Eduard Vilde - Lunastus: ühe töölise noorpõlw

„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?” hüüdis ta wiimaks surutud healega.

„Kas „siga” wõi?” küsis Jens. „Sinu käest.”

Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele wälja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiw terane.

„Noh, miks sa ei ütle?”

Tema tõrkuw eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise wari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudewahest üle, ta suu näis tõrelewaid sõnu walmis seadlewat. Siis aga häigas nägemata käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis Jensikese paigast nihutas. Kuna ta ema põlwede wastu asus ja lahtise suuga nagu warblasepojuke ülespoole wahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annawad mulle raha.”

Jens mõtles ja wastas:

„Kas meil omal nii palju ei ole?”

„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palaw piisk, et poisike üsna ära ehmatas. Ta jättis iga edasipärimise, ta terwe olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, asus ema kaela ümbert kinni, ja oma terawat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatawa healega:

„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rhabarberi-körti keedad?” —

See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljem.

Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese äranutetud näoga kojaukse läwel istuwat. Ta küsis, mis tal wiga olewat, ei saanud aga esiotsa mingit wastust. Jens näis kurb ja ühtlasi wihane olewat. Suu oli ta kõwaste prunti tõmmanud, kulmudewahe oli warjutatud, ja kui ema ta käe kõrwal tuppa wiis, tõusiwad tal mõned mõrudad nuuksatused rinnast. Enne weel, kui Jensine oma pärimist kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

„Ema, mis on „lits”?”

Ema waatas silmi suurendades tema peale maha.

„Kes ütles nõnda?”

„Mis on lits? Miks nad sind litsiks hüüawad?” kordas Jens, ilma ema küsimist tähele panemata, iseäralise walida wisadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles wahtis.

Jensine palg oli tõmmuks läinud.

„Kes hüüab mind nõnda, kes?”

„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja – ” Jensi rinda wapustas jälle üks neist wägise wäljatikkuwatest nuuksatustest.

„Millal nad mind nõnda hüüdsiwad?” Jensine Nielsen istus tooli peale; ta nägu walgus ruttu hallakaks, ja Jens nägi ta näppusid tasakeste wärisewat.

Jens jutustas. Ta olewat Andersenide wäikesele Olafile täna kogemata häda teinud, ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu ajanud. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähwardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskwat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asnuisseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja warsti hakanud nad Jensi uute sõnadega sõimama ja narrima, mis poole päewa kestnud. – Nõndapalju kooris Jensine pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna wälja. Ärakannatatud kurjuse wärskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uueste wihapisarad silmist, aga ta walas neid nüüd wapra waikimisega, täieste healetult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kuristada. Selle juures ei unustanud ta ära, et emal talle ikka weel wastus wõlgu on. Ta tahtis tingimata teada saada, mida see wõeras sõimusõna, mis neid mõlemaid korraga puutus, õieti tähendab.

Kuid ta kuulis ainult, et see rumal ja ropp olewat, mida ta ära pidawat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli wihaseks saanud ja ei pannud Jensi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas wahusest suust kurje sõnu wälja. Nii wihasena polnud wäikeue Jens oma head, tasast ema weel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäiwad Jensile ainult mõningased meelde, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülewalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõprad” ja „kuradid” hüüda, kusjuures ta rööwkala-hambad wäga ähwardawalt nähtawale tuliwad.

Lugu lõppes seega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast wälja kolis. See oli Jensi sündmusest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen oma tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisewat, ja Peterseni wanaema wastu, kes teda sõbraliselt aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks saame näha, missugune aus neile siia lutikapesasse sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikawalt.

Nielsenite uus korter oli Danebrogi Gades, Vesterbo linnajaos, gaasiwabriku ümbruses. Sadama suits, wabrikute tahm ja igawene märg mereõhk oliwad selle wana linnajao weel tõmmumaks waadanud, kui Nörebro oli, kust nad tuliwad. Näis, nagu oleksiwad siin kõik hooned ja tänawad tõrwariide-kaltsudega üle tõmmatud. Igasugu haisud lehkasiwad halli udu sees segi, ja kes kaua wäljas wiibis, tuli poolnõgise näoga koju. Nagu Prins Jürgens Gades, nii oli Jensini kahe tillukese toaga korter ka uues kohas hoowipealse maja alumisel korral – kõrgemal ei wõinud ta oma öösese äri pärast elada – , kuid mitte nii madalal kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulataw pesuköök. Hoowiga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasiwad, wõis awaruse poolest rahul olla: küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taewast ja päikest, aga wastas ja kõrwal seiswate majade tagumised tolmutamise-aknad oliwad natuke kaugemal ja hoowi peases heledam walgusekuma, iseäranis lõunaajal. Halwaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui wähegi juhtus wiibima, hoburaudteed pidi tarwitama, mis talle soowimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad oliwad nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud wõi poest walmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod warsti weel kollakamaks ja kõhnemaks muutusiwad. Pealegi pidi Jens nüüd terwe päewa emast ilma olema. Aga wõi siis naisterahwal, kellel öösel külalisi käis, korterisi palju walida oli; õnn, kui wähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arwas neiu Nielsen uue korteri waba olewat, nagu majaperemees Ballerup seda kaubategemisel ka kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtawale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguwõsake priskeid prussakaid peale kauba.

Wäikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise wahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel enesel ka wäike poeg oli. Wiimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni emanda poega, sest see oli näost isewärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad walged wälkusiwad mustade ripsmete alt nii wõeralt, peaaegu kohutawalt wälja. See tuli sellest, et wäike Holger mustlane oli, ehk küll juba neljandast põlwest; oma wanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe Daani neiuga abielusse heitnud, oli ta oma tubakakarwalise naha, oma willata käherpea ja need wälkulööwad tulesilmad pärinud. Aga aegamööda harjus ja sõbrunes Jens tema wälimusega ning endise kartuse asemel asus wiimaks elaw imestus Holgeri wastu tema tundewalda. Ta imestas selle tõmmu poisi elawust, wäledust ja osawust. Holger oli alati liikwel, ja tema liikumine tuletas osalt lindu, osalt kassi meelde. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmetes. Ükski katus polnud temale liig kõrge, ükski müür liig järsk, ja kõndides wõi jookstes oli tal peaaegu kuulmata samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei wõinud Jens selle peale mõteldagi, Holgerile midagi järele teha, mis suuremat kehalist tulisust ja painduwust ning ühtlasi kärmet julgust nõudis. Ammuli suuga jäi ta temale järele wahtima, kui teine midagi kaelamurdwat korda saatis, ja ainult Holgeri abil sai ta temaga mõne wähem raske poisikesetembu kaasa teha. Ka waimlise kärmuse, mõttelise algatuse- ja leidusewõimu poolest jäi ta temast maha. Kuna wäikese mulati pea alati nagu sädemeid wälja pildus ja ta suukese wärwikirjust jutumulinast üle woolama pani, oli Jensil waewa tema mõtetest sedawõrt aru saada, et nende kohta mingile arwamisele jõuda. Mis nad, kahekesi mängides, iganes uut ette wõtsiwad, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatusi tuli temalt nii ohtraste, et neil wahelduest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile Jensi sõnakuulelik nõusolemine meeldis. Ja nõnda saiwad sigarikarwaline mulatike ja wäike walge täisdaanlane lahutamata sõpradeks.

See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlist” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osakssaanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle seletama jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:

„Ema, ma tean nüüd, mis lits on!”

„Aga Jens – !”

„Litsi juures käiwad mehed magamas – ta on ropp naisterahwas.”

„Issand Jumal, kes sulle – ”

„Ema, sa oled lits!”

Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja wahtis oma selgete, terawate linnusilmadega, millede läige widewiku ära wõitis, ema poole üles.

Wiimane ei lausunud tükil ajal musta ega walget. Ta nägu jäi nii kinniseks, ta waade nii warjatuks, et Jens tema mõtteid mujal arwas wiibiwat, mispärast ta oma wiimast lauset iseäralise trotsiwa wõidurõemuga kinnitas:

„Oled jah! Oled jah!”

Jensine Nielsen wõttis poisikese tõrkuwa käe pihku, wiis ta lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske enda põse wastu wajutades küsis Jensine hellalt, meelitawalt, peaaegu paluwalt:

„Kes sulle nõnda ütles?”

„Ma ei tea.”

„Kudas, Jens – sa ei tea!”

„Ma ei mäleta.”

„Tuleta meelde, Jens!”

„Ma ei ütle!”

„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”

„Ei ütle!”

Ema waikis. Tema wõerastus ei olnud mitte wäga suur, sest wahetewahel ilmsikstulew trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttaw.

„Aga kui ma sulle witsu annan?”

„Ei ütle siiski.”

Jensine laskis ta põlwe pealt maha. Kauemine ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõudwat. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, wõttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tahatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta wagusi istuma. Pikk waikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja köhatamist paar korda.

Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustust näpuotsaga järele, kimbutas ühte prussakat seina peal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tahatuppa. Käsa kergeste ema põlwede peale pannes küsis ta: