Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

Läksime sisse. Eeskojas põikas meile paksu maoga türklane vastu, ajas peopesa lahti ja seletas türgi sõnade ja sõrmede abil, meil olla 1 medžidie (1 rbl. 60 kop.) mehe pealt maksta, kui kaugemale tahame minna. Meile tuli meelde, et kõik ristiinimesed muhameedlaste meelest «koerad» on, ja koeri ei salli keegi oma kirikus – olgu siis kalli raha eest; nii suurt hinda ei raatsinud aga meie oma koerapiletite eest ka mitte maksta. Meil oli himu ahnele templivahile nõu anda, et ta oma terve Sofia sisse soolaks, aga enne katsusime tingimisega õnne ja saime mehest niipalju jagu, et ta kolme medžidie asemel ühega kolme mehe eest leppis. Selle peale toodi meile laevalaiused tuhvlid, mis üle saabaste pidime tõmbama. Käia oli nendega vilets küll, sest nad lohisesid mööda põrandat ja libisesid meil ühtepuhku jalast maha, aga mis sa teed – Allahi meelest on kõige jämedam tuhvel armsam kui peenike vikssaabas.

Mošee seespidine nägu on tõesti suurepärane. Meie seisame ilmatu kõrge ja laia ruumi sees, mida sadanded aknad täiesti valgustada ei suuda. Taevasarnaselt laotab ennast meie üle määratu kumm välja. See kumm on ise omaette maailmaime. Tema laiust ja pealtnäha nõrku ääretugesid tähele pannes ei saa meie aru, miks ta sõge sisse ei kuku. Vanade kirjanikkude tunnistuse järgi on aga kumm iseäralistest, Rhodose saarelt toodud telliskividest tehtud, mis nii kerged on, et neist terve tosin niisama palju kaalub kui muidu üks telliskivi. Suured võlvid ja otsata koorid toetavad endid sammaste peale, milledest igaüks omaette peenike kunstitöö on. Ehituse tarbeks kanti parem ja kallim materjal kõigest tuntud maailmast kokku, töö kestis seitse aastat (531-538 p. Kr.) ja kiriku ehitaja Ida-Rooma keiser Justinianus I ei olnud vist mitte üleliiga edev, kui ta oma tööd Jeruusalemma templiga võrreldes vaimustatult hüüdis: «Saalomon, ma olen sinust võitu saanud!»

Sel ajal säras kirik kullast ja kalliskividest, ta seinad olid kujudega ja mosaiikpiltidega ehitud, uksed hõbedast, seedripuust ja elevandiluust nikerdatud. Konstantinoopoli langemise ajal (1453) riisusid türklased jumalakoja kõigist kallimatest ehetest paljaks, pätsisid toredad seinapildid paksu värviga üle (mõned pildiosad paistavad veel värvikorra alt välja) ja tegid Püha Tarkuse templist oma Allahi teenistuse paiga, aga endise kiriku ehituslik ilu, tema suured mõõdud ja üksikute jagude imepeenike töö on peaasjus puutumata jäänud ja äratavad praegu veel iga asjatundja imestust.

Mošee põrand on õlgmattidega täiesti kaetud. Nende peal põlvitavad vagad muhameedlased, kummardavad Meka poole ja pomisevad koraani salmisid, kusjuures mingi asi, ei ka ristikoerte ümberluusimine ja vali rääkimine, neid eksitada ei suuda.

Aja Sofia ligidal viib ühe jootrahaahne türklase õuest uks vanaaegse Justinianus I ehitatud kaevu sisse. Pilkase pimeduse pärast peame põlevad küünlad kaasa võtma. Kaev on õigemalt ütelda maa-alune järv. Mustava vee sees seisavad 300 marmorsammast, igaüks 40 jalga kõrge; need toetavad lage, mis omalt poolt suure hulga majasid kannab; sammaste read kaovad meie silmist pimedasse kaugusesse. Vett peab nii rohkesti olema, et Türgi pealinn sellega mitu nädalat läbi saaks. Rahvas räägib, et mõned inglased, kes selle musta järve peale paadiga sõitma läinud, sealt enam tagasi ei ole tulnud. Türklased nimetavad hiiglasekaevu Jerebatan Serai (s. o. maa-alune loss). Teine suur kaev, nimega Bin bir direk (s. o. 1001 sammast) on praegu kuiv.

Konstantinoopolis on vähe platsisid. Tähtsamad nende seast on Atmeidan ja Seraskieri plats. Neljanurgeline Atmeidan (s. o. hobuseplats) on endine Kreekaaegne hipodroom (sõidupaik); siin peeti hobustega võiduajamisi ja peale selle poliitilisi koosolekuid, kusjuures hobused tihti kaela murdsid ja poliitikamehed üksteisel pealaed sisse lõid. Keiser Justinianus I laskis siin ühel kenal päeval 30 000 kärategijat vorstilihaks raiuda. Vana aja mälestustest on veel paar sammast ja üks Egiptusest toodud obelisk järel; see on ligi 100 jala kõrgune neljakandiline raudkivi; tema küljed on praegu veel siledad kui klaas ja sisseraiutud pealkiri selge küllalt, et iga koolijüts seda lugeda võiks, kui ta egiptlaste püha kirja tunneks; kiri tunnistab, et obelisk 1600 aastat enne Kristust Oni linnas Egiptusemaal püsti seatud ja nõnda oma 3500 aastat auga vanaks saanud.

Seraskieri (s. o. sõjaministri) plats seisab Stambuli kõrgema künka harjal; oma suuruse ja toredate ehituste pärast ei sünni ta õieti Konstantinoopoli-taolise küla keskele. Kahest otsast piiravad teda uhked Bajasidi ja Solimani mošeed, nende vahet kaunistavad sõjaministeeriumi palee ja muud suurepärased ehitused. Ministeeriumi ees seisab kõrge sale Seraskieri torn, mis ringvaate laiuse ja rikkuse poolest Galata tornist ette kipub.

Konstantinoopoli suur basaar (kaubaturg) ei ole suure jutu vääriline. Uulitsaid on siin lugemata hulk, aga suuremalt jaolt ei ole need muud kui kitsad kõverad poolpimedad ja haisevad võlvialused; poed on kõiksugu kolikraamiga täidetud lahtised koopad, kaupmehed – ausa näo ja laia südametunnistusega kelmid, kes võõra käest rubla küsivad ja omasugusele viie kopikaga müüvad. Tahetakse siin inimest õige rohkesti kiita, siis öeldakse temast: «Küll see aga oskab teisi tüssata!»

Ma maitsesin korra ka türgi moodi sööki, aga teist korda ma seda ei himusta. Söömamaja oli basaari ligdal ja võõrastetuba vastu uulitsat lahti. Kokk oli räpane, laud oli räpane ja laudlina ep olnudki olemas. Kokk riputas tüki toorest liha traadiga sütetule peale. Kui liha küps oli, pani kokk ta kõrvale. Möödaluusiv koer näpsas liha küljest tüki ära. Kokk rebis liha koera hammaste vahelt välja ja pani ta meile ette. Meie jätsime liha puutumata. Siis küpsetas kokk laia õhukese jahukoogi ja valas sellele rasva peale; kook kukkus maha tolmu sisse, kokk pühkis ta oma pükste küljes puhtaks ja pani meile ette. Meie ei puutunud koogisse. Kokk lõi mõned munad katki, praadis panni peal munarooga ja torkas kahvliga hammaste vahelt lihatükke välja; sellesama kahvliga pööras ja torkis ta munarooga ja pani selle siis meile ette. Munaroog jäi ka puutumata. Meie käskisime endile lihakooki valmistada. Kokk võttis tüki liha, sülitas pihku ja hakkas tööle. Meie tõusime üles, maksime ja läksime.

Hommikumaa on rikas muinasjuttudest – niihästi omadest kui ka nendest, mida luulearmastajad eurooplased tema üle ise kokku riimivad. Kusagil ei leia sa aga suuremat vahet luule ja tõe vahel. Meie ootused said igal pool petetud, meie sattusime ühest kae-lõikusest teise. Et meie sarnase äparduse poolest mitte üksi ei seisa, seda näitavad teise reisija juhtumised türgi saunas, mida ta umbes järgmisel viisil kirjeldab:

Türgi saun pidi päris saunaskäijate paradiis olema – nii olin ma raamatutest lugenud. Saunaskäijad pidid siin marmorist põrandatel kõndima, magusat lõhna nuusutama, pehmesti – kui inglikätest – pestud saama, sulepatjade peal puhkama, jumalikku kohvi jooma ja pika varrega vesipiibu seest taevalikku tubakat suitsetama. Sarnase pildi olid mulle osavad kirjanikud, kes Hommikumaad iialgi ei ole näinud, ette kujutanud. Tõepoolest oli türgi saun niisama truult selle pildi nägu kui Sirtsu soo paradiisiaia nägu.

Ma astusin laialise õue peale, mis marmoriga sillutatud oli. Õue ümber käisid üksteise üle laiad koorid mis värvimata ritvadega ära rajatud ja latritesse jaotatud olid. Seal seisid poollagunenud toolid ja põrandad olid sopaste mattidega kaetud. Saunasulased olid surnukehade nägu ja haisesid umbes niisamuti. Mina astusin ühe latri sisse ja tõmbasin riided seljast. Tahmane teener riputas mulle valge nadi üle õlgade ja talutas mu välja libeda hoovi peale. Esimesed asjad, mida ma uduse õhu sees tähele panin, olid minu kannad. Minu selilikukkumine ei pannud ühtki elusat hinge imestama. See oli esimene magus asi, mida ma türgi saunaskäijate paradiisis maitsta sain.

Mulle litsuti nüüd puukingad taldade alla ja seoti rihmadega kinni. Kingad oleksid mulle väga parajad olnud, oleksin ma aga elevandijalgadega ilmale tulnud. Ma lohisesin nendega siiski niihästi kui võimalik edasi, nikastasin mõlemad jalad ära ja maitsesin seda hommikumaa rõõmu, kuni mind selili ühe laua peale pandi. Keedetud vähi karvaline kooljas pistis mulle ilmatu pika varrega piibu hammaste vahele. See oli hommikumaa kuulus vesipiip (nargileh), mida Türgi sultan piltide peal suitsetab. Ma tõmbasin korra seda piipu ja sest oli mulle igaveseks ajaks igavesti küll. Määratu suitsupilv tikkus mulle ootamata viisil kopsu, kõhu ja keha viimsete soppide sisse. Ma pahvatasin kangesti köhima – päris tuldpurskava mäe moodi. Järgmised viis minutit suitsesin ma mitmest august nagu puust hoone, mis seespidi põleb. Suits oli läpastanud maiguga, ja nende tuhandete huultel ning keeltel, kes seda piipu enne mind imenud, ei võinud ka paremat maiku olla, sest muidu oleks piibuvarre ots vähegi magusam olnud. Ma läkitasin vesipiibu tänades minema.

Nüüd viidi mind teise urkasse, mis palavat auru täis oli ja pandi mind lavale pikali. Vähikarvaline mees valas mulle palavat vett kaela, tõmbas kareda kinda oma paremasse kätte ja hakkas mind igast küljest nühkima. Ta nühkis mind nii käredasti, kui sooviks ta mind hea osa peenemaks hööveldada. Minu keha hakkas sealjuures üsna imelikult lehkama.

Natukese aja pärast tõi mees kausi, seebi ja veel ühe asja, mis täiesti hobusesaba nägu oli. Ta valmistas määratu kuhja seebivahtu, mattis minu pealaest jalatallani selle sisse ja pühkis ning peksis mind siis oma hobusesabaga. Siis jättis ta minu kui lumivalge jumalakuju seisma ja läks oma teed. Ma ootasin tüki aega ja läksin teda siis taga otsima. Ta seisis teises toas seina najal ja magas püstijala peal. Ma äratasin ta üles. Tema viis mu külmavereliselt endise paiga peale tagasi, valas mulle jälle palavat vett kaela, pistis mulle torbiku pähe, mässis mulle lina ümber, talutas mu kanakorvi-sarnase puuri sisse ja seadis mu pingi peale istuma. Ta pakkus mulle jälle vesipiipu, aga selle lükkasin ma ilma viibimata tagasi. Siis tõi ta mulle tassitäie kuulsat türgi kohvi. See oli paks kui puder, must kui tõrv, paha haisu ja maiguga. Ainuke lonks, mis ma rüüpasin, pani mu pooleks tunniks läkastama ja haukuma. Sellega lõppesid minu imelikud juhtumised türgi saunas …

Meie käisime Konstantinoopolis veel mitmed paigad läbi, saime veel mõnegi asja üle imestada ja siunata, aga kes seda kõike jõuab ära jutustada.

Vene aurulaev «Odessa» võttis meid siit peale ja vedas meid Väike-Aasia ja Foiniikia randa mööda kuni Jafani. Laev oli väheldane ja aeglane. Terve teekond (umbes 2200 versta) kestis, kõik seisuajad mitmetes sadamalinnades juurde arvatud, kuus ja pool päeva. Reisijaid oli kui murdu. Kõik kajutid olid täis, laevalagi ja kolmanda klassi ruumid lae all kubisesid vene usurändajatest, juutidest, salasugustest Türgi alamatest ja nende kolikraamist, nii et läbikäimine kerge asi ei olnud.

17. märtsil kell 3 pärast lõunat vinnati ankrud üles. Meie libisesime pikkamisi lugemata laevade ja lootsikute vahelt läbi lahtisesse Marmara merre. Tagasivaade Stambuli ja tema vastas Aasia kõrgel rannal üleskerkiva Skutari linna peale on ka siitpoolt ütlemata tore. Meie vahtisime ja imestasime, kuni kauglise sinine udu kõik selle paradiisi-ilu ja ülekullatud viletsuse meie silmade eest ära kustutas.

Laevade tee mööda Marmara merd käib Euroopa ranna ligidalt läbi; viimane on lage ja madal, ilma loodusliku iluta. Aasia mäed oma kuningliku ladva Olümposega sinasid kaugelt läbi udu. Jahe tuul puhus meile vastu ja sundis meid palituid, millede tarviduse meie Konstantinoopolis ära unustasime, uuesti selga tõmbama ja viimaks kajutis varju otsima.