Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel
- Название:Usurändajate radadel
- Автор:
- Жанр:
- Издательство:неизвестно
- Год:неизвестен
- ISBN:9789949508259
- Рейтинг:
- Избранное:Добавить в избранное
-
Отзывы:
-
Ваша оценка:
Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel краткое содержание
Usurändajate radadel - читать онлайн бесплатно ознакомительный отрывок
Интервал:
Закладка:
«Ärge puutuge võõra asja külge!» kargas suur e1ukas kui tiiger minu kallale.
Mina palusin vabandust ja pistsin paberossi suhu. «Ärge siin suitsetage, mina ei salli seda!» keelas tema valjusti.
Busch ärkas magusast unest ja hakkas nurisema: «Mis lõuamees see õige on, et temast sugugi rahu ei saa?»
«Ärge siin valjusti rääkige, mina tahan magada!» kärgatas suur elukas.
Kui hiljem uued reisijad sisse tulid ja tema kolikraami pinkidelt maha loopima hakkasid, sattus ta nendega nii suure kakluse sisse, et konduktorid ja sandarmid vahele pidid astuma. Siis tuli välja, et suur elukas priipiletiga reisis, mida ta raudteevalitsuses teeniva sõbra sobitusel oli kätte saanud. Ime, et niisugusel ka veel sõpru on!
Odessa ligi kadus lumi täiesti ära; lagedal maal ei ole meie teda sel kevadel enam näinud. Kui meie toredast Odessa vaksalist välja astusime, sadas muidugi jälle vihma kui oavarrest. Veeloikude vahelt läbi tüürides seadsime sammud linna keskpaiga poole. Meie esimene siht oli Püha Eliase kloostri abiasutus (подворье).
Eesti lugeja raputab siin vist pead ja nõuab seletust. Siin ta on:
Türgimaal, Halkise poolsaare idapoolses sopis seisab vanast ajast kuulus Athose mägi, mida suure hulga kreeka-õigeusu kloostrite pärast, mis tema külgedel pesitsevad, ka Pühaks mäeks (Hagion Oros) kutsutakse. Esimesed kloostrid tekkisid siia IX aastasaja lõpul, kunas Kreeka keisririik veel õitses. Türklased jätsid oma võiduteel Athose kloostrid puutumata ja viimaste arv kasvas Vene asutuste läbi veel suuremaks. Püha paigana tõmbab Athose mägi igal aastal suure hulga usurändajaid enese poole. Rändajate korjamiseks ja koristamiseks peavad mõned Athose kloostrid abiasutusi või võõrastekodasid Odessas ja Konstantinoopolis. Õiged usurändajad on ju enamasti vaesed, väheharitud inimesed, kes suurtes sadamalinnades kergesti kelmide ohvriks langevad. Neid selle eest hoida ja neile teed igapidi tasaseks teha – see on kloosterlike võõrastekodade kiiduväärne otstarve. Usurändajatele pakutakse siin peaaegu ilma hinnata öömaja ja ülespidamist, neile muretsetakse reisiluba, kellel seda veel ei ole, ja odavad sõidupiletid kätte, ilma et rändaja ise jalga pruugiks liigutada. Sõit laevalael Odessast Jafani ja sealt tagasi Odessasse ei tule usurändajal rohkem kui 25 rubla maksma, ülespidamine Odessas, Konstantinoopolis ja Jeruusalemmas ei maksa peaaegu midagi. Sel viisil võivad ka päris vaesed Vene alamad pühasid paiku kummardamas käia, kui süda kutsub.
Usu peale ei vaadata. Mungad võtsid meid isaliku lahkusega vastu ega muutnud oma olekut, kui ütlesime, et meie kreeka-õigeusulised ei ole. Meile anti lihtne puhas kamber, mis kloostris kõige parem öeldi olevat, kanti susisev samovar ja saiad lauale ning pakuti lõunaks paastutoitu, mille meie aga tänuga tagasi lükkasime, teades, kui valju seaduse all kloostriköök seisab. Passid, kajutipiletite hinnad ja veel 2 rubla sissemineku-raha Türgi riigi heaks, mida see oma konsuli läbi iga reisija käest võtab, andsime kloostri eestseisja kätte. Õhtuks lubati kõik, mis ärareisimiseks vaja, valmis toimetada. Aurulaev pidi teisel hommikul ära sõitma ja kaks tundi varemalt voorimees meid ukse ees ootama.
Meile enestele ei jäetud, nagu lastele, otse midagi mureks, ja nõnda võisime, kui vihm järele jäi, rahuliku südamega linna jalutama minna.
Teiste suurte linnade kõrval on Odessa nii noor ja nägus kui vaevalt ükski muu. Tema kärme kasvamine ajab imestuse peale. Mineva aastasaja lõpul seisid siin veel Türgi kants ja tatari küla. Aastal 1789 võitsid venelased kantsi ära ja tema asemele tekkis linnake, millele Katariina II praeguse nime andis – kreeka asunduse Odessose mälestuseks, mis vanal ajal siin lähedal seisnud. Aastal 1841 oli linnal alles 25 000 elanikku, nüüd aga 400 000. Nendest on umbes pool osa vene sugu, üks veerand on juudid; muidu on siin veel palju armeenlasi, sakslasi, kreeklasi ja muid Euroopa seeklasi, kes peaaegu terve kauplemise enda kätte on kiskunud.
Linna uulitsad on laiad ja käivad nii otsekoheselt üksteisest läbi, et lindudele taeva all malelauaks kõlbavad. Peauulitsate ääri kaunistavad puude read, nende taga kumavad ilusad kirjuvärvilised majad. Kenam paik on mereäärne bulvar (jalutamisepaik) endise Türgi kantsi kohal. Maa poolt piiravad teda kõrged ja toredad ehitused, puhtad liivateed keerlevad põõsaste ja lillepeenarde vahelt läbi, määratu trepp, 5 sülda lai ja ligi 200 astet pikk, viib alla sadamasse; mastide metsa tagant sinab otsata meri.
See on aga sadam! Tema nelja sopi sees võivad 1000 suurt laeva vabalt liikuda. Merevoogude vastu kaitseb teda verstapikkune tamm, mida suure kauguse pärast silm vaevalt seletab.
Sadama ligidal uulitsa peal seisavad roheliste laudade taga rahavahetajad. Et meil türgi kopikaid vaja oli, siis viskasime paar poolimperiaali laua peale ja käskisime neid peenikeseks teha. Vahetaja ladus meile terve lasu ümmargusi ja lopergusi latakaid ette; ühel oli auk sees, teisel kiri kustunud, kolmandal äärest tükk ära lõigatud, aga vahetaja vandus, et kõik pidi hea raha olema ja võttis vahetamise eest 10 kop. mehe pealt. Konstantinoopolis ei tahtnud sandidki meie «häid» rahasid vastu võtta ja meie olime kumbki umbes 7½ rubla eest targemaks saanud.
Öösel ei saanud ma und silma. Munkade südamed on ristisõitjate vastu küll pehmed, nende sängid aga seda kõvemad; linadest ei tehtud juttugi. Kõmin ja müdin, kellalöömine ja laulmine kostis mulle terve öö kõrvu. Hommikul küsisime munga käest, kes meile teed ja saia tõi, kui palju meie südamliku tänu kõrval puhast raha võlgu oleme. Tema vastas, et öömaja ülespidamine midagi ei maksa, aga kui kloostri heaks natukese tahame ohverdada, siis olla see meie oma asi. Meie ohverdasime natukese ja tema surus meie käsi nii soojalt, kui oleksime meie kloostrile ei tea mis head teinud.
Tänuliku südamega lahkusime lahketest munkadest ja sõitsime kloostri poolt kutsutud voorimehega aurulaeva «Kuninganna Olga» juurde, mis meid esmalt Konstantinoopolisse pidi viima. Sadamasillutis oli väga viletsas korras; peaaegu oleksime omad päevad poriaugus lõpetanud.
Meie aurulaev oli määratu must mürakas; reisiraamatu järgi pidi tema ruum 7885 tonni suur ja tema masinatel 3400 hobujõudu olema; «Vene aurulaeva- ja kaubaselts» on tema õnnelik omanik. Reisijaid oli vähe, seda rohkem loomi; vahetpidamata tõstis aurukraana laiade rihmade abil härgi ja lehmi sadamasillalt kõrgesse ja pillutas neid õrnasti laevakere kuristikkudesse.
Pühapäeval, 15. märtsil hommikul kell 11 ujusime sadamast välja.
Ilm oli vilu ja niiske, paks udu kattis linna, mis muidu mere poolt kena vaadata oleks olnud, täiesti ära. Peaaegu selsamal silmapilgul, kui «Kuninganna Olga» oma uhke nina lahtise Musta mere vahu sisse pistis, kadus ka kodumaa rand meie silmist.
Kõige selle päeva sadas peenikest seenevihma. Meri ei olnud esiotsa mitte üleliiga rahutu, aga kui õhtusel ajal Krimmi poolsaare varju alt välja saime, tuli meile lõunahommiku poolt niisugune maru mühades vastu, et aurulaev kui hiiglase häll õõtsuma hakkas. Mina istusin laevalael olevas majakeses ja vaatasin murega, kuidas laeva nina kordamööda taevasse kerkis ja kuristiku põhja vajus. Suure laeva kiikumine on muidu kena vaade, mis madruste südant rõõmsaks teeb ja luuletajad tööle ergutab, kui nad seda kindlal pinnal seistes näevad. Mina aga mäletasin, et see luuleline kiikumine mind, kui ma mitme aasta eest põigiti üle Musta mere sõitsin, oma sündimise tundi ära vanduma ja peaaegu merre hüppama oli pannud.
«Mina kardan merehaigust,» ütlesin ma Buschile.
Tema vastas külmavereliselt: «Tühi kartus. Mina olen laevaga Riias ja Peterburis käinud, aga merejumalale ei ole ma veel kordagi ohverdanud. Merehaigus ei ole vist muud midagi kui nõrga inimese mõttekujutus. Ole aga hästi julge ja tee meel kindlaks, siis ei juhtu sulle midagi.»
Tuli see nüüd sõbra mehisest sõnast või sellest, et mina merega juba lähemat tutvust olin teinud, aga ma märkasin rõõmuga, et laeva kiikumine mulle seekord suuremat peavalu ei sünnitanud.
Meiega koos istusid majakeses mõned kaasreisijad, isandad ja emandad. Enne tormi algust olid nad kõik heas tujus, vestsid magusat juttu ja kiitsid laeva vagast käiku, aga kui tuul puhuma hakkas, läks pea üks, pea teine näost ja silmist halliks ja tuigerdas uksest välja «värsket õhku tõmbama». Viimaks tõusis ka Busch istmelt ja seletas, tema tahtvat kajutist raamatut tuua. Natukese aja pärast läksin mina temale järele. Ta seisis kummardades ja läkastades pesuvaagna ees. Vaagna põhjast paistis osake meie viimasest lõunasöögist. Mina näitasin näpuga sinnapoole ja küsisin:
«Kas see ongi see nõrga inimese mõttekujutus?» Tema käskis mind rabasse minna ja heitis ägades voodisse.
Öösel läksin ma veel korra üksipäini laevalaele. Vali tuul mühises väsimata jõuga, vintsutas laeva, ilma et ta selle toredat käiku oleks suutnud takistada, ja peksis mulle külma vihma vastu silmi. Taevas oli must kui tõrv, laeva ümber valitses pilkane pimedus ja mustavast sügavusest kostis mere vihane kohin. Minu süda läks kurvaks. Ligi nädala olime nüüd juba reisi peal, üle 2000 versta olime lõuna poole nihkunud, aga veel ei olnud meie ühtki kena päeva näinud. Millal tuled sa, lõunamaa õitsev kevade oma helkiva taeva ja armsa sooja päikesepaistega? …
Hommikul hilja äratas Busch mind rõõmuhüüdega: «Tõuse üles, ilm on ilus ja maa paistab!»
Mina kargasin, kaks jalga korraga, voodist maha, ajasin vatid selga ja tõttasin trepist üles. Hele valgus tegi esiotsa mu silmad tuhniks. Minu meelest oli ime sündinud. Soojalt säras päike sinisest taevast, meri läikis rohekalt ja tegi nii vagase lambanäo, kui ei oleks ta iialgi ühtainust tallesaba ära neelanud. Lääne pool kollendas kaugel liivane Türgi rand, veel kaugemal sinasid üksikud mäekingud. Tuul oli täiesti vaikinud, õhk soe ja pehme nagu meil vaevalt jaanipäeva ajal.
Kuna paremal pool rand ikka nähtavale hakkas laeva nina ees sinine, udusarnane viir merest üles kerkima; see läks tihedamaks ja värvikamaks ja selgus viimaks osalt kollaseks, osalt roheliseks mäeseljaks. See oli juba Aasia rand, mis siin Euroopa omaga pealtnäha täiesti kokku sulas. Ainult valge majakas ja Aasia mägede õrnem karv avaldasid imeliku maalõhe hakatust, mis siin paigas maailmajagusid lahutab ja meresid ühendab.
Uhke käänuga libises meie laev Bosporuse (Konstantinoopoli merekitsuse) suhu. Veepind oli siin tasane ja selge kui peegel. Kaldad on mõlemal pool kõrged ja järsud. Vanad lagunenud kindlused ja väikesed kastisarnased majakesed vaatavad ülevalt alla. Mägede külgedel haljendas rohi, mere kaldal lippasid lapsed palja jalu ja kalamehed lootsikutes töötasid särgiväel. Meie südamed paisusid rõõmust, sest nüüd oli meil käes, mida meie kaua pikisilmi olime oodanud: kevade, õitsev lõunamaa kevade!
2
TEEKOND MÖÖDA TÜRGI RANDA
Bosporus ei ole muud kui soolane jõgi, mis Musta mere veeliigsust parajal mõõdul vähendab. Ta on sügav kui meri, mitte kusagil üle kahe versta lai ja paiguti nii kitsas, et koerte haukumine Aasiast Euroopasse kostab, nagu juba vanaaegsed kirjanikud tunnistavad. Tema kallaste ilu on lugemata laulikuid vaimustanud. Mina ei ole laulik, aga vaimustatud olin ma ometi. Mu meelest oli, kui kõnniksin ma suures pealinna teatris üle näitelava, kus aga paberist kulisside asemel üks kirju mäenukk teise tagant välja venis. Mägede vahel avab ennast üks õitsev org teise järel, linnad ja külad, vanaaegsed lossivaremed ja uueaegsed kantsid teevad mööda libisedes silmad kirjuks. Linnade vahesid täidavad heledasti värvilud paleed ja suvemajad, rohelised aiad ja tõmmukad metsasalgud. Puudest torkavad oma kentsaka kuju pärast kõigepealt piiniad ja küpressid silma; esimesed on vihmavarju sarnased, peenikese tüve ja laia ladvaga, teised pikad ja sirged kui kaardiväe soldatid.
Читать дальшеИнтервал:
Закладка: