Robert Kirkman - Elavad surnud: Kuberneri tõus

Nüüd on ta üle 180 sentimeetri pikk mees tatari vuntside ja ratturi vanglatätoveeringutega, kulunud teksades, töösaabastes ja puuvillases särgis. Ta mõtleb parajasti oma aukartustäratava koguga ropsiva venna kohal kõrguda ja öelda paar karmi sõna, aga peatub siis. Ta kuuleb vestibüüli teisest otsast midagi, mis talle sugugi ei meeldi.

Bobby Marsh, Philipi vana sõber keskkoolist, seisab trepijalamil ja pühib kirvetera oma XXL-suuruses teksadesse puhtaks. Bobby Marsh on tüse 32-aastane ülikooli pooleli jätnud eluheidik, pikad rasvased juuksed patsi seotud, mitte just haiglaselt ülekaaluline, aga ikkagi üsna paks, just selline kutt, keda ta Burke’i keskkooli kaasõpilased oleksid rasvarulliks kutsunud. Nüüd jälgib ta Brian Blake’i oksendamist ja itsitab närviliselt, nii et vats vabiseb. See on rõõmutu ja õõnes naer, mida Bobby ei näi suutvat tagasi hoida.

Tema pinev itsitamine sai alguse kolme päeva eest, kui üks esimesi ebasurnuid Augusta lennujaama lähedal tankla töökojast välja tuikus. Verest läbi imbunud tunkedes õlinäpp loivas varjust välja, tualettpaberi riba talla külge kleepunud, ja üritas hambad Bobby paksu kaela lüüa, enne kui Philip vahele astus ja elukale sõrgkangiga virutas.

See avastus, et tugevast löögist pähe üldjuhul piisab, pani Bobby veelgi närvilisemalt naerda turtsuma – kindlasti kaitsemehhanism – ja ärevalt patrama, kuidas «vees on midagi kahtlast, mees, täpselt nagu kuradi musta surma ajal». Aga Philip ei tahtnud juba tollal selle pasatormi põhjuseid teada ja see ei huvitanud teda ka nüüd.

«Hei,» hõikab Philip kogukale sellile. «On see sinu meelest ikka veel naljakas?»

Bobby naer katkeb.

Toa teises servas, hetkel öösse mattunud hämara tagaaia poole avaneva akna all peab ärevalt vahti neljas kogu. Nick Parsons, veel üks sõber Philipi tormakast lapsepõlvest, on sitke ja sihvakas 30-ndates mees igavese spordipoisi lakutud välimuse ja sõjaväelise lühikese soenguga. Seltskonna kõige usklikuma mehena on Nickil olnud eriti raske kunagiste inimolendite hävitamisega harjuda. Nüüd on tema püksid ja tossud verepritsmeid täis ja ta jälgib šokist punaste silmadega, kuidas Philip Bobbyle lähemale astub.

«Vabandust, mees,» pomiseb Bobby.

«Mu tütar on seal sees,» lausub Philip Marshile ebamugavalt lähedale seistes. Philip Blake’i soontes süttib hetkega raevu, paanika ja valu plahvatusohtlik segu.

Bobby lööb silmad verega määritud põrandale. «Vabandust. Vabandust.»

«Too katteriided ära, Bobby.»

Paari meetri kaugusel on Brian Blake endiselt põlvili, purskab välja viimasegi maosopis leiduva ja jääb siis kuivalt kõõksuma.

Philip astub oma vanema venna kõrvale ja põlvitab. «Lase kõik välja.»

«Ma… Ee…» kähistab Brian ninaga tõmmates ja üritab terviklikke mõtteid moodustada.

Philipi suur, määrdunud ja pahklik käsi langeb venna kössi vajunud õlgadele. «Pole midagi, vennas. Lihtsalt lase kõik välja.»

«A-anna andeks.»

«Pole midagi.»

Brian võtab ennast kokku ja pühib käeseljaga suud. «K-kas te võtsite nad kõik maha?»

«Jah.»

«Oled kindel?»

«Jep.»

«Otsisite ikka igalt poolt? Keldrist ka?»

«Just nii. Kõigist magamistubadest samuti, isegi pööningult. Viimane ronis peidust välja sinu neetud köha peale, see ärataks isegi surnud. Teismeline plika, üritas üht Bobby lõugadest lõunaks süüa.»

Brian neelatab valusalt. «Need inimesed… Nad… Elasid siin.»

Philip ohkab. «Enam mitte.»

Brianil õnnestub viimaks ringi vaadata. Siis tõstab ta pilgu venna poole. Ta nägu on pisaratest märg. «Aga nad olid ju nagu… Perekond.»

Philip noogutab sõnagi lausumata. Ja mis siis sellest, tahaks ta õlgu kehitada, aga piirdub lihtsalt noogutamisega. Ta ei mõtle äsja maha löödud zombiperele ega viimase kolme päeva jooksul korda saadetud rabava veretöö tagamaadele, talle ei tule pähe, et ta tapab inimesi, kes olid alles äsja jalkaemad, postiljonid ja bensiinijaama töötajad. Eelmisel päeval oli Brian alustanud mingit debiilset intellektuaalset tiraadi moraali ja eetika erinevustest: moraalses mõttes ei tohiks mitte kunagi kedagi tappa, eetika seisukohast aga, mis on midagi pisut erinevat, võiks elu võtta ainult enesekaitseks. Philip aga ei pea nende tegevust tapmiseks. Pole ju võimalik tappa midagi, mis on juba surnud. Nad tuleb puruks litsuda nagu putukad ja sealjuures ei tohi nii palju mõelda.

Praegu ei mõtle Philip isegi oma väikese kamba järgmisele sammule, mis jääb tõenäoliselt tema otsustada (pole mõtet eitada, et temast on saanud seltskonna de facto juht). Praegu on Philip keskendunud ainult ühele eesmärgile. Sellest ajast peale, kui nende õudusunenägu vähem kui seitsmekümne kahe tunni eest algas – siiani teadmata põhjustel –, pole Philip Blake suutnud mõelda millelegi muule peale Penny kaitsmise. Just seepärast ta kaks päeva tagasi oma kodulinnast Waynesborost lahkuski.

Väike talunike linnake Kesk-Georgia idaosas vajus kiiresti kaosesse, kui inimesed hakkasid surema ja tagasi tulema, aga just Penny turvalisus veenis Philipit lõpuks kodust põgenema. Just Penny pärast kutsus ta appi oma keskkoolisõbrad ja asus teele Atlanta poole, kus pandi uudiste järgi püsti põgenikekeskuseid. Ta tegi seda kõike Penny pärast. Philip Blake’il pole enam kedagi peale Penny. Ainult tütar annab talle jõudu jätkata ja leevendab südamevalu.

Juba ammu enne seletamatu epideemia puhkemist katkestas Philipi unetuid öid kella kolme paiku valusööst murtud südames. Just sel ajal kaotas ta vihmamärjal maanteel Athensist lõunas oma naise – uskumatu, et juba peaaegu nelja aasta eest. Sarah läks külla sõbrale Georgia ülikoolis, napsitas pisut ja tema auto kaotas Wilkesi maakonnas käänulisel teel juhitavuse.

Kohe, kui Philip laiba tuvastas, mõistis ta, et ta elu on igaveseks muutunud. Ta ei kahelnud hetkekski, mis olnuks õige otsus, ja hankis endale kaks töökohta, et Pennyt toita, riietada ja tema eest hoolt kanda, aga ta ise polnud enam kunagi endine. Võib-olla sellepärast see kõik juhtuski. Jumala väike nali. Kui tirtsuparved lähenevad ja jõgede vesi vereks muutub, saab juhiks mees, kellel on kõige rohkem kaotada.

«Enam pole tähtis, kes nad olid,» ütleb Philip oma vennale. «Või mis nad olid.»

«Jah. Küllap sul on õigus.» Brian on nüüd suutnud end istukile ajada, ta kössitab rätsepistmes ja hingab sügavalt ning kähinal. Ta jälgib Bobbyt ja Nicki, kes toa teises otsas suuri koormakatteid lahti rullivad ja prügikotte raputavad. Nad hakkavad ikka veel verest tilkuvaid laipu katteriietele veeretama.

«Tähtis on ainult see, et me lõime siin platsi puhtaks,» sõnab Philip. «Täna õhtuks võime siia jääda ja kui hommikul bensiini leiame, jõuame homme Atlantasse.»

«Aga see pole üldse loogiline,» pomiseb Brian ühelt laibalt teisele vaadates.

«Millest sa räägid?»

«Vaata neid.»

«Mida?» Philip heidab üleõlapilgu pereema jõledatele jäänustele, mida parajasti riide sisse keeratakse. «Mis nendega on?»

«Ainult nende perekond.»

«Ja siis?»

Brian köhib varrukasse ja pühib suud. «Ma mõtlen… Siin oli ema, isa, neli teismelist last… Ja ongi kõik.»

«Ja mis sellest?»

Brian vaatab üles Philipi poole. «Kuidas pagan see juhtuda sai? Kas nad kõik… muutusid koos? Kas üks sai hammustada ja tõi nakkuse sisse?»

Philip mõtleb hetkeks järele, sest lõppude lõpuks üritab ka tema alles sellest hullumeelsusest sotti saada, aga viimaks väsib ta juurdlemisest ja käsutab: «Tule nüüd, aja oma laisk perse maast lahti ja aita meid.»

Neil kulub maja koristamiseks umbes tund aega. Penny istub kogu selle aja kapis. Philip toob talle ühest lastetoast pehme mängulooma ja lubab, et varsti võib välja tulla. Brian küürib aeg-ajalt köhahoogude käes vappudes põrandalt verd, samal ajal kui ülejäänud kolm meest riidega kaetud laibad minema tassivad: kaks suuremat ja neli väiksemat, tagumisest terrassiuksest välja ja üle seedripuust veranda.

Septembrilõpu öötaevas on pea kohal selge ja külm nagu mustav ookean, mille särav tähekülv narritab neid oma kõigutamatult lõbusa sädelusega. Kolme mehe hingeõhk aurab pimeduses, kui nad oma kandameid üle härmatisega kaetud terrassi lohistavad. Nad kannavad vööl kirkasid. Philipil on püksivärvli vahele torgatud püstol, vana 22-kaliibriline Ruger, mille ta aastate eest kirbuturult ostis, aga praegu ei taha keegi laskudega koolnute tähelepanu äratada. Tuul kannab nendeni elavate surnute iseäraliku mantra, katkendlikud oigavad hääled ja lohisevad sammud, mis kostavad kusagilt naaberaedade pimedusest.

Varasügis on Georgias olnud ebatavaliselt külm ja täna peaks elavhõbedasammas jääma napilt üle nulli, võib-olla näitama paari miinuskraadigi. Vähemalt nii ennustas kohalik raadiojaam, enne kui ülekanne äkki staatilise müra puhanguga katkes. Siiani on Philip ja tema kaaslased Briani BlackBerry kaudu televiisoril, raadiol ja internetil silma peal hoidnud.

Keset üleüldist kaost üritavad uudistesaated inimestele kinnitada, et kõik on kõige paremas korras, vanal heal valitsusel on kõik kontrolli all ja see väike ebameeldiv vahejuhtum saab vaid mõne tunniga lahendatud. Tsiviilkaitse kanalitel edastatakse regulaarselt hoiatusi, mis manitsevad inimesi kodudesse jääma, hõredalt asustatud piirkondadest hoiduma, sageli käsi pesema, ainult pudelivett jooma ja bla-bla-bla.

Muidugi ei tea keegi vastuseid. Kõige kurjakuulutavamaks endeks on üha kasvav vaikivate jaamade arv. Õnneks on tanklates veel kütust, poodides leidub küllaga kaupa ja elektriliinid, valgusfoorid, politseijaoskonnad ning muu tsiviliseeritud maailma infrastruktuur näib vastu pidavat.

Philip aga kardab, et elektrivoolu katkemine tõstab panused kujuteldamatult suureks.

«Viskame nad garaaži taha prügikasti,» ütleb Philip väga tasa, peaaegu sosinal ja veab kaks riidesse mässitud tompu kolme autoga garaaži kõrvale puitaiani. Ta tahab sellega kiiresti ja vaikselt ühele poole saada, et zombisid mitte ligi meelitada. Ei mingit tuld, valju müra või laske, kui tema sinna midagi parata saab.

Kahemeetrise seedripuust aia taga on kitsas kruusatee, mis viib tagaaedade ruumikate garaažide reani. Nick lohistab oma koorma tugeva raudriiviga puitväravani. Ta paneb pambu käest ja avab värava.

Teisel pool ootab teda seisev laip.

«ETTEVAATUST, POISID!» hüüatab Bobby Marsh.

«Jää vait, kurat,» sisistab Philip, kes on juba poolel teel väravani, käsi kirka järele sirutumas.

Nick põrkab tagasi.

Zombi sööstab matsutades tema poole ja Nicki rinnast jääb puudu vaid paar millimeetrit. Kollased hambad klõbisevad jõuetult nagu kastanjetid. Kuuvalgel näeb Nick, et tegu on eaka vanamehega räbaldunud sviitris, golfipükstes ja kallistes naelkingades. Tema piimjatest kataraktidega kaetud silmadest peegeldub kuu kahvatu helk. Kellegi vanaisa.

Nick jõuab talle ainult ühe pilgu heita, enne kui ta komistab ja lopsakale aasnurmikavaibale istukile kukub. Just siis, kui surnud golfimängija läbi avause aiamurule koperdab, välgatab läbi õhu roostes teras.

Philipi kirka tungib otse koletise pähe, purustab vanamehe kolju nagu kookospähkli, läbistab kõvakesta tiheda membraani ja tungib tarretiselaadsesse kiirusagarasse. Kostab selleri murdmist meenutav hääl ja hoop pritsib laiali musta roiskunud vedelikku. Palavikuline ind vanaisa näol kustub kohe nagu multifilm, mille prožektor on välja lülitatud.

Zombi vajub maha ja kukub kokku kohmakalt nagu tühi kartulikott.

Sügavale koljusse tunginud kirka tõmbab Philipi endaga kaasa. Ta sikutab. Teravik on kinni jäänud. «Pange see pagana värav kinni, pange see kinni ja vaikselt, kurat võtaks,» käsib Philip ikka veel äreval lavasosinal ja surub oma vasaku jala terasninaga raidurisaapa laiba katkisele koljule.