Eduard Vilde - Lunastus: ühe töölise noorpõlw

Tulijaid on õiguse pärast kaks – kaks ja weel palju rohkem. Nad pöörawad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastwanker eel, siis Fiederik Neble, siis must Nero. Weega täidetud kast aga, see on täis kihisewat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled wangi wõtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud hirwitamisega, sabaliputawat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrwal, nina punane, tuldud teed tagasi jooksta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, musta werd kuiwetanud poiss, käänab loksuwa wankriga eide ja taadi wahelt läbi ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrwal, peatab ning kübara peast wõtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnewusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootawad, kogub ikka rohkem saladuslise wankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlemate wanadega ning emaga keldri uksel tänase püügi ja sisseostu üle weel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamist täidab. Nüüd wiimaks langeb saladuse kate, ja kõik põnnikesed seisawad kikiwarwul ja ajawad kaelad pikale. Tumehallist weest paistawad ridamisi mustjad, pikergused turjad ja liikuwad lõpused wälja; siit ja sealt musta mulina seest lööb wahel nagu hõbedast wälku. Üks ja teine wäikestest uudishimulistest südandab näpuotsa wette pista, et teda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalawankri ümber katkeb alles, kui Frederik wankri all rippuwa plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab waatemängu huwitawam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja walab nad ühes weega teise kalawankrisse, mis tühi on. Kudas nad sabadega üle ämbri ääre salwawad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu lööwad, seda kõik on suurepäraline waadata, ja salgakese wadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Wäiksele Jensile on see weerandtundi terwest ennelõunast kõige lõbusam.

Kui pikk Frederik kalad kolme paika – mõlemasse wankrisse ja keldrianumasse – ära on jaotanud, astuwad wanaema ja wanaisa tegewusesse. Wankrit lükkawad nad waheldamisi, aga wäljahüüdmine on üsna eide asi. Seda mõistab ja jäksab ainult tema. Midagi ei jäänud Jens Nielsenile ta õrnemast lapsepõlwest nii mõnusa kentsakusega meelde, kui Peterseni wanaema igahommikune kalaliturgia. Wankrit tõugates ja jookswawigaseid jalgu järel lohistades liigub mullakarwa eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat mööda alla ja laulab healega, mille tugewus ja kõlawus kõigile Köbenhavni köstritele kadeduse peale wõiks ajada, pika laulu, milles ta terwe kalakaup tõugude headuse ja hinna järele üles on loetud. Laulul on pühalik-wägew kindel wiis, mis wahel ainult ühe wõi teise järgu wõrt lühemaks muutub, kui näituseks angerjas wõi purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kudas nii wanast, nõrgast, poolkõdunenud kehast heal wõib tulla, mida kõige paksemate müüride taha kuuldakse, nagu ostjate ilmumine kaugetest hoowipealsetest majadest tunnistab. Ja weel millegi üle imestab Jens: kui wanaema kaarikut lükkab, siis näib, nagu ei lükkaks mitte wanaema kaarikut, waid kui tõmbaks kaarik wanaema.

Kõige suurem ime sünnib aga wahel wanaisaga. See wõib teatawal eeltingimisel pisut pead pöörata – pead üksi! See ime sünnib igakord, kui Petersenide müügipiirkonnas keegi teine kalamüüja nähtawale kerkib. Siis hakkawad wanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu õlani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui wastane kuhugi nurga taha on kadunud. Sääraseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: üks tuleb käsiwankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusewankriga Kapellvej poolt, ning wiimane – keegi noorepäraline, tugew mees – on paraku hea karjuja. Hobust suu kõrwalt talutades jalutab ta aeglaselt ühest uulitsasuust sisse, teisest wälja ja laseb oma tenoritoru ürgada. Ta näeb küll, kuda Peterseni isa pea liigub ja kepp teda hurjutades näitab, aga ta patune ei tee sellest wäljagi. Blaagaards Gade wanamehel, sel on ennem häbi. Wõib olla. et ta ka sellepärast warsti nurga taha kaob, et ta wõistluse Peterseni ema wägewa laulu wastu lootuseta leiab olewat. Ehk küll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni taadi ärewuse põhjus päris selge ei ole, tunneb ta tema oma põuekeses midagi waenutaolist mõlemate rahurikkujate wastu.

Kui Jens sel tunnil kalakeldri ligikonda jääb, siis teab ta juba ette ära, kudas lugu Frederik Neblega ja tema musta koeraga kujuneb. Niipea kui Frederik oma talitust wankri kallal ja keldris on lõpetamas, nii et ta emal müügiks kõik käepärast on, ilmub nagu maa alt prins Jörgens Gade ja Griffenfeldti uulitsa nurgale wäiklane, punase ninaga noormees ja jääb sinna oodates seisma. Wäike Nero, kes seni alatasa nagu must wari oma peremehe kontsade taga on liikunud ja keda Jensigi mahe meelitamine ainult silmapilguks truudusemurdmisele suudab ahwatleda, jagab oma südame nüüd kähku kaheks: ta hakkab Fiederiki jalust punase ninaga nooremehe jalgu jooksma – ikka edasi ja tagasi – ja lakub wiimasel, kui see teda silitab, käsagi. Sest Nero peremehe sõber on ta Nero sõber. Ja nüüd kordub igal hommikul ikka seesama: Frederik kuiwatab käed jämeda rätiku külge ära, kohendab kuklasse wajunud kübarat, wiskab wildaku pilgu keldriuksest sisse ja on lähemal sekundil nurgalseisjaga ühinenud. Kõik kolm – Nero kordamisi kummagi kannul – kaowad warsti ühe kitsa ja kõwera põikuulitsa soppidesse. Pisike Jens murdis küsimuse üle, kuhu nad igal hommikul kolmekesi lähewad, nii kaua pead, kuni ta neile, et selgusele jõuda, kord salaja järele hiilis. Nad kobisiwad Solitüdevej wastas ühest keldritrepist alla, mille kõrwal olewate akende peale pudelid ja wahutawad kannud oliwad maalitud. Nüüd ta teadis, kus nad käisiwad. Mõistatuseks jäi talle ainult, miks nad siia kaugele tuliwad ja mitte Henrik Sörenseni kõrtsi ei läinud, mis ju otse Frideriki ema kalakeldri kõrwal oli. Natuke hiljem juhtus Jens kogemata ka teada saama, kus see imelik mees elas, kelle punane nina igal hommikul Prins Jürgens Gade nurgale sigines: ta nägi teda Kapellvej ääres tillukeses uulitsapoolses kambrikongis, mille aknapealne ja põrand wanu jalatseid ja naharäbalaid täis oli, katkist saabast paikawat, punane nina peaaegu saapa külles kinni. Selle waikse, argliku mehega, keda Jens naljalt kunagi ei näinud juttu ajawat, jäi pikk, tõmmu jumega Frederik wahel kuni hilise ööni kõrtsi, ja kui ta koju tuli, oli ta wahel nii joobnud, et trepi peale magama heitis. Nero aga, tema lahutamata seltsimees, leiti siis tema kõrwal lamamast ja teda walwamast. Seda kuulis Jens naabrinaist emale nii mõnigi kord jutustawat.

Jens Nielseni hommikused nähtused oliwad umbes kella kümneni enam wõi wähem ikka needsamad, mispärast nad talle nagu mälusse joonistatult meelde jäiwad. Siis aga läks ilm ta ümber nii kirjuks, nii sirimiriks, et see juba mõni iseäranis haruldane sündmus pidi olema, mis ta peale selle uduse pöörluse seest ärapildina tallele suutis panna. Nimetatud ajal hakkas ka Nörrebro linnajaos suurlinna elu woogama. Uulitsad muutusiwad laenetawateks ja kohisewatets jõgedeks. Inimesi igal pikkusel ja paksusel, iga karwa hobuseid ja koeri, iga suurusega sõidu- ja weoriistu, iga tõugu kaupa ja kraami paisati kõik kohad nii kubinal tais, et Jens Nieseni usk enda olemise sisse kaduma kippus. Ta sai weel palju pisemaks, kui ta juba muidugi oli, nii putukapisikeseks, et ta kuhugi prao wahele pidi pugema, tahtis ta oma allesolemise kohta teadwusele jääda. Mõnest wärawanurgast wõi ukseläwelt wahtis ta siis pelglikult ja laia imestamisega selle laenetuse sisse; ta otsaesine oli mõttes ja kitsad huulekesed liikusiwad healetut juttu ajades. Jens jagunes nende wäiksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu nähtuserikkas ümbruses, paljude mõjundite all, soiku jääb, nagu tupe sisse poeb. Kuna elawad lapsed ta ümber wallatatsiwad, o m a elu elasiwad silmad kihawa ümbruse wastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja wahtis, wahtis, wahtis! Ainult harwa tegi ta mõne jooksu, mõne ronimise, mõne ühise mängu uulitsal kaasa. Ainult harwa tõi ta oma wähesed mänguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas wõi üksikus õues wahel kestwa ja sügawa huwitusega wõis mängida, enamaste üksi wõi mõne loomusesugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju sõpru, hoopis wastupidi, ta tagasihoidlus tekitas talle wäikseid wastaseid, kes teda ta tossuse pärast tõukama ja krääpama kippusiwad.

Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas püüdis ta ikka seal olla. Tema elustatud nägu ja sosistaw suu tunnistasiwad, et ta mitte tühjalt ja tuimalt selle podisewa paja sisse ei wahtinud, mis tal igapäew silma ees seisis. Ja wahel laienesiwad ta silmad pärani, palgele ilmus põnewus, suuke unustas liikumise – ta pidi rohkem nägema, kui ta nägi, ta pidi nähtusi jätkama, selle poolest täiendama, mis talle nende tulles nägemataks wõi arusaamataks jäi: wäike Jens lisas olewale ilmele oma peakesest arwatawat ilma juurde. See aga ülendas nähtusi lihtsast huwitawusest laia imestawuseni.

Tüdines Jens waiksest paigalolemisest ära, siis hakkas ta luusiwaid käikusid mööda kõnniteesid tegema. Jaamaks oli talle iga äriline waateaken. Esiotsa tõmbasiwad teda kõik niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma tähelpaneku iseäranis piltidele ja mänguasjadele. Aga mida pikemale aeg wenis, seda magnedilisema mõju saiwad tema kohta kompweki-, koogi- ja saiaaknad. millede juurde lõpuks liha- ja worstiaknad tuliwad. Wesise suu ja sööwate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende küllest lahti kiskuda, ja kui ta ositjaid ruudu taga nägi, kellele kõiki neid taewalikka asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksiwad suhu pistnud, siis käis säherdune wastuseismisejõud tema mõistusest üle – ta wahtis säherdusi isikuid nagu imeelukaid. Ja imeks pani ta ka müüjaid, kes kõige selle külla sees talitasiwad ja keda ta siiski ilmaski ei näinud midagi suhu pistwat, Kudas wõisiwad nad seda ometi wälja kannatada?

Wäikese Jens Nielseni kõht oli nimelt alati tühi. Tal näris ja näkitses rinnakile all ikka see mõistatuslik tige loom, keda ta ei näinud, aga seda enam tundis. Jens polnud ju mitte söömata, ta leidis, kui ta koju wiitsis jooksta, kapist leiba, millele wahel margarinigi peale oli määritud, ja hommikul oli ta kohwi saiaga saanud. Aga kõik see ei löönud ette. Kilealune waenlane hammustas walusamine ja ikka walusamine, Jensi suuke jooksis wett, ta silmad sõiwad terwed aknapealsed toitudest puhtaks. Wõitlus selle täitmata ja rahuandmata sisemise waenlase wastu, kellele leiwast küllalt ei saanud, kes räpakalt ka liha, suhkrut, wõid ja piima nõudis, wiitis tal kõik selle aja ära, mis tal ta „waimliste” huwide täitmisest järele jäi. Ta kartis muidu wäga ühte toidupoekaupmeest Slots Gade nurgal, sest et selle walge, räpane kuub eest alati werine oli, kuna tal pikk haljas nuga nagu mõrtsukal käes wälkus. Aga kui wägiwaldne elanik kõhus märatsema hakkas, siis kaotas Jens werise mehe eest iga kartuse ja neelas tema waateaknalt silmadega kõik seakintsud ja wasikapraed niisama üdilt ära, nagu ta muidki aknaid rüüstas.

Räägitaw waenlane tõi talwel weel teise kaasa. See oli lülm. Mida tühjemaks Jensi kõht lõuna wõi õhtu eel läks, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana wäikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, werewaese ihu kallale. Ka selle waenlase wastu ei leidnud ta toast tarwilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis waewalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha, nagu wäljas. Et wäike Jens sel lool sagedaste koha ja nohuga wõitles, oli niisama wähe ime, kui et ta kõik muud külmetamisest, toidu-ja hoolepuudusest tekkiwad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.

Читать дальше