Lilli Suburg - Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud

Kuda käis aga minu Jansu käsi?

Paar nädalit selle pääle, kui ta mulle oma pahandust oli näidanud, tuli ta jälle ühel pühapäewal kiirel sammul, läikiwal silmanäul minu juurde, hakas mu ümbert kinni, andis mulle suud ja ütles: „Liina, mina käin ka koolis! Ma ei wõinud seda kannatada, et sina, kes minust nii palju noorem ja pisem oled, minust targemaks pead saama, ja palusin nii kaua isa, kui ta mind köstri juurde kooli wiis. Minewast esmapäewast saadik olen ma juba sääl ja õppin Maa keele kõrwas ka Saksa keelt, sellepärast, et sina ka Saksa keelt õpid.” Nüüd hakasin mina tema kaela ümber ja hüüdsin rõõmuga: Oh mis hää, mis hää! Sa õpid ka Saksa keelt ja ei pea Saksu nüüd wistist’ mitte enam uhkeks. Sääl juures waadasin ma terawaste tema otsa ja – mu süda läks araks: Miks kadus läikiw rõõm ühe korraga Jansu silmist? miks läks ta nõnda walgeks ja waadas jälle nii pool wihase, pool kurwa silmaga minu otsa? – Natukese aja pärast ütles ta: „Liina, sinu wanemad on hää koha pääl, ja meie praegused Saksad on hääd inimesed, sest tuleb see, et sina mitte sõnakest weel Saksa inimeste ja talupoegade olemisest teine teise wasta pole kuulnud; mina isi ei ole sulle ka ilmasgi midagi wõinud rääkida, et ma sind kurwastada ei ole wõinud. Nüüd lähed sa aga juba wanemaks, wõid ka juba paremine kõigest aru saada, selle pärast palu mammad, et ta sind ühel laupäewa õhtul meile lubab, siis palume minu isa, et ta jälle ükskord mõne tüki oma ja oma wanemate elust jutustab. Küll sa siis ka aru hakkad saama, miks ma Saksu ei wõi armastada.”

Enamiste iga laupäew, kui ta koolist koju tuli, tuli ta nüüd meilt läbi ja küsis: „No Liina, kas sa täna tuled?” „Ei, täna olen ma jälle nii hilja mäelt tulnud, et ma enam ei jõua”, wastasin ma talle iga kord. Aga tõsine asi oli, et mu wäike süda tema isa juttusid kartma oli hakanud, enne kui ta neid weel oli kuulnudgi. Jansu märkis seda ja jättis mind wiimaks kutsumata.

Jõul tuli kätte, meie kool sai kinni pandud, ja mina olin nüüd jälle kodus oma õdede seas, kes ennast selle üle wäga rõõmustasiwad. Jansu tuli ka tihedamine meile, ja meie lasksime jõe pääl liugu, tegime lume-ballisid ja ta widas mind kelguga ja tegi mulle, mis ta ial rõõmu mulle nägi saatwat.

Jõulu-puuks olin ma mäel; Aurora ei wõinud üsna ilma minuta ometigi rõõmus olla. Sääl tellis ta mind ka pühadeks enesega jälle mängima tulla: „Mul tulewad küll wõerad ja Otto – minu wanem wend, kes linnas koolis käis – on kodus, ütles ta, „aga sinu järele on mul siisgi igawus.” – Wiimsel pühapäewal läksin ma siis ka sinna ja sain Aurorast suure rõõmuga teretatud. Ta wõerad oliwad paar tundi enne minu tulemist ära sõitnud, ja ta mängis oma wennaga gummiballi, mis mina ka kohe ligi hakasin mängima. Saime seda natukene aega mänginud, tõi Otto oma tehtud puutömpide kasti wälja ja kutsus meid talle ühte õige uhket maja aitama ehitada. Meie kükitasime kõik kolm põrandale ja ehitasime nobedaste. Sääl tuleb ühe korraga toa-Leena tuppa ja ütleb: „Tule, Liina, ometigi ka oma peigmeest teretama, ta seisab siin ees-toas üsna kurwa näuga, et sa teda weel pole näinud.” Seda kuuldes kargab Otto häkiste ülesse, hakkab minu käest kinni ja küsib: „Kes sääl on? Liina ei tohi meie juurest ära minna!” „Noh, noh, noor herra”, wastab Leena, „ega Teie siis seda talu-tüdrukut hakka kinni hoidma, Teie suur Saks; laske ta minna omasugust teretama”. Ja seda ütleb ta niisuguse hääle ja näuga, et mulle kartus pääle tuli. Sel silmapilgul astub Jansu ukse läwe pääle ja hüüab: „Liina, tule ära!” – „Jah, Leenal on õigus, mine, wana talu-tüdruk!” ütleb nüüd Otto, ja lükkab mind enesest eemale. Aga Aurora, kes seni imeks pannes kõik päält oli kuulanud, wiskab ennast nüüd suure häälega nuttes minu wasta rinda ja hakkab minu ümbert kinni. Mina hakkan ka nutma, ja meie nutu pääle tuleb proua, kes teises kambris sel silmapilgul juhtus käima, meie juurde ja – küsib haleda häälega: „Mis nüüd, lapsed? mis teid on kurwastanud? – „Oh”, kaebab Aurora kohe, Leena ja Otto käsewad Liinad selle poisiga, kes sääl seisab, ära minna, selle pärast et ta üks talu-tüdruk peab olema.” Leena oli juba wälja läinud, ja Jansu üksi seisab weel ukse pääl. Jansu, üks 13-aastane priske poiss, puhtas riides, ja kuda ta oma lõkendawa palge- ja põlewate silmadega sirgelt sääl ukse pääl seisab, oli minu arust nagu mõni wägew mees, keda peab kuulma. Proua waatab ta otsa, wõtab ta teretamise lahke näuga wasta ja kuulab nüüd ta seletamist. „Auulik proua”, hakkab ta rääkima, „ärge pange pahaks, et ma nii julge olen ja Teiega rääkima hakkan, aga et ma tean, et Teie wäga hää olete ja seda ilmasgi ei salli, et Liinad kurwastatud saab, ja mina ka Liinad wäga armastan, selle pärast tahan ma Teile kõik selgeste ära rääkida, mis siin praegu sündinud on.” Ja ta räägib, kuda ta ema teda peremamsli juurde saatnud, oma haigele lehmale rohtu paluma, kuda Leena teda ette tuppa mamsli järele, kes praegu mitte toas ei olla, ootama pannud; kuda ta teda Liinaga nokkima hakanud ja wiimati siia tuppa tulnud j. n. e., kuda kõik oli olnud, kuni proua sinna juurde tulnud. – Kui proua kõik kuulnud saab, wõtab ta meid Auroraga oma hõlma, annab meile suud ja ütleb: „Teie, mu armsad lapsed, olete ühesugused nii kaua, kui teie ühesugused jumalakartlikud, sõnakuuljad, lahked, iga pidi hääd lapsed olete, aga kohe on teine teisest madalam, kui ta teisest sandem on: selle pärast unustage Leena rumalad sõnad ära ja olge jälle teine teisega rõõmsad. Sina, armas Otto, oled järele mõtlemata, oma silmapilguse, Leenast juhitud äkise meele järele Liina wasta sant olnud, aga saan ma sinuga oma kambris kõik ilusti läbi rääkinud, siis saad sa teda wistist armastama. Sina aga, armas poiss, kes sa mulle oma õiglase meele pärast, mis kõigest sinu kõnest läbi paistis, armsaks oled läinud, sina jää, ma palun sind, minu lastega mõneks tunniks mängima.” – „Tänan wäga, auulik proua”, kostab Jansu, tuleb ta ligidale, wõtab ta käe, mis proua talle juba wasta sirutab, annab sellele suud; „minu ema ootab mind; Jumalaga!” pöörab ümber ja ruttab toast wälja.

Meie rõõm ei tahtnud täna mitte enam wana järje pääle saada, et küll Otto mõne aja pärast oma mamma kambrist tulles minu käte ja suu pääle musu andis, meid pildi-raamatute ja kõigesuguste ilusate asjade läbi, mis tal oliwad, lahutada katsus. Ja ilmasgi enne seda polnud ma weel mäelt tulles nii suurt armastust oma wanemate ja õdede wasta südames tunnud, kui see kord – aga ma ei rääkinud nendele ühtigi sellest, mis mind oli kurwastanud: see oli minu esimene salaasi nende eest. – Öösi magasin ma wähe ja oodasin igatsusega hommikut, et Jansuga kokku wõiksin saada.

Hommiku tõusin ma õige warakult ülesse, panin ennast riidesse, läksin mamma juurde ja palusin: pai mamma, luba mind täna Jansu juurde minna, mul on temaga wäga palju rääkida!” – „Palju rääkida?” küsib mamma naeratades, ja lubab: „Eks mine pääle, aga ära sääl wallatu ole!”

Jansu wanemate elumaja wõis üks kolm-weerand wersta meilt eemal olla. Pool joostes ja hüpates ruttan ma edasi; Jansu tuleb mulle juba poole tee pääl wasta. „Tere homikust, Lina!” hõiskab ta juba eemalt ja kokku saades hakkab ta sülega mu ümbert kinni, tõstab mind ülesse ja ütleb, et ta mind suure rõõmu pärast, et ma üks kord tema juurde olin tulnud, süles oma kodu tahab kanda. Seda teeb ta ka siis ja ei lase mind enne maha, kui ta mind oma ema sülle on pannud. Tema ema, suur, priske näu-, walkjate juustega, hiilgawate siniste silmadega, puhtas talu-riides naene, annab minu otsale suud ja tunnistab, et tal ka hää meel selle üle olla, et ma üks kord ka jälle Jansu juurde tulnud, ja lubab mulle selle eest siis ka met ja mis tal weel hääd olla anda.

Sepa rahwal oli 3 kambrit, kus sees neil ka mõni tool, laud, puhas pink ja woodi seisis. Üksi kõige tagumise kambri oli ema oma ainsale lapsele Jansule, mõne ilusa pildi-, peegli- ja pisikese ilusa poleeritud kapiga raamatute tarwis rohkemine ehitanud.

Sinna oma kambri wiis mind nüüd Jansu, kui ema meid üksi oli jätnud. Ma olin temaga enne juba kümned korrad sääl mänginud, üksi wiimse aja sees, kus ma mäel koolis käisin, ei olnud ma enam sinna saanud.

„Jansu”, küsisin ma, nii pea kui meie saäl olime, „Kas sinu isal saab aega olema nüüd oma juttusid rääkida?” „Seda arwasin ma”, wastas ta „et sa eilse kurwastuse pääle seda saad soowima, aga armas Lina, ma olen isale kõik rääkinud, kuda ma prouale rääkisin ja ka seda, mis proua meile kõik ütles; ja isa wastas selle pääle: „See on hää, et sa kõik näinud ja kuulnud ja minule rääkinud, nüüd tean ma selgeste, et ma selle hää proua wasta, kes Liinale oma õpetuste läbi nii palju hääd teeb, pattu oleksin teinud, kui ma oma juttude läbi Liina südames wihkamist Sakste wasta oleksin äritama hakanud. Et ta Linad sellega, et ta teda saksastab, ühe tee pääle wiib, kus talle palju kurbtust, palju südame walu wõib tulla, kui ta weel oma wanemate truuks lapseks tahab jääda, wõi kus pääl ta nendest ja ka meist kõikidest täitsa wõib lahkuda, seda ei tea ta mitte, ja selle pärast ei ole see talle ka mitte süüks arwata.” – „Ma tean küll, armas Liina, et see kõne sulle nüüd weel arusaamata on, aga loodan, et, kui sul teda ehk tarwis läheb, mälestus sulle teda jälle ette saab tooma. Armasta nüüd aga oma kallist prouat, Aurorat ja kooli-preilid, ja palu Jumalat, et ta mind sinust ei lahuta, küll sa siis õige tee pääle saad!”

Oh, armas Jansu, oleksid sa ette teadnud, mis wõitlemised, kus all sinu Liina hinge ja ihu poolest oleks murtud wõinud saada, tulewiku rüpe peitu oliwad pandud, su armastus ei oleks sind mitte wait pannud olema, waid suure häälega rääkima ja sinu isa jutustama!

Suwiste pühad oma roheliste, õitsewate ehetega, oma magusate õhkude-, kõlawa linnu-laulu- ja rõõmsate inimestega on jälle käes. Jõgi oma woolawa weega kujutab jälle oma kaldaid rohelistes kuubedes, mis kollase, sinise ja punase lille nööpidega wälja õmmeldud, ja wiskab sinist taewast oma sõudwate, hõbewalgete pilwekestega tagasi. Kõik loom liigub jälle uues elus. Kas siis lapsed üksi kõige selle juures kusgil nurkades, wõi lukkude taga paigal wõiwad istuda? Ei kogunigi! Waid:

Heledates, õhukestes kleitides, siidi-paeldega ehitud, mis kui liblikad siia ja sinna külge pistetud on, lille-pärjad pääs ja puna, mis päewakiirete suuandmine õige tugewasse wärwitooni tõstnud, palges, käsi käes suures rõngas hüppame ka meie, Aurora oma nelja wõeraga ja mina, jõe kaldal rohelise, õitsewa aasa pääl ja laulame lindudega wõidu. – „Nüüd mängime peitust!” hüüab korraga Aurora seisma jäädes, käed lahti lastes ja see läbi rõngast rikkudes, mis Otto, kes oma sõpradega, kus seas täna ka Jansu, wee pääl ühte kena, masti- ja purjudega, punase ja musta wärwidega laewa kaldast pikka keppidegade edasi juhiwad, ingli pärjaks oli nimetanud. Ja, jah! wastawad talle kõik kui ühest suust, ja pea on see wälja loetud, tal silmad kinni pandud, kes otsimise jauks jääb, ja, pool joostes, pool lennates lippab üks selle, teine teise lepa-põõsa taha ennast ära peitma. Muidugi poen ka mina ühte põõsasse ja katsun ennast sääl okstega kinni katta, et mind sääl keegi ei pea nägema. Aga nii pea, kui ma sellega walmis olen ja wagusi istuma jään, pean ma Jansu üle järele mõtlema, kes täna Otto wasta nii hää olnud, et ta talle selle ilusa laewe, mis ta isi nii suure waewaga meisterdanud, „pühade teretamiseks”, kuda ta ütelnud, on kinkinud, ja kuda ta sääl juures oma rääkimisega nii imelik oli olnud. Ta oli ütelnud: „Ma kingin teile selle laewa tunnistuseks, et ma ilmasgi ühe silmapilguse eksituse pärast minu – see kord küll enam Liina, aga ikka ka minu – wasta kellegi pääle wiha ei saa kandma, ja ka meelde-tuletuseks, et ka ühel põlatud talu-poisil midagi wõib anda olla, mis üle suurte Sakste lapsed ennast wõiwad rõõmustada, ja ka weel järelemõtlemiseks: et keegi laps ette ära teada ei wõi, mis koha pääle ta mehelt seisma saab jääma. Mu isa ütleb, et inimesi tulewikus koguni teise mõõduga saab mõõdetama, kui see siia maani on sündinud, ja et iga üks inimese-selts korra oma õigusi saab kätte saama, selle pärast, et meie Jumal täis õigust on.” – Kuda mõistab ometigi Jansu nii imelikult rääkida? Ma ei saa küll mitte kõigist ta sõnadest aru, aga ta näitab mulle nenda olewat, nagu näeks ta asju, mis alles peawad sündima, juba oma silma ees olewat. – Kaugemale ei jõua minu mõtted oma teel, sest: „Liina, Liina!” kõlab üks hääl mu kõrwas, ja ma pean oma armsast peidupaigast lahkuma. „Kas lubate meid ka ühes mängida?” palub meie rõõmsa kisa sekka Otto, ja suure hää melega saab talle see luba antud. Nüüd peidame ja otsime, jooseme ja kilkame nii kaua, kui kooli-preili armas hääl meid õhtule kutsub.