Lilli Suburg - Liina: ühe eesti tütarlapse elulugu, temast enesest jutustatud

Mida paremine mul nüüd käsi Jansu wanemate juures käis, seda sandemine läks asi Hilda ligidal. Hilda kaewas juba üsna wäga selle üle, et tema ,tante’ teda ühe talu-tüdrukuga ühte panna ja talle mitte oma-wäärilist seltsi ei muretse. „Minu mamma on mulle ütelnud, et talu-tüdrukud mitte muuks kui meie teenriks ei kõlba, ja nüüd pean ma selle Liinaga ühes õppima ja kuulma, et kooli-preili teda, kelle wanemad ju ka muidu Maa keelt räägiwad, enam kiidab kui mind, teda mulle peaaegu eesmärgiks paneb”, nurises ta oma raamatute seas kraamides isieneses, aga nõnda, et mina kõik wõisin kuulda, mis just ta tahtmine näitis olewat- „Waat’, waat’!” hästitas pärast, kui ma kodu läksin, Leena, kes Hilda nurisemise aegu just kooli-kambris tolmu oli pühkinud, „saad ometigi ka korra kuulda, mis järje pääl sa seisad, ja seda wiisi ehk aega mööda ka ära tundma, et sa mitte mõni preili ‘pole, mis sa siia maani wist arwasid, ja et sa meie sugustest suurem ‘pole. Hilda preili on õige Saks ja mõistab oma seisuse järele elada.” – „See, kes teisest sandem, on kohe temast madalam”, helises minu rinnas proua armas seletus neile wasta, ja, imelik, ma ei saanudgi kurwaks. Läksin kodu, mängisin oma õdedega. Teisel päewal oli pühapäew, palusin mammad, kes suurte talituste pärast wäga wähe oma laste seltsis sai olla, jälle separahwale wõeraks tohtida minna, sain luba, ja poole tunni pärast istusin Jansu ema põlwe pääl ja kuulasin terawalt isa juttu. Ta kõneles palju meie rahwa loost ja tema orjapõlwest, kuda ta sesse juhtunud ja käskis ise tähele panna.

Nüüd läksin jälle kodu.

Mis raske, mis imelik nädal tuli mulle selle järele. Mõtted tormasiwad mu wäikses pääs, tundmised woolasiwad mu südames, mis mind üsna rahutuks tegiwad; õppimine ja koolilauaääres-istumine oli mulle raske; haledate silmadega waadas kooli-preili minu kahwatanud palgete pääle ja silitas neid tihti oma pehme käega, mis mulle küll hääd meelt tegi ja tema ligidal mu rahutust waigistas, aga mind kaugemale aidata ei wõinud. 6 nädala päewa läksiwad sedawiisi wiimati mööda, pühapäew tuli kätte ja mina läksin jälle Jansu isa juurde. Kui minewal pühapäewal istusime sääl jälle peagi kolmekeste koos, ja isa kõneles:

„Kuida inimesed aega mööda seltsis ühe paiga pääl elama hakanud; kuida selle läbi mitmesugused ametid, millega nad üks teist teenima hakanud, nende ametitega seisused inimeste sekka tulnud, ja kuida need seisused aega mööda oma eluwiisidega üks teisest lahkuma hakanud, seda, armas laps, on kooli-preili sulle wistist juba kooli-lauas seletanud, selle pärast ‘pole minul selle üle enam rääkida; üksi: ühte pilti tahan sulle täna ette panna, et sa näeksid, kui weidraste need seisuste inimesed siin meie maal – kaugemale minu silm ei ulata – ühe teisega ümber käima hakanud. – Mina waene ‘pole lapse-põlwes enam õppinud kui lugema hädaste kirjutama ja oma 5 päätükki katekismusest, aga tähele panemise ja järelemõtlemise läbi on mul mõnigi asi selgeks läinud, mis teistel minu kõrwas weel arusaamata on. Ka aitab mu wend, kes Peterburgis õnnelikuma tee pääle juhtunud kui mina, mind mõnigi kord oma kirja läbi mõne hää asja pääle juhatada, mis minu silmi ei juhtu selle pärast, et minu silmaring siin madala koha pääl seistes lühikene on. – Aga, kus ma oma jutuga lähen? ma tahtsin sulle ja ühte pilti meie maa seisustest ette panna. No waata, kuida see inimeste elu mulle siin näitab olewat: Nagu oleks maa täis Sinai mägesid, kus otsas üks jagu inimesi pea kui läikiwa tule paistel, mis alt poolt sinna pääle waataja silmi tuhmiks teha wõib, pea müristajate pilwede sisse istuma jääwad; teine jagu jälle mööda astmeid, millest need Sinaid täis näitawad olewat, alt ülesse poole tikuwad, ilma tähelepanemata, kas jalg järeleronija pähä puudub, nõnda et ta nina pääle kukub, kas küünarnuk kõrwal-käija küljeluu sisselööb, wõi käpp mõnda eeskippujat jalgdele alla tõmbab.

Kolmas hulk on koguni all.

Aga kuda see wõis tulla, et inimesed, kes algmisest ometigi üksteise kõrwa seatud, nüüd oma olekust niisuguse weidra pildi wõiwad anda? – Ma arwan üksi sellest, et nad ära unustanud, et üks inimine teist, üks amet teist teenima pandud: Kas olgu mõisa-pidaja, jutluse-ütleja, raamatu-kirjutaja, põlluharija wõi kinga-tegija, teenima peab teisi, kui mitte korra-päälne elu, mis inimesi alles inimesteks teinud – lõpma, mõni seisus mitte puhtaks ära surema ei pea. Muidugi peab amet – ja temaga ühes oma kõhust täitja ametnik – ka siis, kui ta inimese-seltsile enam kasu toob, kui teised ametid ta kõrwas – ilma põllu wiljata surewad inimeste ihud, ilma kirja-warata nende waimud j. n. e. – enam auustatud saama; aga et ju ka kõige kõrgem ametnik teisi teenib, üks seisus teist ülewel hoiab: tuleb ka iga-ühel teise käest oma õigust pärida. – „Waadake!” ütleb sääl korraga ema, sõrmega akna poole näidates, „kes säält mööda teed lähewad?” Mina põlwe päält maha ja akna juurde, ja – mis ma sääl näen? Kaks herrad, kepid peus lähewad mööda teed mõisa poole ja – nende taga käib minu papa palja pääga, mütsi selja pääl ristis kätega hoides. Proua wöörmündri herrasid ja papad olin ma enne ka seda wiisi käima näinud, aga ilmasgi ‘polnud ma sääl juures nõnda puna palgesse ja wet silmi tõuswat tunnud kui nüüd – .Tulge jälle siia, et ma oma kõne lõpetada wõin”, hüüdis isa ja meie läksime jälle oma koha pääle tagasi ja ta ütles: Waim oma mõtete jõuuga, oma südame-tundmistega on see, kes meid Jumalaga ühendab: mida puhtam ja selgem tema, seda ligimal oleme Jumalal, mida mustem ja tuhmim tema, seda kaugem Jumalast! – Nüüd, armas laps, oled sa wistist’ juba üsna wäsin’d kuulmast, selle pärast mine emaga aita, ehk leiate säält mõne magusa õuna, mis sind jälle karastada wõib.”

„Tänan, armas sepa-isa, ma olen hää meelega kuulnud ja tahan õige palju kõige üle järele mõtelda!” ütlesin ma niksu tehes ja läksin ema käe kõrwas minema.

Weel mõnda korda selle pääle jutustas sepa-isa nende kahe aasta sees, mis ma pääle Jansu weel kodus olin ja mäel koolis käisin, ja pani mulle weel mõnegi pildi: Eestlaste õitsemise ajast ja nende orja-põlwest ette, äratas see läbi minu mõttid ikka enam tööle. Aidas mind selle tee pääl ka ikka kergemine üle Hilda uhkuse ja Leena hästitamiste astuda, ja tegi, et kooli-preili mitu korda imestades minu küsimisi ja wastusi kuulas.

Hilda sai kooli-preilist küll mitu korda oma olemise pärast minu wasta manitsetud, ka prouast wistist’ salamahti – aga see aidas wähä, sest Leena, keda ta oma salaasjade kotiks oli teinud, aidas kõik õpetused ja manitsused jalgade alla tallata ja katsus tema uhkust meelitades elus hoida. Selle läbi tuli ka, et Hilda süda prouast ja kooli-preilist eemal hoitud sai, ja – mina neile kui Aurorast järele jäetud mälestus kalliks läksin. Kui mitu korda tõmmas proua mind, silmad wees ujumas, oma sülle, kui mitu korda surus preili mind läikiwate silmadega oma südame wasta. – Waene, waene Hilda! sulle sai küll oma-wäärilised wõõrad toodud, sinu eest sai küll iga wiisi hääste muretsetud, aga – kõige kallimat wara lükasid sa enesest ära minule – see on armastust!

Kahe aasta pärast oli tohter prouale ütelnud, et kui ta weel oma põdemisest lahti saada tahab – Aurora surmast saadik oli ta terwis waeseks läinud – peab ta Saksa maale terwise wet pruukima minema. Ja, et ta oma armsa ja ainsa lapse Otto pärast, kes juba terwe aasta Saksa maal ühes gymnasiumis oli, weel õige kaua soowis elada, reisis ta siis kohe Hilda ja kooli-preiliga sinna ära.

Küll ütlemata kurw oli lahkumine neist; aga et ma proua soowimise pääle wanematest warsti linna kooli wiidud sain, ja see koguni uus elu, mis mind sääl wasta wõttis, aidas see minu mõttid lahutada ja mu südame walu waigistada.

Sinisest taewast kallab päike oma palawaid kiiresid üle põldude, kus pääl need weel wiimasid wilja-terasid walmistada püüwad, üle metsade, mille rohelist mantlit juba mõnigi pruun ja kullakarwa leht kirjumaks teeb, üle wiimaste õitsewate lillekeste, üle kõige loomuse ja – P. linna üle wälja. Tema palawus näitab tuule õhku laiskust pidama ajanud olewat, muidu tikuks ta ometigi ka üle linna walli ja jahutaks natukenegi neid kahte tütarlast, kes norus peaga sääl kiwise hoowi pääl, teine teist kaendlas hoides, maja halli müüri wasta ennast toetades, haleda häälega juttu ajawad. „Oh, Liina, jälle siin kiwide wahel, kiwide pääl, kus jalga liigutada ei tohi, kui mitte tolmu alla läkatada ei taha, peame meie waesed wangis olema. Puude lahutawa warju asemel siin see surnud kiwimüüri külmus; roheliste mägede ja orgude asemel hallid majakünkad; lepa, pähkle ja tomminga põõsaste asemel, mis üks teisele tuulest liigutatud, terwisid wasta õõtsuwad, ehitud kallaste wahel priskeste woolawa wee asemel siin ei muud kui mööda uulitsa ääresid haiswad rennid – mu hing jääb kinni!” „Anna, Anna! ära kaeba nõnda! mõtle selle pääle, et siin inimesi elab, kellest mõni oma elu sees muud ‘pole näinud, kui oma kiwi-müürisid ja siisgi õige õnnelik on. Inimene on ju Jumalast ütlemata rikaste annetega ehitud; ei leia ta silm enam wäljaspool, mis teda rõõmustada wõib, siis pöörgu ta teda oma waimu ja südame põhja, kus tal wistist’ kewade-karwalisi kohte, kel kusgil kaduwat wärwi ega lehti, nagu meie aja lilledel ja metsapuudel, ei saa küljes olema, haljendamas on; – ja mitte üksi oma, waid ka oma sõprade rinnas wõib niisugusid kohte leida: selle pärast ‘pole tal nende seltsis weel kogunigi õigust üle määri kaewata.” – „Ah, Liina, sa wõid „philosopheerida” (see on: mõttetarkuse juttusid ajada), sest et sinu süda kodumaa ilust ja rikkusest pea aegu lahti näitab olewat. Kuda kaewasid ja nutsid sa nelja aasta eest tagasi, kui sa esimest korda linna tulid, ja nimetasid ennast isi waeseks linnuks, mis puuri kinni pandud, et ta sääl oma priiust ja seltsimehi metsas taga kurwastada wõiks; aga mitte üksi esimesel korral ei teinud sa seda, waid ka iga Jaani-priiuse lõpetusel minuga ühes; kuda tuleb siis nüüd, et sa nõnda rahuliste mulle wasta wõid rääkida? Ära punasta ühtigi ära!” – „Armas Anna, sa ei mõtle järele, et nelja-aastane harjumine ka midagi korda wõib saata, ja et sa jälle minewal aastal lahkema meelega siia tulid kui mina. See on ju tihti nõnda, et ühe arg meel teise julgust tõstab, ühe kurwastus teist troosti leidma ajab.” „Sul wõib õigus olla, ära pane minu sõnu pahaks! Ma pidin aga oma südant sinu ette wälja puistama tulema, sest et ma üksi sinu juures aru saamist ja troosti tean leidwat – linnalastel on ju meie südame igatsused ja kaebamised täitsa wõerad, mis nende südameid liigutamaks jätawad. Üleüldse, Liina, panewad nad oma, Bauermädchen”-iga (see on „talutüdrukuks” sõimamisega), mis nad küll iga kord wälja ei ütle, aga mis mina ikka nende mõtetest wälja loen, nagu seisaks ta nende pää-otsa pääl kirjutatud, kui ühe külma käe kõige minu südame soojade tundmiste pääle, nõnda et need ennast selle külmuse eest kõige sügawamasse südame põhja püüawad peita. Weel sest saadik, kui kaupmehe St. tütar Alma minewal poolel aastal minu walgete juuste üle oma sõprade wasta nalja heitis, üteldes: et minu linakarwa pää juba mu isa seisust ülesse tunistab, on mul, nagu puhuks mul põhja tuul kõigi Sakste poolt wasta. Oleks weel koolis ometigi kerge, jõuaksin ma kõrwalised pahad asjad miksgi panna, aga sääl krui oma mõtted mõistmata sõnade wahel, nõnda et pää otsas suitseb. Sa ei tohi kellegi käest küsida: ütelge mulle ometigi, mis tähendab see ehk teine sõna Maa keeli, et ma õpiasjust enam aru wõiksin saada, ja oma elusat pääd mitte kui ühte surnud masinat wuristada ei pruugiks, siis on naer lahti. Sinul, Liina, on kõik kergem, sest et sinul see õnn on olnud, hääd eeskooli saada, kus sul Saksa keeli sõnad so küsimiste pääle lahkeste Maa keeli ja ümber pöördud, ära seletati, nõnda et sa alati nagu päewa walgel käinud oled; aga mina waene: sain kohe ühe linna nurgakooli ühe wana preili juurde pistetud, Saksa keeli lugemise-raamat mulle kätte antud; sai minuga Saksa keelt räägitud, sain sest aru wõi ühtigi; pidin ka peagi weel aru saama, et Maa keel Sakste ees häbi keel on, ja et iga kõwer Saksa keeli sõna minu suust neile naeru pääle ajas – mis mind mõneks ajaks üsna tummaks tegi. Oh, ma ei tahagi enam oma esimeste aastate pääle linnas mõtelda! Need oliwad tõeste surmamise aastad. Alles sest saadik, kui sina mulle hakasid mõnda asja ära seletama, millest ma oma jõuuga aru ei saa, on mul kergem põli. „Oh Anna, näed ju mitu korda, et ka mul enesel häda käes on nõnda, et ma mõnigi kord pean ohkama: oh miks ei õpetata meid ka meie emakeeles, nagu Sakste lapsi, et meil see läbi õppimine ka nii kergeks läheks kui neil! Aga, armas Anna, mis aitawad meie kaebtused ja et meie oma meelt nukraks teeme, mis kõike tööd meil raskemaks teeb; lähme parem jälle wahwa meelega oma raamatute tallale. Mina õpin ja tahan kõigi raskuste kiuste elama jääda ja weel Liina pulma pääl tantsida!” – ,,Üsna hää meel mul, et sa jälle kelmust wõid rääkida, saad nüüd ka peagi jälle minu wana rõõmus Anna olema." „Saagu sulle õigus saama. Nüüd aga Jumalaga! Raamatud ootawad. Päew on ka juba natukene alla poole weerenud ja oma palawust mahendanud. Jumalaga! Sellega läks Anna.