi.

Naene ei takista sind sugugi. Seda enam waba aega jääb sulle, kui teine on, kes majapidamise järele walwab.

Ühe aasta ootame weel. Kodusgi on mu käed seotud. Wend lõpetab kooli ja loodab siis oma jalale saada. Kulud jääwad wähemaks ja saan mahti hooneid kohendadada. Paar kammert tahawad elumaja otsas üles lüüa, – Leeni ei pea mitte ehtimata kodusse saama.

Mis tarwis siis? Ja minu uus elumaja? Kas sa siis meile ei asu? Mis minu, on ju siis sinu.

Ja weel midagi ütlen ma sulle, Kaarel. Mitte minu ja sinu wagune weri ei tuksu Leena soontes, tema on ema järele. Ja ema oli – Tõõtside tõugu. Leena on kah Tõõtside werd pärandanud ja see on punasem kui meie oma, see tuksub tuliselt.

Aga isa, kuidas sa wõid… meid seob ju lapsepõline side. Kas on – mõlemate kooli aastad wälja arwatud – päewagi mööda läinud, kus mina teie, ehk Leena meie õue pääl ei oleks olnud? Mina ei tea midagi karta.

Mina ka mitte, aga ometi näeksin ma häämeelega, et sa parem täna kui homme pulmad ära teeksid. Usu mind, mina tunnen naesi parem kui sina. Sinu jahe ja ettewaatlik wiis ei seo neid mitte sinu külge. Kui keegi teine peaks tulema ja Leena teisiti mõtlema hakkama, – mina ei saaks sind mitte aidata. Ja mina ei tahaks mitte, et minu ja ka sinu surnud isa soow, meie talude maid ühes krundis näha, täide ei peaks minema. – Säält Leena ise tuleb. Hääd ööd, Kaarel. (Tuppa ära. Leena tuleb toa poolt.)

Leena!

Kaarel!

Kas sa ei taha mulle silma waadata, Leena?

Hää meelega, Kaarel. Mis sul on?