Anton Jürgenstein - Juta
- Название:Juta
- Автор:
- Жанр:
- Издательство:Eesti Keskus Digiraamatute
- Год:неизвестен
- ISBN:9789949530854
- Рейтинг:
- Избранное:Добавить в избранное
-
Отзывы:
-
Ваша оценка:
Anton Jürgenstein - Juta краткое содержание
Juta - читать онлайн бесплатно ознакомительный отрывок
Интервал:
Закладка:
Anton Jürgenstein
Juta
Eessõna
Missugust tundmusrikast inimest ei kohuta mitte ühe saatus-kurbmängu (Schicksalstragödie) wägiwaldne hirmus lõpp, olgu ta ka kes teab kui kenaste kunsti nõudmisi mööda tehtud! – Wäristades pöörab tänane inimene kuristiku serwalt tagasi, kus raudne saatus niisama raudse, ülekeewaist tundmustest ärritatud ja eksiteele weetud inimese tahtmisega kokku põrgates inimesele lahtise haua awab, kuhu ühe langemine teise ilmpeastmata järele kisub. – Troostita lahkub waataja näitemajast. Kõige paremal korral imestab ta kindlaid laadisid (karakterist), kes ennem murduwad kui painuwad.
Seesuguste laadide kindluse juures wõib aga sagedaste õigusega kahkleda, sest tihti on see kindlam, kes ränga saatuslöökide järele weel eluga edasi wõitleb, kui see, kes kõigile wiletsustele enesetapmisega otsa pääle teeb. Sellepärast armastatakse nüüd ka saatus-kurbmängusid wähem kui enne. Inimesed jõuawad ikka enam selle tundmisele, et kõige ilusam on, auusat inimese loomu loomuliselt kujutada; mitte üksikuid, pea inimese loomusest ülekäiwaid imetükka. Meie aeg ei lähe sellepärast mitte kaineks ja luulewastaliseks, nagu mõni kardab, waid haridus on mõtteid luule üle muutnud. Laps armastab puhas teistmoodi luulet kui wana inimene.
Eesti muinasjutt Endlast ja Jutast käib oma lõpu poolest just eelnimetatud saatus-kurbmängude wastu. – Saatus-kurbmängud, nagu ülepea suurem jagu kurbmängust lõpewad terawa dissonanziga, kuna Juta lugu terawatest toonidest kaeblisteks, kaeblistest kurblik-ilutsewateks akkordideks sulab. Endel saab küll surma, aga Jutat trööstib imeline kuldsilmawari, luulewägi, mis tema rõhutud mõttelennule uut hoogu annab, seda minewikku wiib, kus neiu õndsaist aegadest ilutsedes kurba tõsidust unustab ja eluga uuesti lepitatud saab. Need lihtsad sõnad Juta luos on kõige suurem kiitus luulele ja kõige kunstile (sest Ilmarine, kuustijumal, tegi warju); luule tehakse siin ainsaks, kõige suuremaks rohuks, mis murtud südamesse uut eluwaimu walab. Niisugune suur lugupidamine kunstist, mis nii ilusas kujus meie ette astub, näitab aga selle rahwa kõrget luulelist andi, kelle süles säärane jutt on sündinud. Ta tunnistab aga ka ühel hoobil tema iseäralist, walmind mõttewiisi, mis mitte tume, tormiline ei ole, waid sügaw ja tasane. – Armastust ja luulet, mõlemaid ülendab nimetatud Eesti muinasjutt; armastuse kadumisega kaub elu ilu – üksi luule wõib teda silmapilkudeks tagasi nõiduda, tema, kes armastusest wõsunud, jälle armastusesse wiib.
Juta laenab oma liinikut wahel ka inimestele, – see on Eesti luule sündmus. Mis siis imeks panna, kui Eesti rahwalauludel kõige rõõmu kõrwal kaeblik mõnu juures on! Nii kui Juta oma armukest Endelt kurdab, nii kurtis Eestlane oma kadunud armukest, wabadust taga. Nii kui Jutal luule üksi langenud elujõuudu alal hoidis, nii seisis ka kõigest wiletsustest hoolimata Eesti rahwa iseloom ja rahwuslik woorus rahwaluules alal, kuni ta lahkemal ajal uue jõuuga wõis ärgata.
Juba koolipoisina kodumaa tundmist õppides tõmbas see ülikaunis jutt minu tähelepanemist suurel mõõdul oma peale. Ma ootasin alati, kas mõni laulik ehk wanaaja uurija seda sisurikast jutukest mitte mõne kirjatöö ehk arutuse aluseks ei wõtaks, aga siiamaale on see ootus asjata olnud. Küll on Kuhlbars kena laulu „Ma kõndsin kord Endla wee ääres”, luuletanud ja Eisen „Juta leinamise” loonud, aga mõlemad laulud lähewad paljalt puudutades jutust mööda, ei ulata tema südamesse ega seleta pikemalt jutu iseloomu. Kuhlbars’i laul annab jutule koguni wõeriti tähenduse, kui ta ütleb, et Juta end Endlasse on heitnud „ja Endlas on uinunud”.
Küll kartes wõtsin ma sule kätte, et seda lühikest, aga tähendusrikast juttu tema õiges põhjusmõttes laiendada ja uues kujus ilma saata. Kui hästi ehk halwaste see mull korda läinud, selle üle tehku sõbralik lugeja sellepeale waadates otsust, et ta üks esimistest seda tõugu töödest Eesti keeles, ka wäljaandja esimene töö on. Kui hea meelega oleksin ma selle töö mõne kangema, wanema kirjaniku käest wastu wõtnud, kui selleks praegusel ajal wähegi lootust oleks olnud. – Et seda aga naljalt ei olnud oodata, siig julgesin – jacta alea est !
Arwustajatele, resp. karwustajatele wõin ma tõendada, et ma sellest eksimõttest hoopis eemal olen, kui oleksin ma eesolewa kirjakesega midagi täielikku sünnitanud. Ma olen juba õnnelik, kui minu tööst mõnigi ülwal arutatud mõtetest leida on, kui lugeja mõnestki kohast weidikene lõbusat ajawiidet peaks leidma, mis teisi künklisi kohti unustada aitab. – Sell põhjusel tohin ma siis asjalikku, kriitikat loota.
Orajal, lehekuul 1885.
Wäljaandja.Osalised:
Wanemuine.
Juta, tema kasutütar.
Ilmarine.
Endel, Ilmarise poeg.
Sarwik, kurat.
Kalamees oma armukesega.
Näkineitsi
Esimene järk
Esimene etendus
Endla järwe ilusal kaldal.
Waikne, waga järwekene,
Rikkumata rahurand!
Teretan sind, salgukene,
Kes mull kasutütre annd.
Siit ma leidsin leinamasta
Noorukese, nuttewat,
Kase alta kaebamasta —
Pühkisin ta pisarat.
Siin ta sirgus, silmatera,
Mängis muru mättalla,
Siit ta ilu ilmakera
Laseb kuulda lauluga. —
Palju on mull elupaiku
Taara taewa ruumi sees;
Waatan ilma käekäiku,
Laulan kõrgel trooni ees.
Ülewal seal hiilgus, sära
Kandli keeli kiigutab,
Unustades kõik muud ära,
Hõiskeheal neid liigutab.
Laulan seal, kuis ratasringil
Ilma kehad keerlewad.
Igawesel armukingil
Ehatähed elawad. —
Aga lausa rõõmulugu
Igaweste lukuta,
Kiita jumalate sugu,
Nende wägi lõpmata:
Ei see tõsist luulerinda
Igaweste waigista,
Kiita üksi õnne hinda,
Murest, walust waikida.
Kalewide kangel sugul
Sündimisest südamest
Heliseb ka ärda heal
Põrrnuliste põueksest.
Kui kord ilmaneiu ilu
Wõttis wangi igawest,
Siis ju Kalewide elu
Algas armu leekidest. —
Jumalik sest meie sugu,
Waba aja woolusest,
Aga ema leinalugu,
Neitsi kadund noorusest,
Pesitas ka poja põuue,
Elab hellalt edasi,
Meeliteleb wende õuue,
Alla ilma alati.
Siit ma leian leinalaulul,
Kurwal lugul kuulajaid,
Siin ma ise niiskeil silmil
Walan pärli pisaraid.
Siin ma wahel waluwendel
Rõõmurikkaid wiisa loon,
Rõõmusädet sekka nendel
Taara telgilt maha toon.
Kui on päewapaistet, wilu:
Õnnistatud suwe siis;
Siis on laulul õige ilu,
Hõiskab, kaebab tema wiis.
Järweke, sest jäed sa mulle
Kauniks, kalliks alati;
Ehtsin elupaigaks sulle,
Jutakene, järwekse.
Tema kaldal kuule sala
Tuulemängi lehtega,
Tema pinnal waata kala
Laksu lööwa lainella!
Helisegu rõõmu healed
Siin su õrnailt huuledelt!
Ärgu muret kandle keeled
Toogu karmilt tuuledelt! —
Teine etendus
Wanemuine, Juta.
Tere, lahke laulujumal,
Tere helde isake!
Oled aega saanud omal
Tulla alla ilmasse?
Aega saanud? Armas laps sa,
Räägid üsna imelist!
Terwes Taara telgis leida
Pole selle nimelist. —
Ah, sa elad ju allilmas,
Ja, siin aega arwataks;
Jumalate selges silmas —
Kes tad tunneks, nimetaks!
Jätame nüüd selle jutu. —
Aga ütle, taadike,
Ütle mulle õige ruttu,
Kust saan uue wiisikse?
Mis siis wanal wiisil wiga,
Lustilaulul laitust tead?
Kui sa laulad, kas siis iga
Hing ei tõsta õnnel pead?
Õpetsin sull selle wiisi,
Et sa ilmal rõõmu lood,
Kui sa laulad, et siis Hiisi,
Pahareti pakku a’ad.
Tõsi, kui ma kukun, karjal
Kalad järwel kuulawad,
Lustikeerul laene harjal
Õhuringi hüppawad.
Linnu rongid ritta jäewad,
Rändwad rõõmsast edasi,
Inimesed tants ma läewad,
Kuulwad lusti lugusi. —
Wanemuise tütar aga
Peab kõik tükid tundema,
Kus ta läheb lauludega,
Seal peab süda sulama;
Leidsin, et mu rõõmu lugust
Igaüks ei rõõmusta.
Usun, inimeste sugust
Tahad seda tunnista.
Armas laps! wast nende süda
On neil ära mõistmata.
See on, sa ei pea teda,
Muret noorelt tundema.
Ilma weike walitseja
Imeline inime,
Jumalatel sugulane
Ja niisama sinule —
Tema rinnas laenetawad,
Tõuswad, langwad tundmused,
Tema mõtted tuju muutwad,
Nõnda kudas sündmused.
Wahest ta just soowib walu,
Musta muret muljuma;
Ei siis keegi teda talu
Ilupinki istuma.
Isa, siis see kurbdus peab
Wist ka magus maitsema.
Miks ta muidu ennast seab
Kurba kangest kaitsema! —
Juba aiman seda ka. —
Eile õhtu enne eha,
Kui weel lahke lauluga
Tahtsin kaldal rõõmu teha,
Nägin neiu, nägusa.
Kallistades kaelas rippus
Tema peiul peeniksel,
Õnne läige näul kippus,
Nutt neil naeru huuledel’. —
Ah, nad rääksid armuaja
Õnsaist õnnetundmustest,
Lootusest, et oma maja
Seltsis leiaks ilma seest. —
Häbelikult ära peitis
Neiu peiu rinnal pead,
Hellalt ümber kaela heitis
Teine teisel pehmelt käed.
Puudusest siis piiga kurtis,
Kaebas noormees kahjudest:
Kõik ta katsed maru murdis,
Et ei jäenud jäljekest.
Walju waesus walutada,
Keelda käimast käsikäes,
Astma ühist elu-rada
Alustada armu wäes.
Jälle sügawasse silma
Õrnad waated wajusid;
Ilustab kuis wihmast ilma
Wikerkaar, wiib sajusid:
Nõnda läbi pisarate.
Naerateles õnnis paar,
Läbi musta mure katte
Silmas säras wikerkaar.
Algasin siis lustilugu,
Sala kurbdust kauta,
Hõiske heali mitmet sugu,
Walu alla wauta,
Ei seal aidand laulu anne,
Waid weel tõstis haledust.
Ütlid: „Näkineid, ei tunne
Sinu süda armastust!”
Sest ma tahaks seda wiita,
Mis neid waeseid rõõmustaks,
Ehk wõiks nende seltsi liita,
Muret kandma ühendaks. —
Ma tean, wahel waiksel tunnil
Laulad seda lugu sa
Muiste mälestuste sunnil:
Seda nüüd mull õpeta!
Laps, ei seda lugu saa
Keegi ära õppida!
See peab wool’ma südamest,
Ära tuntud tundidest,
Järelkõla päewadest,
Waikind walust, muredest. —
Kuulen küll su heale mõnu,
Seleta kuid rohkem sõnu!
Õnnelaps, sa õnne kiida,
Et see tundmus wõeras sull’;
Süita põlwes aega wiida,
Hõiska ehal, koidikul. —
Okastee on armu rada,
Arwad roosid tulbana
Wõtwad wõerast awatada
Rasket rada rändama. —
Kolmas etendus
Jutaüksi.
„Okastee on armu rada!”
Kuulsin praegu noomitust;
„Näkineid ei sinu süda
Pole tunnud armastust!” —
Hoiateleb hoolas isa,
Kalliks kiidab kõndija,
Aru saada on siit wisa —
Paar näis õnnis olema.
Интервал:
Закладка:
