Lilli Suburg - Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud

Oma kõige esimestest elu-päewadest ja aastatest teab iga üks inimene üksnes nii palju rääkida, kui ta oma wanemate, kõige enam ema, wanemate õdede, wendade ja hoidjate suust on kuulnud. Selle pärast: teeb ta oma elutee pääl, kui üks reisimees puhkamise paikades, kord seisatust, et terawaste oma minewiku põhja tagasi wõiks waadata, siis näitab tal ta eluhakatus kui üks udu sisse peidetud pilt olewat, mille kohta ta on kuulnud rääkiwat: Waat’, sääl ema süles, kes armastusest ja uhkusest läikiwate silmadega oma priske, wasta naeratawa lapse pääle waatab, oled sina; sääl isa põlwe pääl, kes oma piibu, selle truu seltsimehe igal sammul, laua pääle kõrwale pannud, oma wallatu lapse pärast, kes wägise Riiga tahab sõita, oled jälle sina; ka see oled sina, kes sääl oma wäiksele, kiigus karjuwale õele toobiga juua annab, aga talle wee asemel tuhka silmi kallab, nenda et waesel emal, kes õnneks sinna juurde juhtub tulema, suur waew on, oma noorema lapse silmi, kelle wanem hoidja weel wee ega tuha wahel aru ei mõistnud teha, puhtaks teha; ja ka weel see oled sina, kes sääl jõekaldal ümber-pöördud wanni all kõnksus kous kükitab, hirmu täis, et hunt praegu terwe katusega maha kolistab tulla, ja ennast enne säält ei liiguta, kui ema ta kätte kinni hakkab ja teda oma warju paigast wälja tõmbab, talle seletades: et taewa taat ju kurjustab, aga üksi kurjade inimeste wasta, ja mitte oma wäikeste laste pääle, kes talle ju weel armsamad, kui emal „oma kassi pojuke on:” – aga selgemaks läheb ju asi, kui ta ütelda wõib: ma mäletan weel, kuda isa mind kät pidi wõttis ja uue toa, mis mõisa härra oma walitsejale ehitada laskis, aluspalkide pääl käima wiis; kuda ma, uude majasse kolides, ka ühe pisikese paja kätte olin saanud, teda mööda teed uue maja poole, mis aga mõni samm wanast eemal seisis, wedasin, mis eest ma aga ema käest tapelda sain, et ma ennast sedawiisi hukaseks teen; kuda ma uues majas ema põlwe najal istusin ja tema mulle lauluraamatu salmisid päha õpetas, ja kuda isa mind ühel päewal sülle wõttis ja teisi majasse kirjutaja juure kooli wiis, kelle keset kammert üks kõrge laud pingiga seisis, mille küljes nagu trepiastmed oliwad, mida mööda ma ülesse ronisin, ja mille pääl tahwel, grihwel ja pisikene piltidega raamat oliwad, mida nähes mul suur rõõm südamesse tuli ja minu hirm kirjutaja eest laduma hakas. Ja mida selgemaks mälestus hakkab minema, seda selgemine hakkab ka eluteerada kõige oma lillede- ja ehakattega, kõige oma wihma, päewapaiste ja halli kattega minewiku pääle, tagasiwaataja silmi paistma. Ja et inimene üksi sellest, mis ta selgeste, arusaamisega, lihawa kui ka waimu silmaga näeb, teistele selgeste wõib rääkida, selle pärast tahan ka mina oma elulugu säält algada, kust minu mälestus selgeste ulatab. Palun aga oma armsaid Eesti õdesid, omale ka lahke südamega wasta tulla, et minu sügaw armastus nende wasta ka nende südametes wasta kostaks – minu kõige suuremaks palgaks. Sest ma pean tunnistama, kui mind mitte armastus ei ajaks ja mul mitte üks sõber kõrwas ei seisaks, kelle sõna pääle ma majasid ehitada usaldaksin, ei julgeks ma mitte oma nõrka sulge paberi pääle panna, selle mõttega, et mu jutustamine hulga ees awalikuks peab saama.

Minu isa oli mõisa-walitseia, walitseja üle põllutöö, wiina-, õlleköökide ja aitade; kõik teine walitsus ja mõisa-kirjutus oli ühe Saksa kirjutaja käes, kes ka ühes walla-kirjutaja oli. Et minu wanemad mõisaprouale tema mehest, kes noorelt ära oli surnud, kui kõige truumad teenrid järele oliwad jäetud, selle pärast uskus ta ka kõik oma mõisa põllutalituse kõige sellega, mis sinna külge puutus, nende kätte, ja oli neile see läbi wõimalik, oma elu parema, puhtama korra pääle seada, kui teised teenijad seda wõisiwad teha. Sest tuli siis ka, et nad oma lapsi puhtamine riidesse panna ja hoolakamine, kuda öeldi – enam Saksa wiisi – kaswatada wõisiwad, ja nende lapsed neid siis ka Saksa wiisi järele „papaks” ja „mammaks” hüüdsiwad. Ja kuda siin maapäälse eluga lugu on: et üks tegu ja olek teist oma soodu tegusid ja oma moodi olekuid enese järele tõmbawad, nõnda tuli siis ka minu wanemate õiglase ümberkäimise järele Sakste warandusega neile auustus ülemate ja ka iga õiglase inimese poolt, ja nende puhtamast olekust tuli see, et ka koguni mõisaproua lapsed nende lapsi hää meelega oma mängude juures seltsiks wõtsiwad. Mina see kõige wanem ja suurem sain, oma suureks rõõmuks, tihti mammast õige puhtaks pestud, pühapäewasesse riidesse pandud ja toaneitsitest käe kõrwas mäele mängima wiidud. Oh kallis aeg, kus wäike tuksuja süda weel muud ei tunne, kui suurt rõõmu iga ilusa asja üle, mis silma puudub ja mille külge käega hakata tohib, ja kus mõtte arw weel inimeste seisuste juures wahet ei jõua teha, waid waim weel iga oma-wanaduse ja – suuruse inimese-looma ümber kinni hakkab, nagu poleks mitte juusekarwa wäärt asja maa pääl, mis sääl wõiks lahutuseks wahele tulla: seesama rõõm hüppab ka Aurora preili rinnas, mis walitseja Liina silmast jälle kord kokkusaamise üle läigib, ja sõbrus on elus, ilma et sõbruse-pidajad talle nime mõistaksiwad anda. ‘Pole wiga, et Aurora hääste Maa keelt ei mõista ja Liina muidu mõni sõna Saksa keelt räägib, nad saawad siiski teine teisest aru, ja pea kõlab hele naeru-hääl laste toast wanemate inimeste kõrwa teisi tuppa. – Oh kallis mängu-aeg, igatsusega waatab minu waimusilm sinu poole tagasi, ja pisarad tikuwad silma, kui mälestus Aurora roosilist nägu ja sinisid silmi ette toob.

Meie mängisime ja õppisime sääl juures teine teise keelt tundma. Minu wanematel oli hää meel, et ma peagi üsna ilusaste Saksa keelt rääkisin, ja weel suurem rõõm oli neil, kui proua ühel päewal mamma oma juurde kutsuda laskis ja talle teada andis, et Aurora preilile üks kooli-preili saab tulema ja, et Liina talle ikka armas ja kena selts mängimise juures olnud on, ta nüüd talle ka õppimise juures seltsiks peab saama. Suur rõõm oli ka minul ja Auroral selle üle: Nüüd pidime ju iga päew, õhtust hommikuni kous olema, ja muidu öösilte teine teisest eemal.

Seda wiisi tuli siis ka kõik. Kooli-preili tuli, ja mina läksin iga hommiku mäele ja käisin aga mõni kord lõunelte kodus, enamiste jäin ma ikka terweks päewaks sinna õppima ja mängima.

Wanemad ja ka mina isi olin sellega wäga rahul, aga minu pisemad õed nurisesiwad, et ma nendega nüüd nii kasinaste mängisin; ja weel üks hing elas, kes minnuga kogunigi enam rahul ei olnud: minu wana naaber ja sõber sepa-Jansu, kes minuga suwel jõe kalda ääres aasade pääl joosnud ja mänginud, talwe jõe pääl liugu lasknud ja mind kelguga sõidatanud – sest ta oli suurem ja mõni aasta wanem, kui mina. „Liina”, ütles ta mulle ühel pühapäewal – pühapäewad, kus mina enamiste kodus olin, ei läinud ta nüüd enam meilt ära – „ma ei salli seda kogunigi, et sa nenda palju mäel oled, sa lähed sedawiisi üsna Saksaks ja wiimati minu wasta uhkeks, sest kõik Saksad on uhked.” See tema kurjustamine oli mulle õiete wõeras, ja mina sain tema pääle ka üsna wihaseks, et ta Saksu, kes minu wasta ju nõnda hääd oliwad, ei sallinud. Aga ometi paniwad mind, kui ta ära oli läin’d, tema sõnad, kes mulle ikka ka nii armas ja minu wasta alati hää oli olnud, natukene järele mõtlema. Miks nimetab ta Saksu uhkeks? miks pean mina uhkeks minema? – Ma tahan ometigi Auroraga selle üle rääkida – olin aga peagi jälle kõik ära unustanud, ja asi jäi Auroraga rääkimata.

Ma olin kirjutaja juures juba natukene lugema ja kirjutama õppinud, ja see awitas mind kooli-preili juures rutem järje pääle. Kooli-preili oli lahke, armuline preili ja mõistis meile õppimist peagi õige armsaks teha, ja see rõõm, et meie Auroraga kous wõisime õppida, tegi meile meie waewa sääl juures kergemaks, ja seda wiisi tuli siis, et meie tihti kooli-preili ja ka proua käest kiitust saime, mis meid jälle seda suurema püüdmisega raamatute juurde ajas. Mida paremine aga õppimine edasi läks, seda lustilikumad olime siis ka mängimise juures. Kui mitu korda ei pidanud kooli-preili proua juurest, kellele ta priitundides ette luges ja rääkis, ülesse tõusma ja meie tuppa tulema, et ta meie lärmi natukene waigistaks. Nenda tuli ta jälle ühel laupäewasel õhtal – see oli talwel, suwel mängisime enamiste suures rohuajas – rutates meie juurde, aga jäi juba ukse pääl seisma, waadas meie pääle ja hakas suure häälega meiega ühes naerma. Tema naeru pääle tuli ka proua sinna ja mis nägi? – Kesk tuba seisab pisikene laud, sääl pääl üks pesuwaagen kuhjaga täis seebiwahu pullisid, Aurora ülesse kääritud käistega ühel ja mina niisamuti teine pool lauda, wõtame käpuga neid wahu pulla ja wiskame teine teisele suure naermisega pähä ja kus aga juhtub, nõnda, et wahune wesi juba sorinal mööda silma-nägu ja riideid maha jooseb, aga ka mõni wahututt juuste, ninade ja õlade külge rippuma on jäänud, mis meile nii weidrad näud annab, et proua ja preili ennast selle üle katki tahawad naerda. – Tapluse pääle ei mõtelnud siin kumbgi, ei proua, ega preili. Aga mikspärast siis mitte? küsib siin ehk mõni ema, lapsed oliwad ju õige wallatud, selle pärast oleks neil taplust tarwis läinud. – Hää meelega wastan ma selle pääle küsijatele ja palun neid, minu sõnu südamesse tungida lasta.

Esiteks oliwad nad mõlemad targad inimesed ja teadsiwad seda selgeste, et need, kes ühes kous lapsi peawad kaswatama ja õpetama, sääl juures ka alati ühes nõus käsi käes peawad käima: selle pärast oliwad nemad ka teine teisele kohe esimesest kokkutulemise päewast saadik sõbruse püüdmisega wasta tulnud, teine teisele oma mõtted ja soowimised lapsekaswatamise üle suure usaldusega awaldanud, endid sääl juures kui ühemeelelised ära tunnud ja teine teisele oma tulewiku tööle toeks ja rõõmuks kät annud – pidasiwad ka truusega, nii kaua kui nad kous oliwad, teine teise käest kinni. Oh et kõik lastekaswatajad, wanemad ja koolitajad seda teha katsuksiwad! Kui palju kergem, rõõmsam ja täelikum saaks töö olema, mis kallal nüüd nii palju ägatud ja ohatud, nii palju ennast ja lapsi ilma asjata – mitu korda ka igaweseks õnnetuseks – waewatud saab.

Teiseks oliwad nad sügawaste isieneste rinda waadates oma elu-tee pääl küll ära mõistnud: et rõõm ja priius need kõige tugewamad inglid oliwad olnud, kes kõike tööd ja toimetust kõige paremine kergitawad, kes mõtete tiiwadele kõige osawamaks kaswatajaks tuule-õhuks on, selle pärast ei pannud nad siis ka lapsi ialgi kange hirmu ja käsu alla wangi, waid katsusiwad aga kõigest jõuust kõike kurja ja paha nendest eemal hoida ja nende silmi ja mõtteid inimeste hää-tegude ja kõige Jumala loomuse ilu pääle juhtida, muidu aga lapsi oma wanaduse mõistuse ja soowimiste piirides eksitamata jätta. Weel oliwad nad tohtrite käest kuulnud, et naer – mitte kõtistamise läbi, mis suretada wõib, wõi liig-naer – ja kilkamine laste kopsudele terwiseks on; ei pahandanud siis ka ialgi selle üle, mis lastele hääks tuli.

Kõik neid mõtteid on mul aga armas kooli-preili pärast, kui ma juba täis inimene olin, awaldanud; siis kui ma nende paiste ja kaitsmise all õitsesin, ei teadnud ma muud kui: et ma enesel ütlemata hää tundsin olewat.

Mikspärast pidi aga see paradisi aeg nii ruttu mööda minema? Mikspärast ei tohtinud ma mitte Auroraga ühes surra? et mul kõik wahe-seinad, mis inimeste südamid üksteisest wõiwad lahutada, oleks tundmata wõin’d jääda!