Robert Kirkman - Elavad surnud: Kuberneri tõus

Samas polnud ta üldse kavatsenud Brianit kaasa võtta. Temaga oli Philip kohtunud juhuslikult. Esimesel reisipäeval, Waynesborost umbes 60 km kaugusel läänes tegi ta kiire kõrvalepõike Deeringisse, et ema ja isa käekäigu järele uurida. Eakas paar elas Fort Gordoni sõjaväebaasi lähedal vanainimeste asulas. Kui Philip vanemate väikesesse majja jõudis, avastas ta, et kogu Deeringi elanikkond oli turvalisuse huvides baasi üle viidud.

See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et ta leidis majast Briani. Ta peitis end mahajäetud hoones, kössitas keldrinurgas, sest arvukad elavad surnud olid talle hirmu naha vahele ajanud. Philip oli peaaegu unustanud uusima vahejuhtumi venna elus: Brian kolis koju tagasi, kui tema abielu pöörase Jamaica tüdrukuga Gainesville’ist metsa läks – sõna otseses mõttes. Tüdruk jättis ta maha ja läks Jamaicasse tagasi. Lisaks veel pidevad läbikukkumised, mis saatsid kõiki Briani vanemate rahastatud segaseid äriplaane (näiteks viimane geniaalne idee avada Athensis muusikapood, nagu neid poleks niigi iga nurga peal). Philipile ei meeldinud mõte oma venna eest hoolt kanda, ükskõik kui lühikest aega. Aga mis tehtud, see tehtud.

«Kuule, Philly,» kostab Bobby köögi teisest otsast viimaseid küpsiseid suhu toppides, «mis sa arvad, kas linnade põgenikekeskused on veel avatud?»

«Kes teab?» Philip vaatab oma tütre poole. «Kuidas läheb, kullake?»

Väike tüdruk kehitab õlgu. «Pole viga.» Tema hääl on vaevukuuldav nagu katkine tuulekell vaikse iili käes. Ta põrnitseb pehmet pingviini. «Vist.»

«Mida sa majast arvad? Kas meeldib?»

Veel üks õlakehitus. «Ei tea.»

«Kas sa tahaksid natukeseks siia jääda?»

See äratab kõigi tähelepanu. Brian vaatab venna poole. Kõigi pilgud on Philipile kinnitunud. Lõpuks sõnab Nick: «Kui natukeseks?»

«Anna viskit,» ütleb Philip ja viipab pudelile Bobby käes. Ta saab selle, võtab pika lonksu ja laseb joogil kõri kõrvetada. «Vaadake seda kohta,» lausub ta, kui on suud pühkinud.

Brian on segaduses. «Sa mõtlesid, et jääme ainult ööseks, eks?»

Philip tõmbab sügavalt hinge. «Jah, aga ma hakkan ümber mõtlema.»

Bobby alustab: «Jah, aga…»

«Kuulge, ma lihtsalt arvan, et meil oleks parem veidi aega madalat profiili hoida.»

«Jah, aga Philip…»

«Bobby, me võime ju siia jääda ja vaadata, mis edasi saab.»

Nick on tema juttu pingsalt kuulanud. «Ole nüüd, Philip, uudistes räägitakse, et suurtes linnades on kõige ohutum…»

«Uudistes? Jeesus Kristus, Nick, võta pea liiva alt välja. Uudised lähevad koos ülejäänud elanikkonnaga põrgu. Vaata seda kohta. Arvad, et valitsuse ajutises majutuses on sellist nänni, oma voodi igaühele, piisavalt toitu mitmeks nädalaks, kahekümne aasta vanust viskit, dušid, kuum vesi, pesumasinad?»

«Aga me oleme nii lähedal,» arvab Bobby pärast hetkelist kõhklust.

Philip ohkab. «See on suhteline mõiste.»

«Kõige rohkem kolmkümmend kilomeetrit.»

«Sama hästi võiks olla kolmkümmend tuhat. Maantee on autorususid täis ja kubiseb neist elajatest.»

«See meid ei peata,» lausub Bobby. Ta silmad löövad särama ja ta lööb nipsu. «Ehitame endale Chevy külge… Kuidas seda nimetataksegi? Saha. Nagu kuradi «Maanteesõdalases».»

«Ära vannu, Bobby,» manitseb Philip tüdruku suunas noogutades.

Nick teeb suu lahti: «Mees, kui me siia jääme, on ainult aja küsimus, millal need elajad…» Ta peatub poolelt sõnalt ja vaatab lapse poole. Kõik teavad, mida ta silmas peab.

Penny uurib oma läbivettinud hommikuhelbeid, nagu ei kuulakski teiste juttu.

«Sellised majad on tugevad,» väidab Philip, paneb pudeli ära ja ristab oma lihaselised käed. Ta on golfiväljakul uitavatele karjadele palju mõelnud. Nad peaksid vaikselt olema, öösiti valgust varjama ja hoiduma liigsetest signaalidest, lõhnadest või mürast. «Kuni meil on voolu ja kainet mõistust, on kõik priima.»

«Ühe relvaga?» kahtleb Nick. «Ja me ei saa seda kasutada ilma nende tähelepanu äratamata.»

«Otsime ülejäänud majad läbi ja katsume veel relvi leida. Neile rikastele tõbrastele meeldib hirvi küttida, võib-olla leiame isegi Rugerile summuti… Neetud, võime selle ise teha. Nägid seda tööpinki alumisel korrusel?»

«Jäta, Philip. Kas me oleme nüüd järsku relvameistrid? Praegu pole meil enda kaitsmiseks muud kui paar…»

«Philipil on õigus.»

Briani sõnad ehmatavad neid kõiki – tema kähedas kärisevas hääles kõlab täielik kindlus. Ta lükkab oma hommikuhelbed eemale ja vaatab vennale otsa. «Sul on õigus.»

Philipit ennast üllatab enesekindlus venna nasaalses hääles ilmselt kõige rohkem.

Brian tõuseb püsti, kõnnib ümber laua ja peatub ukseavas, mis viib ruumikasse rikkalikult sisustatud elutuppa. Tuled seal ei põle ja kardinad on ette tõmmatud. Ta osutab käega esiseina poole. «Maja esikülg on põhimõtteliselt kõige suurem probleem. Külgesid ja tagaosa kaitseb kõrge aed üsna hästi. Tundub, et surnud ei suuda eriti tõketest läbi tungida ja siinkandis on igal majal taraga ümbritsetud aed.» Hetkeks tundub, et Brian hakkab köhima, aga ta hoiab end tagasi ja surub hetkeks käe suule. Ta käed värisevad. Ta jätkab: «Kui me saame teistest majadest ja aedadest materjale laenata, võime ehk maja ette müüri ehitada. Võib-olla naabrite majade ette ka.»

Bobby ja Nick vahetavad pilke, aga keegi ei ütle sõnagi, kuni Philip viimaks kerge naeratusega lausub: «Jätke see ülikoolipoisi hooleks.»

Blake’id pole ammu üksteisele naeratanud, aga Philip mõistab nüüd, et tema luuserist vend vähemalt tahab kasulik olla, eesmärgi heaks midagi ära teha ja mehisemaks saada. Tundub, et Philipi heakskiit tõstab Briani enesekindlust.

Nick pole ikka veendunud. «Aga kui kauaks me jääme? Tunnen end siin haavatavana.»

«Me ei tea, mis edasi saab,» sõnab Brian. Tema hääl on kare ja samas pingeline. «Me ei tea, mis selle kõik põhjustas või kui kaua see kestab. Võib-olla leitakse mingi lahendus, vastumürk või midagi sellist. Nad võivad väetiselennukitest kemikaale alla visata, nakkuskeskus võib asja kontrolli alla saada. Ei või iial teada. Minu meelest on Philipil täiesti õigus. Peaksime natukeseks siia jääma ja maha rahunema.»

«Pagana õige,» lausub Philip Blake muiates. Ta istub ikka veel, soonilised käed rinnal risti. Ta pilgutab vennale silma.

Brian vastab samaga, noogutab rahulolevalt ja lükkab paksu juuksesalgu silme eest. Ta tõmbab sügavalt ja kähisevalt hinge ja sammub võidukalt viskipudeli juurde, mis seisab laual Philipi kõrval. Ta haarab pudeli innuga, mida pole juba aastaid välja näidanud, tõstab selle huultele ja võtab edukalt jahiretkelt naasva viikingi ülbusega suure lonksu.

Tema nägu läheb kohe krimpsu, ta tõmbub kägarasse ja toob kuuldavale pika köhaseeria. Pool tema viskisõõmust pritsib üle köögi laiali. Ta muudkui köhib ja köhib ja kähiseb raevukalt, nii et hetkeks ei mõista teised muud teha kui jõllitada. Väike Penny on jahmunud, põrnitseb teda suurisilmi ja pühib põselt alkoholipiisku.

Philip silmitseb oma haledat vennanärakat ja siis oma sõpru. Toa teises otsas üritab Bobby Marsh naerupahvakat summutada. Ka Nick proovib suule kerkivat muiet tagasi hoida. Philip katsub midagi öelda, aga puhkeb tahtmatult naerma ja see on nakkav. Ka teised turtsuvad.

Peagi lõkerdavad nad kõik hüsteeriliselt, isegi Brian. Esimest korda pärast õudusunenäo algust naeravad nad siiralt ja lasevad välja midagi tumedat ja habrast, mis neis kõigis varitses.

Sel õhtul üritavad nad vahetustega magada. Igaüks saab teisel korrusel oma toa, mida sisustavad eelmiste asukate jäänukid nagu sünge muuseumi eksponaadid: öökapp pooltäis veeklaasiga, avatud John Grishami romaan, mida ei loeta enam kunagi lõpuni, paar kisakooritutte, mis ripuvad teismelise tüdruku nelja sambaga voodi küljes.

Suurema osa ööst istub Philip alumise korruse elutoas valves. Relv lebab tema kõrval kohvilaual ja tekkidesse mässitud Penny lesib sealsamas diivanil. Laps üritab asjatult magama jääda ja kella kolme paiku hommikul, kui Philipit ründavad jälle piinavad mälestused Sarah’ õnnetusest, märkab ta silmanurgast, et Penny vähkreb rahutult.

Philip kummardub talle lähemale, silitab ta tumedaid juukseid ja sosistab: «Kas und ei tule?»

Tüdrukuke on tekid lõuani tõmmanud ja vaatab üles tema poole. Ta raputab pead. Diivani kõrvale sätitud terrassisoojendi oranžikas valguses näib Penny nägu peaaegu ingellik. Kusagil kaugel väljas tuule käes kostab üle soojendi pehme sumina vaevukuuldavalt, aga lakkamatult paljude oiete ebakõla nagu randa uhtuvate põrgulike lainete müha.

«Issi on siin, kullake. Ära muretse,» lausub Philip tasa ja silitab tema põske. «Ma jään alati sinuga.»

Ta noogutab.

Philip naeratab talle õrnalt. Ta kummardub ja suudleb Pennyt vasaku kulmu kohale. «Ma ei lase sinuga midagi juhtuda.»

Tüdruk noogutab veel kord. Ta on väikese pingviini kõvasti vastu kaela surunud. Ta vaatab kaisuloomale otsa, kortsutab kulmu ja tõstab siis pingviini kõrva äärde, nagu kuulaks sosistatud saladust. Ta vaatab isa poole.

«Issi?»

«Jah, kullake?»

«Pingviin tahab midagi teada.»

«Mida?»

«Pingviin küsib, kas need inimesed on haiged.»

Philip tõmbab sügavalt hinge. «Ütle Pingviinile… Jah, ütle, et nad on haiged. Enam kui haiged. Sellepärast me olemegi… nende piinad lõpetanud.»

«Issi?»

«Jah?»

«Pingviin tahab teada, kas meie jääme ka haigeks.»

Philip silitab tüdruku põske. «Oh ei. Ütle Pingviinile, et meie jääme terveks nagu purikad.»

See ilmselt rahustab Pennyt piisavalt, sest ta pöörab pilgu ära ja jätkab tühjusse põrnitsemist.

Majas on veel üks unetu hing, kes samal hommikul kell neli võimatute küsimuste üle juurdleb. Brian Blake lamab tekkide sasipuntras, kõhna keha katmas üksnes T-särk, aluspüksid ja ühtlane kiht palavikuhigi. Ta jõllitab surnud teismelise tüdruku toa krohvitud lage ja mõtleb, kas nii saabubki maailma lõpp. See oli vist Rudyard Kipling, kes ütles, et inimkond saab otsa «mitte paugu, vaid nuuksega». Ei, üks hetk… See oli Eliot. T. S. Eliot. Brianile meenub, et ta õppis seda luuletust – vist «Tühjad inimesed» – ülikooli 21. sajandi kirjanduse loengus. Küll sellest kraadist oli ikka palju abi.

Ta lebab voodis ja seedib oma läbikukkumisi, just nagu igal öösel, aga täna trügivad ta mõtisklustesse verised stseenid, nagu oleks ta mõttevoolu vahele pikitud mingi hukkamisvideo kaadreid.

Temas ärkavad vanad deemonid, mis segunevad värskete hirmudega ja suunavad mõtted kulunud rööpasse: oleks ta saanud midagi öelda või teha, et tema eksnaine Jocelyn poleks temast kaugenenud, advokaadi palganud, nii palju valusaid sõnu öelnud ja siis Montego Baysse tagasi läinud? Kas koletiste tapmiseks piisab lihtsalt löögist pähe või tuleb ajukude hävitada? Kas Brian oleks võinud veel kusagilt raha leida, lunida või laenata, et päästa oma muusikapoodi Athensis, ainsat omalaadset kogu lõunaosariikides, tema geniaalset ideed müüa hiphopiartistidele kasutatud diskoripulte, Snoop Doggi kassikullaga kaunistatud bassvõimendeid ja uhkeldavaid mikrofone? Kui kiiresti nende õnnetute ohvrite arv kasvab? Kas see katk levib õhu kaudu või läbi vee nagu Ebola?

Tema mõistus uitab üha enam tagasi käesoleva juurde. Tal on rahutukstegev tunne, et siin kunagi elanud perekonna seitsmes liige on ikka veel kusagil majas.

Nüüd, kus Brian on oma kaaslaseid veennud teadmata ajaks paigale jääma, muretseb ta selle pärast pidevalt. Ta kuulatab iga kriuksatust, vundamendi vajumise kuulmatut häält ja käivituva kütteseadme vaikset surinat. Mingil seletamatul põhjusel on ta täiesti kindel, et blond poiss peidab end endiselt kusagil majas ja ootab… Aga mida? Võib-olla on see laps perekonnas ainus, kes ei muundunud. Võib-olla peidab ta end surmahirmust.