LibKing » Книги » literature_20 » Anton Tammsaare - Raha-auk

Anton Tammsaare - Raha-auk

Тут можно читать онлайн Anton Tammsaare - Raha-auk - бесплатно ознакомительный отрывок. Жанр: 20. Здесь Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги ознакомительный отрывок из книги онлайн без регистрации и SMS на сайте LibKing.Ru (ЛибКинг) или прочесть краткое содержание, предисловие (аннотацию), описание и ознакомиться с отзывами (комментариями) о произведении.
Anton Tammsaare - Raha-auk
  • Название:
    Raha-auk
  • Автор:
  • Жанр:
  • Издательство:
    неизвестно
  • Год:
    неизвестен
  • ISBN:
    9789949508099
  • Рейтинг:
    4/5. Голосов: 11
  • Избранное:
    Добавить в избранное
  • Ваша оценка:

Anton Tammsaare - Raha-auk краткое содержание

Raha-auk - описание и краткое содержание, автор Anton Tammsaare, читайте бесплатно онлайн на сайте электронной библиотеки LibKing.Ru
Tammsaare 1907. aastal kirjutatud novell.

Raha-auk - читать онлайн бесплатно ознакомительный отрывок

Raha-auk - читать книгу онлайн бесплатно (ознакомительный отрывок), автор Anton Tammsaare
Тёмная тема

Шрифт:

Сбросить

Интервал:

Закладка:

Сделать

RAHA-AUK

I

“Kas sa ikka alles kaevad?” küsis Liivamäe eit kirikust koju tulles ja maja ees oleva liivamäe sisse kaevatava augu kaldale astudes. Vanamees istus särgiväel august väljavõetud niiskel liival ja popsis piipu. Ta tundis eide juba sammudest ära ja sellepärast ei arvanud ta tarviliseks tagasigi vaadata, kui ta ütles:

“Ega siis kõigil ometi sinu moodi aega laiselda ja logeleda ole.”

Eit silmitses uurivalt augu sügavust. Vanamees popsis piipu edasi ja sülitas aeg-ajalt augu põhja.

“Mis inimene oma lolli peaga kõik ära ei tee,” sõnas eit nagu kurvalt ja mõttes natukese aja pärast. “Teised ütlevad juba ammugi, et sa viimasest haigusest saadik poolrumalaks oled jäänud, ja nüüd pean viimaks ka mina seda ütlema. Mistarvis näed sa seda vaeva?”

Vanamees vaatas eide poole üles.

“Mistarvis ma seda vaeva näen?” kordas ta. “Aga mistarvis hakkasid sa tänavu palvetamas käima, nagu poleks sulle sellest veel küll, mis sa kirikus kuuled? Ja vead ka Annat enesega ühes. Kas sa sellest kasu saad?”

Vanamees vaatas ikka veel eide poole. See vaikis.

“Kindel usk tõstab mäed paigast. Kui ka minul kindel usk on, siis pole mu vaev asjata,” ütles vanamees.

Eit ei vastanud midagi. Natukese aja pärast pööras ta jutu teise asja peale.

“Parem oleksime võinud õhtupoolikul loole minna. Hein mädaneb juba nädalate kaupa maas, ei saa ega saagi teda üles võtta. Juhtub kuiv ilm, siis katsu, et mõisa saad; vihmaga pole aga midagi parata. Kirikus tehti täna jällegi palvet suure vihma pärast ja ka palvemajas loeti sellest, aga vaat, las jõuab argipäev kätte, jällegi sajab. Näe, metsa tagant läheb juba sõõna. Selle moodiga jääme meie küll nälga … kartulid mädanevad ju ka ära …”

“Sa hädaldad ka tühja,” vastas vanamees. “Tänavu võib veel kõike küll saada, ainult kannatust on vaja. Ja kuigi ei saa, mõni asi nüüd. Sügiseks on mul auk valmis, ning siis, eit, – pane kaks jalga seina peale ja söö. Meie ei tunne siis saksa ega santi, meie oleme siis Liivamäe vanad …” Ja kui Mart natuke aega mõttes oli seisnud, hakkas ta nagu iseeneses rääkima:

“Jumalukene, mis see liivamägi kõik eneses ei varja! Aga kes ütles meile rumalatele ennemine seda. Või arvad sa, et siin asjata tulesid põlemas ja surnuluid tantsimas näikse?” pööras ta eide poole. “Ja need imelikud hääled, mis ma siin kuulsin. Ehk kui selgeste mulle öeldi: mõõda nii ja nii mitu sammu oma toaukse juurest mööda mäge ülespoole ja hakka siis kaevama … Kuid uskuma pean ma, kindlaste ja kõikumata … Seda kinnitati mulle kolm korda …”

“Jampsides tulevad kõiksugused imelikud asjad ette,” sõnas eit.

“Jampsides … Just nagu ma ise ei tea, kas ma jampsisin või näidati mulle seda unes.”

“Aga unenägusid ei pea uskuma, see on patt, koolmeister ütles. Tema teab ju niisuguseid asju, ega ta muidu koolmeistriks pole saanud.”

“Olgu ta koolmeister või kirikuõpetaja ise, mulle on see ükskõik, mina jään kõikumata kindlaks … Unenäo uskumine on patt … Mispärast see patt on? Jumal andis inimesele une puhkamiseks, ju ta siis ka unenäod andis, ega kuri neid tooma tulnud …”

“Koolmeister ütles jälle, et unenäod saatana võrgutused on,” ütles Liisu.

Mõlemad jäid vait. Vanamehe rinda kippus kahtlus. Kudas? Unenäod saatana võrgutused? Ja koolmeister, see vaga palvetaja, kellest kõik kiitusega räägivad, ütles seda? See ei või olla … Aga olgugi unenägu kurjast, kui ta aga head toob. Vanamees tahaks ometi kord vanul päivilgi inimese moodi elada. Ta ei mõtle armulisele paruniherrale vastu hakata, ei, ta tahab ka edaspidi palja peaga tema ees seista ja tema “kintsu kaabata”, kuid ta tahaks sealjuures, et terve küla, ei, terve vald ja kihelkond teaks, kes Liivamäe Mart on. Ta tahaks oma tütre Anna mehele panna, temale tublid pulmad teha ja talle ilusa kaasavara anda. Ta tahaks kõva õlle valmistada, mis mehed nagu kaikaga jalust maha rabab; kõikide pulmaliste pead ja kõhud – viimaste tarvis riputab ta õllele tooreid rukkijahu hulka – paneb ta nõnda täis, et nad veel kümne aasta pärast Liivamäe Anna pulmi mäletavad.

Seda kõike ette kujutades ilmus vanamehe kuivanud ja kortsudega kaetud näole uus elujume, kuna poolkustunud silmades kerge rõõmu- ja lootusehelk läikima lõi.

Värav kriiksus ja õue astus Anna. Mõlemad vanad vaatasid tulija poole. Eit tundis oma tütrest headmeelt. Kui ilus ja priske ta oli! Terve tema keha avaldas, saleda piha peale vaatama, tugevust ja kindlust. Iseäranis rõõmu sünnitas eidele aga see, et vaga koolmeister viimasel ajal nii suure armsusega Annat igavese elu allika juurde püüdis juhatada. Kui koolmeistril juba kolme last poleks olnud, siis oleks Liivamäe eit oma rõõmuliste arvamistega palju kaugemale läinud, sest ta oli tähele pannud, et koolmeister isegi palvetamise ajal silmi Anna pealt ära ei saa. Ka arvas eit tähele pannud olevat, et koolmeister põlvili lastes igakord Anna poole pöörab.

“Kas palju marju said?” küsis eit tütrelt. “Sa võiksid nad õige mõisa või poe juurde viia, saaksid mõne kopika raha.”

“Ei nendest saa kusagile viia, marjad pole ju veel küpsed. Mul on ainult paar peotäit teisi korvipõhjas. Saate ainult mõned ivad suhu pista.”

Anna andis korvi ema kätte.

“Kui peened!” ütles ema maasikaid vaadates. “Kas jämedamaid ei ole?”

“Eks neid ole ikka ka, aga me sõime ära.”

“Kes meie?”

“Mina ja koolmeister.”

“Kas siis koolmeister ka marjul oli?” küsis Liisu rõõmsalt.

“Jah, ta oli igavuse pärast metsa tulnud ja me juhtusime seal kokku. Ta lubas õhtul meile tulla ja siis lähme ühes.”

“Soo, või nii. Ta muretseb nii väga meie eest.”

“Tead, isa, ma rääkisin koolmeistrile, et sa raha-auku kaevad. Tema ütles, et see saatana võrgutus on.”

“Eks sa aga karju tervele ilmale, et su isa raha-auku kaevab, kogub vargaid kui kaarnaid raisa juurde igalt poolt kokku – siis on sul su lobimise palk käes.”

“Ega koolmeister siis mõni vargapoiss ole,” ütles Anna.

“Millal vagad inimesed enne vargad on olnud,” aitas eit.

“Kes ta vagadust teab,” ütles vanamees, kes sellepärast, et kõik tema tegevust asjatuks pidasid, kiuste püüdis vastu rääkida.

“Kes ta vagadust teab …” kordas eit nagu osatades. “Kõik teavad, kes tema palvet kuulamas käivad.”

“Kui ta nii vaga on, eks ta palugu siis meile kuivi ilmu,” vastas vanamees.

Selle peale ei vastanud Liisu ega Anna kumbki midagi. Nad teadsid väga hästi, et kui vanamees kord vastu hakkab vaidlema, siis ta miski hinna eest järele ei anna. Sellepärast arvasid nad paremaks vaikida. Pealegi pidasid ema ja tütar sagedaste isekeskis selle üle aru, kas vast Mart viimasest haigusest saadik peast segane ei ole, nagu ümberkaudsed inimesed tõendasid. Üleüldine arvamine näis raha-augu kaevamises kinnitust leidvat. Aga imelik, Mardi usk ja rõõmus lootus kippus ka Liisu südamesse kinni hakkama.

Kui vanamees paar korda korvist maasikaid oli võtnud, hakkas ta jällegi kaevama. Ema ja tütar läksid tuppa.

Natuke enne päikese loojaminekut tuli koolmeister Liivamäele. Mart töötas niisuguse õhinaga, et ta võõra tulemist ei märganudki. Koolmeister vaatas vanamehe tööd pisut aega vaikides pealt ja andis alles siis jõudu. Vanamees kohmas talle midagi vastu ja kaevas edasi.

“Kas see ongi see raha-auk, millest mulle räägiti?” küsis koolmeister. “Ja lausa pühapäeval kaevatakse teda.”

“Teistel päevadel pole ju aega, siis peab mõisas olema.”

“Ja milleks on auku vaja? Seda pühapäeva rikkumist? Seda pattu?”

“Usk ilma tegudeta on surnud,” vastas vanamees lühidalt ja järsku, kuna ta labidaga mulda august välja viskas. Koolmeister jäi arusaamatuses vanamehe poole vahtima ja ütles alles natukese mõtlemise järele:

“Usk ilma tegudeta on surnud … On siis ka sinul usku?”

“Ma usun kindlaste, et mu kätetööl õnnistus on. Jumal ei peta mitte.”

“Keda?”

“Mind.”

“Kudas nii?”

“Muidugi. See oli ju jumalast, et minule vaesele niisugune õnn osaks sai.”

“Missugune õnn?”

“Et mulle see varjatud varandus kätte näidati.”

“Vanamees, vanamees! On pattusid, mida ei siin ega ka tulevases elus andeks ei anta,” ütles koolmeister tõsise ja pühaliku häälega, “ja sina teed niisugust pattu, kui sa jumalast nõnda mõtled ja räägid. Sa oled ebausu paelus kinni ja ütled, et jumal seda on teinud.”

“Mis tõsi, see tõsi ja jääbki tõeks, ning tõde pole patt. Või ei või jumal mind sel kombel aidata? Kas ma vähe oma eluajal puudust ja vaeva olen kannatanud? Eks ma ei või vanul päevil kergemini elada?”

“Su seest räägib lihameel. Mitte patust ihu ei ole saatnud jumal oma poega päästma, vaid hinge. Sinu süda on aga maapealsete asjade küljes kinni. Siin on hädaorg, kuid seda rõõmsamad ja õnnelikumad saame meie ükskord s e a l olema. Et aga sinna saada, selleks on vaja ebausust lahkuda ja tõe tundmisele tulla. Kõigepealt peab aga käskusid täitma. Sina pead pühapäeva pühitsema, ütleb üks käsk. Oled sa seda teinud?”

“Meie ei ela enam käsu, vaid armu all. Mulle on öeldud ja ma teen selle järele. Eksitada ei lase ma ennast.”

Enne kui koolmeister ühes Liisu ja Annaga õhtusele palvetunnile läks, tuli ta veel kord vanamehe juurde, et teda noomida, kuid see jäi nüüd tummaks ja tegi tööd edasi. Ka siis ei vastanud ta, kui koolmeister ära minnes “head õhtut” soovis.

Vanamees oli rõõmus, et ta viimaks üksipäini võis olla. Ta pühkis higi otsa eest, istus augukaldale liivale ja silmitses heal meelel tehtud tööd. Tema vastas teinepool auku istus must pikkade karvadega karjakoer, kes rõõmsa näoga peremehe poole vaatas ja aeg-ajalt saba liputas. Kui aga koer viimaks aru sai, et peremees teda praegusel silmapilgul sugugi tähele ei pane ja tema pead hoopis teistsugused mõtted täidavad, langes ka tema nähtavaste mõttesse ja vahtis pärani silmil metsa poole. Vahetevahel võis tähele panna, et ta ninasõõrmed liikusid.

Vanamees viibis tulevikus, lähedases tulevikus, sest ta alatud töö pidi juba varsti loodetud vilja kandma. Kui ta aga oma mõtetega just kõige meeldivamale kohale oli jõudnud, kuulis ta õuevärava krääksumist. Vana unistaja vaatas pahameelega sinnapoole.

“Tere õhtust, jõudu!” ütles Metsanurga Kustas. See oli noormees, õige tugeva kehaga ja siniste silmadega, nagu kevadene pilveta taevas. Ta käik avaldas arglikku ja pikaldast meelt.

“Tere, jõudu tarvis,” vastas vanamees nagu vastumeelselt. Nad seisid vaikides teineteise vastas. Vanamees ei tahtnud midagi rääkida, Kustas ei teadnud, mis ta rääkima peaks. Raha-augu kaevamise lugu oli talle juba tuttav, vanamees ise oli talle oma nägemisest varemalt rääkinud.

“Sa võiksid omale abilisi võtta, töö läheks siis jõudsamine,” ütles Kustas viimaks.

“Ainult usklikud võivad seda tööd teha.”

“Meie inimesed on kodust ära, läksid koolmeistriga palvele,” tähendas vanamees natukese aja pärast. Viimaste sõnade juures tõusis nooremehe pea nõksatades kõrgemale, silmad läksid nagu suuremaks ja tumedamaks. Siis libises ta kurb pilk toa poole, sealt õueväravasse ja kadus tumeda metsa alla, kus soe suveõhtu sumenes. Nooremehe õlad vajusid nagu enam ripakile, käed lonti, pea norgu. Tervet tema olevust näis tinane raskus rõhuvat. Vaikides seisis ta piipu popsutava vanamehe juures, soovis aga peagi sellele “head õhtut” ja läks pikkamisi krääksuvast õueväravast välja. Vanamees puhus suitsupilvi õhku ja vaatas pilusilmil talle järele. Ka koer istus alles endisel kohal ja heitis ainult lühikese pilgu äramineja poole, kui õuevärava krääksumist kuulda oli.

Читать дальше
Тёмная тема

Шрифт:

Сбросить

Интервал:

Закладка:

Сделать


Anton Tammsaare читать все книги автора по порядку

Anton Tammsaare - все книги автора в одном месте читать по порядку полные версии на сайте онлайн библиотеки LibKing.




Raha-auk отзывы


Отзывы читателей о книге Raha-auk, автор: Anton Tammsaare. Читайте комментарии и мнения людей о произведении.


Понравилась книга? Поделитесь впечатлениями - оставьте Ваш отзыв или расскажите друзьям

Напишите свой комментарий
Большинство книг на сайте опубликовано легально на правах партнёрской программы ЛитРес. Если Ваша книга была опубликована с нарушениями авторских прав, пожалуйста, направьте Вашу жалобу на PGEgaHJlZj0ibWFpbHRvOmFidXNlQGxpYmtpbmcucnUiIHJlbD0ibm9mb2xsb3ciPmFidXNlQGxpYmtpbmcucnU8L2E+ или заполните форму обратной связи.
img img img img img