August Kitzberg - Rättsepp Õhk

Aga, mis see mulle aitab! Rikkamaks ei saa mina selle ega muu läbi mitte maikugi. Kui saaks ühe suure lahmaku korraga kuskilt lüüa, wõi kui loosiga wõidaks! – Suurt loosi ei täidi osta, raha jääb ilma protsendita, ja neid wäikseid, mis nüüd on, neid ei ole kusagilt enam saada. Tont ka, kui sääl sisemaal neid näljahädalisi nii palju oli, oleks wõinud ka neid loosisid nii palju teha, et igamees ühe oleks saanud. (Pahaselt.) Nüüd, tee wõi tõrwa, loosi saada ei ole. (Hakkab tööle) Muud kui lase aga masinaga ja waata, kuidas kopika kaupa rahwa käest saad. – Kus see Hans siis jäi? (hüüab) Hans! Hans!

Tere, rättsepmeister! (Istub ja wõtab rahapuuga põuest.) Kas jääb siis nõnda: 10 kaalu takuprakki 26 rubla ja 10 kaalu dreibanti 30 rubla kaal? Ma kirjutan tähe walmis?

Takuprakki, 26 rubla kaal! Tõistre talu põllud ei ole weel eluilmas takuprakki kandnud. Miti kuntru sell pakkus läbisegi 32 rubla kaalust.

Schmidti kontori sell? See oli kahe nädali eest. Miks te’ ära ei andnud? Nüüd on hinnad langenud.

Hinnad langenud! Kes kaupmeeste wigurisi ei tunneks! Preilandi sell pakkus alles üleeila 30 rubla läbisegi.

Ma wõin teile kontori kirja näidata. Iga päew langewad hinnad! Meri on kinni, laewasõit otsas, hinnad maas.

Pange 30 rubla täis, kakskümmend kaalu läbisegi ja wõtke pääle.

Hahaha! 28? Olgu 29!

Ei.

29 ja pool!

Mitte üks ting alt selle.

Siin on käsiraha! Olgu! Tõistre-Toomaga ma ei tingi. Kõige rikkam mees üle mitme walla ja kihelkonna.

Kõige rikkam! Kui linakaal 30 rubla maksab, ole siis rikas.

Eks teie ole enne selle kõrtsiga raha kokku ajanud küllalt. Teie tallekene ammu kuiwal.

Mis nüüd tüll kõrtsiga wõi… mina ei ole kedagi oma kõrtsi kutsunud. Kes tuli, hää mees, kes ei tulnud, ka hää mees. Mina ei ole kellegile pääle ajanud. Ostis keegi, hää küll, ei ostnud… eks ta ise teadnud, mis ta tegi.

No-noh, Tõistre! Kurjad keeled teadwad ütelda, et teie üleliia hää ja õiglane mees olla olnud, nii et keegi teie läwe eest mööda ei ole saanud. Naabrid ümberringi olla igapäew ainult teie juures istunud ja – kiratsema jäänud, paaril tükil olla koguni pankrott tulnud ja talud äramüüdud. Teatakse ütelda: talud olla teie taskus.

Kiusujutt kõik. Õigemat kõrtsimeest ei wõi olla, kui mina olin. Kas ma olen karmantsikutega sehwti pidanud, wõi mis? Kas wõib keegi seda ütelda?

Ei seda wõi ütelda. Tooma kõrts seisis rahwarikkas kohas, mõne wersta ringi sees oli teisi kõrtsisi weel kuus ja seitse. Kes teab missugusesse kõrtsi pankroti mehed omad talud ära jõiwad. Aga wedelaks tegiwad nad kohad tüll.

Rättseppmeister ikka kõige targem. Temal ka raha. Mis temal wiga, kõik paremad suutäied, lamba küljeluud ja kanakintsud, ikka kõik rättsepa päralt. Säält see tarkus tuleb.

Mis teie, saks, waest rättseppa pilkate. Hää, kui ennast ka ära toita jõuab. Rättsepal raha! Kaupmehe sakstel on raha. Nende kätte ta kokku läheb.

Ja kui nad mõni aeg kaubelnud ja raha kokku ajanud on, siis nad pankrotti teewad ja rahwa üle lööwad. Mis hääga kätte ei saanud, see siis kurjaga nende kätte jääb.

Mis meie, sõbrad, waidleme, (suulustades. näitab lahtist rahapuuga) siin on raha! Ja tuhat rubla olen ma juba täna käsirahadeks wälja andnud.

On ikka pumask küll. Kas need sinised ka rahad on?

Ei, need on näljahädaliste wõiduloosid. (Näitab.)

Oi kui palju! Saks, müüge üks mulle ära!

Hahaha, müüge ära! Missuguse ma pean ära müüma? Kas ma tean, missuguse pääle wõit langeb?

Andke pääle üks ära. Teil on ise rahawara küll. Lass rättsepp saab ta rikkaks. Ehk pime kana leiab tera.

Mari, Mari! Tule siia.Tahtsid ikka neid õnneloosisid näha, – tule nüüd waatama.

Tere, kaupmehe saks! Wõi õnneloosid. Mina ikka tahtsin küll ammu teisa näha. Kas on ka ilusad?

Siin nad on, waadake, preili.

Wõi preili. Küll see kaupmehe saks aga oskab. Kui talutüdrukud juba preilid on, mis nimi siis neile preilidele saab? (Loosi waadeldes.) Ilusad sinised ikka küll, just kui wiie rublalised rahad.

Kas teil ei ole loosi?

Ei ole meil kellegil.

Mina ei ostnud. Kas mõni on loosiga midagi wõitnud? Mine tuult taga ajama! Loosiga ei ole keegi rikkaks saanud, kui ise rubla rublale juurde koguda ei oska. Raha raisk kõik niisugune looside ostmine.

Ja-jah! Ikka „rublale rubla juurde!”

Ootke, preili. Mina kingin teile ühe loosi. Ma kirjutan numbri üles. (Kirjutab.) Soo. Seeria 343, nummer 32. Kui wõit tuleb, siis on teie õnn. Teie wõite küllalt kaupmehe prouaks saada. Palun!

Tänan, mina ei wõta. Isa wõib mulle ise osta, kui ma tahan.

Wõtte aga, preili, wõtke!

Tänan wäga, mina ei taha.

Mis sa jonnid. Mari, ära ole rumal. Wõta wastu, mis sulle antakse. Ega saks enam ei kingi, kui ta kinkida ei jõua. Saks on rikas, temal on sajarublalisi kui sõnnikut. See rubla on tal ammugi meie käest teenitud. Ega kaupmees ilmaaegu ei kingi.

Olgu! Ja mina kingin loosi edasi, rättseppmeistrile. Tema tahab loosi. Kingitud loosil öeldakse õnn olewat.

Pea, mina…

Ja mina ka loosi muidu ei taha. Rubla, mis tema maksab, annan ma waesele lesenaesele, Sauna-Liisule.

Tehke igaüks mis te tahate! Mis kingitud, on kingitud. Mina lähen minema. Jumalaga.

Ootke, ma tulen saatma.

Soo, õnneloos on käes ja kahe käe läbi kingitud. Kui sel õnne ei ole, siis ei ole õigustgi. Ja Sauna-Liisu, kui ta rubla saab, palub ka weel Jumalat. Kuripatt, kui mõni tuhat tuleks, wott siis, Mats puhu sarwe, rubla kuus ja peremehe leib! Ei siis enam Õhk-rättsepal waja pole, talust talusse rännata jakkisid ja kasukaid õmblema! Siis tõukame ka söögipauna ette õieli, nagu wana Toomas seda wäga hästi oskab. Siis tuleme kas wõi Mannit ennast omale küsima, – kus ta jääb!

Kuhu see loos jäi?

Loos on minu taskus.

Ega siis seda wiisi…

Kuidas? Ma ei saa aru…

No-jah, ega siis loos nõnda ei wõi sinu kätte jääda.

Ma ei mõista. Manni ju kinkis loosi minule ära.

Ah mis! Kinkis! Kinkija on Riia linna wärawa ette kiwi sisse kinni müüritud. Mannil ei ole midagi kinkida. Sa pead loosi eest ikka midagi maksma ka.

Soo? Palju te’ siis nõuate?

Ega alla kahte rublat nüüd neid keegi enam ära ei anna.

Küll teie ka olete. – Ise ju ütlesite, et loosiga ei ole keegi weel midagi wõitnud.

Miks ei wõida. Märjalohu Peetri poeg oli Riiast loosi päält püssi wõitnud. Wiljandi raeherra olla kaks korda 75 tuhat wõitnud! (aeglasemalt.) Muid ma küll ei ole kuulnud. Siin oli ka korra kiriku oreli hääks loosimine, loos maksis 10 kopikat. Kirikuherra ajas wägise pääle, siis ma ostsin ka ühe ära. Mina küll ei wõitnud, aga mõned ikka saiwad midagi. – Wõidab ikka küll loosiga, miks ei wõida.

Meister, ära anna kahte rublat ära. Peremees pilkab ja naerab neid, kes ei oska raha hoida.

Sul on õigus.

Wõe, wäike-rättsepp, kui tark tema weel ei ole, wõi pilkab. Keda ma juba ära olen pilganud?

Olgu, ma annan kümme kopikat päälisraha.

Olgu poolteist rubla.

Siin on rubla ja kaheksateistkümmend kopikat. Enam mul peenikest ei ole ja enam ma ei anna ka.

Kitsipng, sa ikka oled. Wäike-rättsepp hirmutas su ära. No olgu pääle. Kust iga kord seda wiimast kopikat kätte saab! (Raha näpu wahel, ära.)

Wäite-rättsepp, tont! Kui ma kümmetuhat wõidan, siis on kõik sinu, käärid sinu, pressraud sinu, käärikott ta sinu! Amet sinu, wiiul ka sinu. Ilmariga (waimustuses, pool karjudes) hoia eest, ma wiskan! (Wiskab pressraua kolinal läwe poole põrandale.) Raud wii tulle!

Mis kolin, mürin siin oli?

Wabandage, mina olin. Mina wiskasin pressrauaga.

Mispärast?

Niisama, suure kuraasiga…

Mis häämeel teil siis oli?

Mõtlesin, mis ma siis tegema hakkan, kui teie piletiga – ühe suure summa raha wõidan.

Mis teie siis teeksite, meister?

Mina – mina tuleksin teile kosja.

Soo? Wõi küll.

Ilma naljata, mina tulen kosja, mis sest, kui teie mulle koerad pääle ajate. Teist teie sarnast armast ja mõistlikku tütarlast ma ei tea ja…