Eduard Vilde - Lunastus: ühe töölise noorpõlw

Nende haiguste wastu polnud Jensil midagi. Ei – oli tundisid, kus ta waimunatukesest salasoow läbi lõikas: Peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terwe päewa tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada wõi rüübata andis, oli haruldane ja maitsew. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe waateaknal kui kättesaamata kallist wara ihaldusepiinas wesise suuga wahtinud, sellest sai talle nüüd üks wõi teine asi tõeste osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast terwekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!” – „Miks?” – „Siis on Jensil jõulud. – ” Kuid wist mõtles Jensine Nielsen pühade üle, milledeks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja üteluse üle naeratades wajutas ta käeseljaga kaks hõbedast haawlitera põse peal laiaks.

Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimisetundidel kaupluste aknaid imestas, hakkas ta sel määral, kudas läbikäimise kihin uulitsatel kaswas, ikka terasemalt kõrwu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte wabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehealeline eel, teised ühehealelised ja heledamalt uilgawad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske wajutuse alt lahtipeasew ürg wäikese ootaja kõrwu puutus, pani tugew elektriwool mehikese siputama, ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen surnuaia poole jooksu.

Ema tuli nimelt Nörrebio platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt Assistentsi surnuaia müür piirab, wahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis surnuaialt pikiti läbi käib. Surnuaia wärawa ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasiwad lennul üksteisele wastu, käsi asus käekese pihku, ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud olema. Ei wudistanud Jensi wäsitatud jalad küllalt wäledaste käia, siis kahmas ema ta käewarrele, ja – edasi!

Kodus läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad oliwad ahju ees kastis juba walmis, puhas pann wõi kastrull pliidikese tuleaugu peal ootel, ja keedu- wõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see ruttu söögikstehtaw olema – tükike sealiha wõi mõned munad, wõi piim, millest mannaga kerge supp sai. Wahel ei jätkunud aga aeg sellekski, ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäiwad pühapäewasteks maiusteks, sest õhtud kulusiwad emal palju hädalisemate koduste talituste peale ära, kui söögitegemine oli. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta wahel kurtis, talle ei jääwat lõunaajast ja enamaste ka argipäewaõhtust niigi palju järele, et pojakest korraks sülle wõtta ja waadata, kas tal kõik luud-liikmed weel alles on. Enamaste pani ta lõunalt minema, enesel puru weel suus ja teine käewars jakikäisest wäljas. Pidi ta ju wabrikuwärawa suus olema, tui toru jälle hüüdis – hiljaksjäämine tõi trahwi.

Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits wäikese hulguse maailm. Mida see meeldiwat ja wastikut, lõbustawat ja kohutawat nähtawale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus warem wõi hiljem nagu krihwlikiri tahwli pealt niiske käsna all.

Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle wäntpilli peal wäike ahw istus, hoowist hoowi järele, ja kui keegi aknast paberi sisse mässitud raha alla wiskas, wõttis ta selle üles ja wiis wanamehele kätte, mis aga mitte ilma wõistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahwimehe wastu niisama tänulikud püüdsiwad olla. Ahw tegi Jensile palju nalja, aga miks ta ahela otsas kinni oli? Ahel oli wangi kaela ümbert kõik karwad juba maha nühkinud ja poos teda igakord, kui ta natuke kaugemale tahtis keksida. Niisugune wali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see wali mees wajus, kui ta leierkasti selga wõttis, siis andis ta temale andeks. Ja weel enam: Jensi meelest oli, kui peaks wanamees igakord walusaste aietama, kui ta oma puujala, mille peale ta „haige” põlweots oli seotud, kiwist maad wastu tõukas, ja et wanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakeste ise.

Ahwile järgnesiwad apelsinid ja bananid. Neid müütas punase peaga, tigeda näoga mehenäss kaariku pealt, millele helesiniseks wärwitud kõrge wõllas peale oli ehitatud. Selle wõlla külles kõlkusiwad bananikaunade suured kollased kobarad, kuna apelsinide punawad kuldterad wankri keret täitsiwad. Kuis nad naeratasiwad ja kutsusiwad! Müüja kiitlewat hõiskamist poleks wajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul wiisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba weerand tundi ammuli suuga nõiduslise waatepildi ees – bananid on weel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestwalt meelde jääb. Tigeda näoga kaupmees, räpases linases kuues, kes oma jämedate, töntside kätega ühtelugu kauba sees siblib, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei waata Jensi pealegi – siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrwuni ära, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sellel tigedal mehel ometi meelde tuli!”

Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees bananikauna seest magusat, armsaste lõhnawat wõid nosib süüa, tuigub keldriuksest mees wälja, kes nii joobnud on, et ta Jensi ette uulitsarenni langeb ja enesest kõik wälja heidab, mis ta Henrik Sörenseni käest raha eest on ostnud. Linnawaht tuleb ja tassib ta ära – lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord läheb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste wahel kakelus lahti, mis uulitsatäie suuri ja wäikseid inimesi akende taha ahwatleb. Kõrtsis lendawad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahwatab mütsita madrus wälja, kelle näo üle weri woolab. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulwaril ümber luusib, tekkib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järwekese poolt, keerlewa rahwakobara seest, sigineb põgeneja wälja, kes hirmsa hiiliga bulwari mööda üles jookseb, Jensile otsekohe wastu. Üheainsa pilgu saab Jens tema peale heita, siis on mees temast möödas. Põgenejale järele punuwad kaks linnawahti – lõõtsutades, näod punased – ja nendele järele, wäikest Jensi peaaegu jalge alla tallates, kari inimesi, kelle seast „waras, waras!” karjutakse. Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kudas keegi kolmas linnawahi kitsas uulitsasuus põgeneja eest tee kinni paneb ja ta wangi wõtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahwahulga saatel wiiwad mõegamehed ta ära.

Seesugused ja teised sarnased sündmused kopsasiwad pisikesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Oksendawat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis nähes tõmbas ta näoke nutule ja ta pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Werise peaga madrust nähes lõi ta mõlemad käed hirmunult pea ümber, nagu jookseks tal enesel weri juukste seest. Ja tagaaaetud inimesest, keda nad wargaks nimetasiwad, jäi Jensile kohutawalt meelde, kudas selle inimese silmad nagu keerlewad luumunad pea seest wälja tikkusiwad ja kudas ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega”, kord silmipööritawa „wargaga” wõi weriseks peksetud madrusega sedawõrt tegemist, et ta karjatades, külm higi otsaesisel, magamast üles ärkas. Kahwatasiwad need mõjundid ta mälus ära, siis tuliwad teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss kes saiakorwiga hoburaudtee alla jäi, järgnesiwad müürisepad, kes murduwa telingiga kõrgelt maja küllest maha sadasiwad, järgnes tulekahju, mil põlewast majast ärasüsinenud laps wälja kanti.

Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast uulitsaelu murdlaenetuses tabamata. Õhtutel, kui gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama hakkasiwad, armastas ta laial, liikumisest uhawal Nörrebro Gadel wahtida, kudas läikiwad tõllad ehitud herrastega mööda weeresiwad. Üle uulitsa jookstes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga terwisejaama, kust ema ta alles teisel päewal koju wiis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle sealsamas Nörrebro Gadel üks rattasõitja selga, nii et ta peaga kõnnitee serwa wastu põrkas ja kõrwa äärde niisamasuguse werd woolawa haawa sai, nagu peksetud meremees. Ema tuli warajaste töölt ja leidis kokkuwalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Wõis weel õnne tänada, et teise seegi kord jälle wõerasema uulitsa käest enam-wähem elusalt tagasi sai. —

Ema õhtul! See oli Jensi päewa pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitawat pehmust, ja igast nurgast näis naerataw nägu wälja wahtiwat. Ema tõi enesega midagi magusat kaasa, ühes tubakalõhnaga, mis ta riiete seest, käte küllest, isegi juukstest salaja wälja imbus ja millega Jens harjunud oli – harjunud imemiseajast saadik, kus ta seda lõhna ema rinna küllest sisse oli hinganud.

See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas woolama nagu ojake kewadesel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja weel enam pärida. Mis päew talle wähegi iseäralikku toonud – kõik sai kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahw, „haige mees” ja haawatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja telingitelt kukkunud müürisespad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde siis weel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnawahid ja muud awalikud tegelased tuliwad, kes ühel wõi teisel wiisil Jensi tähelpanekut äratanud. Kensakal kombel selgus ema wastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäewases korras. Ahwil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli wiinajoomisest haige ja haawatud madrus peksasaamisest haawatud; waras wõeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürisepad kukkusiwad alla, sest nad oliwad liig nõrga telingi peale läinud; ärapõlenud lapse aga oli Jumal oma juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks hoburaudtee alla jäänud, kui ta ettewaatlikum oleks olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta ema sõna oleks kuulanud ja ilusaste toas wõi hoowis mänginud. Need wastused täitsiwad Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatusline ja ärarääkimata tähtjas oli, kuiwas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu teisiti ei wõinud ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Wahel päris ta aga edasi, ja siis läksiwad ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” wastama, siis tüdines Jensi suu wiimaks kinni.

Nad sõiwad, ja pärast sööki kasis ja koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terwe päewa lohakil seisnud. Siis tõi nurgast wana roostekärnase õmblusmasina laua peale ja hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ja paikama. Seega oli aeg kätte jõudnud, kus Jens oma paar mänguasjakest sängi wõi kummuti alt wälja konkis, et nendega ema jalge ees waiksel mängul oma waimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted oliwad nüüd maja wõi torni sisse koondatud, mida ta ettemaalitud plaani järele wärwilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate wahede järele waatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad wahtisiwad teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratawat – ei tea mille üle; ta kuulis teda õhkuwat – ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuwad huuled sõnu tegiwad – ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma walmis torni, ja ema kiitis ja imestas seda, aga Jensi meelest oli, kui näeks ema tema torni asemel kaugelt eemalt midagi muud.