Eduard Bornhöhe - Usurändajate radadel

«Jeruusalemm, sa kõrge taevalinn!»

Kui mina lapsepõlves kirikukooril laulmas käisin, siis hõiskasin selle laulu esimese kõrge noodi iseäralise jõuga rinna põhjast välja. Mu vaimusilma ette ilmus taevani ulatav mägi, mäe otsas lumivalge linn, linnal kuldne värav ja kullatud tornid, tornide üle sinine taevas. Nõnda pidi Jeruusalemm olema ja nõnda igatsesin ma teda kehaliku silmaga näha saada.

Lapse himu jäi muidugi täitmata, sest isa ütles, raha olla vähe, ja ema ei lubanud jalagi teele minna. Aegamööda venisin ise meheks, rändasin oma kustumata reisihimu või hulguseloomust paitades mitmest maast ja mulgust läbi, kuid ristiusu kätkile ei tahtnud jalg kunagi ulatada. Takistuseks oli osalt see, et mina Rothchildist hea vaksa vaesem olen, osalt ka paraja reisiseltsilise puudus. Üksipäini ei püsinud ma pikka teekonda ette võtta, ja hakkasin ma sõpradest kedagi kaasa meelitama, siis sain tavaliselt vastuseks:

«Ega ma totter ole.»

Mõned ütlesid veel selgema sõnaga: «Ega ma sinusugune totter ei ole.»

Tükki kümme sarnast vastust ajasid mul küsimise himu ära.

Seda suurem oli minu imestus, kui paari aasta eest August Busch, keda ma kui kanget ärimeest kunagi omasuguseks totraks ei arvanud, minu juurde tuli ja lausus:

«Kuule, Eedi, kas läheme Jeruusalemma?»

«Ega ma sinusugune jne.» – oleksin mina peaaegu kostnud, aga mulle tuli meelde, et seekord mitte mina ise küsija ei olnud. Ma vastasin:

«Kas sul siis ka reisiraha on?»

Tema sügas kõrvatagust:

«Minu ärinaaber, eesti rahva ainus sõber ja kuulus eesti algupäralise kirjanduse rohkendaja tassib küll palehigis «Maksumäelt» tuhandeid alla ja topib neid mulle tasku; aga vahel on siiski peenike peos … Mida’s see siis õige maksab?»

Võtsime reisiraamatud käsile ja arvasime karvapealt välja, et tee jalge alla võime võtta, kui paar aastat vöö hästi pingul peame. Minu sõbra laugel läikis küll pisar, kui ta kahetsedes oma vesti silmitses, mille all «paun» juba üsna ilusasti paisuma oli hakanud, aga ta jäi kindlaks. Aastat kaks korjasime kopikaid, uurisime maakaartisid ja linnade plaanisid ja lugesime piibliraamatut.

10. märtsil 1898 oli viimaks teeleminekuks kõik valmis: piibel läbi loetud, reisipaunad raamatute ja pesuga täis topitud, reisipassid ja võileivad taskus. Jumalagajätmiseks kogus vaksalisse paras hulgake sõpru ja sugulasi kokku. Soojalt sooviti reisiõnne, anti tuhat tarka nõu ja paluti Pühalt maalt mälestusi kaasa tuua. Õhtul kell 11 hakkas rong liikuma. Meie vaguni akna ees kerkisid kübarad, lehvisid ninarätikud, helisesid õnnesoovid; Nalja Märt valas nuttes vesist kalja meie jälgede peale …

Küll ütlevad mõned saksad, õige eestlane olevat loomu poolest kolmanda klassi inimene; meie aga olime loomuvastalisel viisil ometi Tallinnast Odessani teise klassi piletid võtnud ja õnnistasime oma armulist riigivalitsust, kes reisimist praegusel ajal vahest kõige odavamaks ajaviiteks teinud. Minu pilet maksis 18 rbl. 90 kop. ja selle natukese eest anti mulle «tuline» õigus pehmete patjade peal kiikudes 2000 versta ära sõita. Kui hiljem Itaalia raudtee-hindadega tuttavaks saime, siis tundsime tihti kuuma igatsust kodumaa järele.

Öö oli külm ja pime, vali tuul vapustas vaguniaknaid, kuna meie kevadet taga ajama läksime. Veel paar päevakest ja siis pidi talve valitsus lõppema! Mina, kes Tallinna ja Odessa vahet mitte esimest korda ei sõitnud, vandusin, et teisel pool leedulaste raja enam lund ei ole. Busch vaidles vastu: tema kui ajakirjanik teada kõike paremini, kuidas ja kus märtsikuu hakatusel rohi kasvab; alles eile saanud ta Krimmist kirja, kus mustalt valge peal seista, et seal hiljuti veel 25 kraadi külma olnud. Mina hakkasin oma arvamist pikalt ja laialt põhjendama ja pakkusin viimaks kihlvedu – aga Busch oli magama uinunud.

Tapal raputasin ta unest üles ja soovisin õnne, sest minu reisiseltsiline oli üle öö 30 aastat vanaks saanud. Puhvetis mälestasime tähtsat päeva sündsal viisil ja ronisime siis Riia kiirrongi, mille ühetasane, mõnus käik meid peagi uinutas.

Hommikul, kui Valgast juba mööda olime, äratas meid käre hääl ja pudelite kõlin. Meie naabruses oli priske noorhärra aset võtnud, kelle näost paistis, kui oleks noorhärra kiirrongiga ümber maailma reisinud ja iga jaama peal «kärakaid» võtnud. Tema istepaik oli õllepudelitest sisse piiratud, mille tühjad suud küsivalt ammuli seisid. Viimase täie pudeli ja klaasiga rändas noorhärra ühest pingivahest teise ja pakkus kaasreisijatele südamekinnitust. Peagi loksus klaas minu nina all.

«Pinnige tühjaks!» põristas noorhärra. «Puhas «Waldschlösschen» ja tuleb heast südamest. Mina ei joo põhjusmõtteliselt iialgi puhvetis, vaid lasen enesele iga jaama peal pudelid vagunisse anda. Teiseks ei joo mina põhjusmõtteliselt üksipäini, vaid terve vagun peab minuga rõõmus olema.»

«Kuhu teie kõik need tühjad pudelid panete?» küsisin mina imestades.

«Need viskan ükshaaval aknast välja; nad näitavad selgesti, kust paigust mina läbi olen tulnud, ja on mulle nõnda-ütelda Ariadne lõngaks, et teed koju tagasi leida. Proosit!»

Mina tänasin ja ütlesin, et ma hommikul õlut ei joo. Tema tõmbas näo nurinale:

«Kardate vahest oma tervisele kahju? Vaadake mind: eks ma ole priske kui nuumatud hüljes? See tuleb kõik sellest … Kas kaugele sõidate?»

«Jeruusalemma.»

«Je-ruu-sa-?!»

Noorhärra põrkas tagasi ja valas mulle poole klaasi õlut sülle. Esimesest ehmatusest toibudes venitas ta suu kõrvade poole ja pajatas:

«Ohoo, kas arvate, et mina juba üsna tüma mees olen? Naljahammas! Mina sõidan Riiga ja loodan, et teie mind ei unusta, kui Võnnus maha lähete. Proosit!»

See pilklik noormees ei olnud ainus kaasreisija Tallinna ja Dvinski vahel, kes meile umbusaldust avaldas, kui oma kaugemat reisisihti nimetasime. Ühed naersid meile suu sisse, teised panid «narrimist» pahaks. Jäi keegi uskuma, siis ei suutnud ta imestust varjata, et kaks meieaegset noort meest, kellel pealegi üsna targad näod ees, oma aega ja raha nii tühja asja peale raiskavad. Niipalju kui meie märku saime, on ristisõitjad Baltimaalt ära kadunud, kuna mujalt maailmast ja iseäranis kaugemalt Vene riigist igal aastal tuhanded oma usu sünnipaigale kipuvad.

Liivi Helveetsia luulelised künkad panid minu reisiseltsilise, kes mägesid veel vähe oli näinud, rõõmu pärast laulma. Ilm oli ilusaks läinud, päike paistis soojalt, pani lumehanged lõkendama ja kinnitas minu usku, et varsti paljast maad näha saame. Isegi Busch hakkas järele andma ja Krimmi kirjasaatjat luiskajaks seletama, kui korraga jälle kange torm ja tuisk lahti pääses ja meie kevadelootused värske lume alla mattis.

Tuisu ajal jõudsime Riiga.

Siin pidime viis tundi järgmist rongi ootama. Oleks sarnane äpardus meile viletsas, aga tundmata võõramaa linnas juhtunud, siis oleks meil aeg kõndides ja vaadates kähku ära kadunud. Et see aga suures ja toredas Riias juhtus, mida meie mõlemad kui oma tasku põhja tundsime, siis ei mõistnud meie igavuse pärast muud paremat peale hakata, kui et «Johanniskellerisse» läksime ja endile sünnipäevarooga lauale kanda käskisime. Toodi meile kõiksugu prantsuse-nimelist kribukrabu-kraami, mis küll eesti kõhtu ei täitnud, see-eest aga kurgulage üsna magusasti kutistas. Meie «kallis» Tallinnas oleksime vist poole reisiraha sarnase maiuse eest maksnud ja teise poole jootrahaks pidanud andma, kuna meid Riias kaunis inimlikult kergitati. Vene riigi suurtest linnadest on minu teada üksainuke Riiast veel odavam, nimelt Varssav.

Tänulikult raputasime kell 3 pärast lõunat Riia räitsaka saabaste küljest ja astusime Riia-Orjoli raudteerongi, mis paraku päris tigurong oli. Kõik vagunid olid rahvast puupüsti täis; näitas, kui oleks Riias katk lahti pääsenud ja elanikud põgenemas. Umbes poolteist tundi pidime püsti jala peal seisma. Sest poleks suurt viga olnud, kuid lugu oli see, et meie paari tosina polütehniklase keskele sattusime, kes kuhugi pidu pidama sõitsid ja reisiraskuste kandmiseks iga viie minuti pärast kinnitust võtsid. Nad olid suuremalt osalt Iisraeli lapsed ja tegid vagunis niisugust müdinat, kui oleksid nad Amalekist võitu saanud või vähemasti Riia-Orjoli raudtee ära kaubelnud. Pudelid ja klaasid käes, vaarusid nad ühest vaguni otsast teise. Meie kõikusime nende keskel kui pillirood tuule käes: üks tõukas eest, teine tagant, kolmas puuris küünarnuki küljeluude vahele, neljas niisutas meie pihta odava veiniga. Katsusime küll vastu vaielda, aga mis sa väe vastu vaidled? Juudid kaebavad tagakiusamise üle, aga kus neid trobikond koos ja jäme ots nende käes, seal hoia alt, ristiinimene!

Viimaks saime neist ometi lahti ja võisime istet võtta.

Pöörasime silmad looduse ilu poolest kuulsa Düüna jõe oru poole. Teeäärsed lumehanged varjasid küll tihti vaate ära, kuid nii palju saime näha, et kena jõe peal – saanidega sõideti. Meie kevadelootused vajusid nii sügavasse, et juba nõu võtsime Venemaalt uisud kaasa võtta ja Surnumerel liugu lasta …

Meie kõrval, vaguni teises küljes istus noor abielupaar, kes oma jutu järgi pulmareisilt tagasi tuli. Mees oli poola mõisnik, vana ja küürakas, kollane ja tusane; noorik oli kena kui sügelise kann, erk kui orav, keel käis tal kui tatraveski. See on, mehele jaotas ta harva mõne sõna moka otsast, seda libedamalt lobises ta aga nägusa noorsandiga, kes tema vastas istus ja kelle mustad silmad tema lumivalge torukraega võidu läikisid. Neid kolme vaadeldes vangutas perepapa Busch kahtlaselt pead ja mina õnnistasin salamahti oma ilmsüüta poissmehe-põlve …

Dvinskist sõitsime kiirrongiga Vilnosse. Voorimees, kes meid odavasse võõrastemajasse pidi vedama, pidas meid vist maskeeritud miljonärideks, sest ta viis meid toredasse hotelli, kus meid armuga toideti ja uinutati, hommikul aga ilma armuta kooriti. Meie jätsime selle õnnetu linna vaatamata ja vurasime sedamaid Belostoki poole edasi.

Vilno ümberkaudsed mäed ägasid veel paksu lumekoorma all, aga kui meie neist alla lagedale maale jõudsime, mustas ja kollendas meile igast küljest paljas maapind vastu.

«Hõissa, eks olegi kevade käes!» hõiskasime meie ühest suust.

Lõuna-õhtu raudteede rong, mis meid Belostokis peale võttis ja ilma vaguni vahetuseta Odessasse – 1050 versta – pidi viima, oli väga pikaldane, sest ta tarvitas sõiduks ligi 40 tundi. Oleksime küll palju rutemalt võinud sõita, aga ei raatsinud raha välja anda. Suurematel raudteedel on nimelt igal pool see paha viis, et nad suurema kiiruse eest iseäralist jootraha nõuavad. Nad on selle poolest meie postipoiste sarnased: tõotad sa rubla jootraha, siis kuuled sõidu ajal tuult oma kõrvade ümber vinguvat; oled sa aga «kahekümnekopikane härra» (postipoiste suust võetud sõnal, siis võid ühe jaamavahega vanaks saada. Et meil sel puhul rohkem aega kui raha oli, siis leppisime lihtsa reisirongiga ja tegime südamed kangeks, kui tagant tulevad kiirrongid jaamade kohal meist mööda kärutasid.

Meie kevaderõõm oli lühike. Kui meie rong Minski rabadest läbi oli veninud ja Volõõnia kõrgustiku selga ronis, hakkas jälle lund sadama, lume kannul tuli külm vihm, siis paks udu ja jälle vihm. Ilm oli nii ropp, et meil himu ei olnud aknast välja vaadata. Näha ei olnud otse midagi. Jaamade vahel enamasti lage maa mõne känguvajunud külakesega, siin ja seal vabriku suitsunud korsten, vaksalites räpased juudid, sopased põrandad ja ilmatu kõrged puhvetihinnad.

Reisilõbu pidime vaguni seinte vahelt otsima. Vagun oli päris tore, auruga soojaks köetud, öösel gaasitulega valgustatud, sohvade vedrud nii pehmed, et kas upu laiskuse sisse ära; meie ei teinud muud, kui aelesime, lugesime ja magasime. Konduktorid olid viisakad, kaasreisijad niisama, üksainuke maha arvata. See oli pealtnäha suur elukas – kõige vähemasti vürsti toapoiss. Ta tuli teise öö hakatusel suure raginaga sisse. Viis kimpu ja seitse pampu olid tal kaasas. Oma märga kasukat raputas ta nii, et vagunis vihma sadama hakkas. Oma kolikraamiga ladus ta kolm pinki täis ja heitis ise neljanda peale pikali, vandudes, et kõik paremad platsid ära võetud. Ühe kimbu oli ta minu jalgotsi mahutanud. Öösel lükkasin ma kimbu kogemata jalaga maha.