Anton Tammsaare - Mäetaguse vanad

“Ei ole aega!” lausus Mats oma eidele, kes teda käskis minna paaridega vett tooma, ja ronis vommile.

“Mis kibe töö sind seal ees ootab, et aega ei ole?” rääkis eit. “Magad päevad otsa maas, ei su himu saa ka ükskord sest vedelemisest otsa! Teisepere vanamees räägib oma sulasest, et magab teine, nii et heinad alla ära hallitavad. Sinuga tuleks seesama lugu kätte, kui sul aga heinad all oleks. Haod on otsas, puid pole ka enam, aga sa ei tee nende nõutamisega asjagi. Ehk oleks läind ajand ometi lehma asemegi tasaseks, see seisab upakili, tagumine ots vastu lage, esimesed jalad nagu kaevus. Sõim on ka suutuks sõnniku sisse kasvanud. Lambaaed on madalaks jäänud, hüppab teine alati üle välja ja ronib lehma ette sööma, nagu oleks seal midagi paremat, aga kõik on ühesugune, va sambla ja vaevakase raagude puru; niisama palju kui sinna ette paned, võta ka eest ära, ega lehm ju ometi neid kuivand raagusid sööma hakka … Kuule, sa võiksid õige hakata lambale raba äärest kuhjast kotiga heinu koju kandma, paljuke tema üksipäinis sööb, seal ehk on natuke paremad kui kodused, ja ametit pole sul muidugi midagi … Küll on inimesel hea elu: sööb ja magab … Kuule, mine õige too paar vett; sul on ju head kalavinskid jalas, lumi ei tule üle säärte sisse …”

Mats ei teinud asjagi, vaid popsutas mahorkat edasi, mida ta ise aias oli kasvatanud ja mis piibus ragisedes põles ning kõrvetatud lambavilla haisu laiali laotas. Imemeeldiv lõhn Matsile, kes aja puuduse pärast vommil lamab.

Eit aga ei anna rahu. Ta hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teisel näol, teises järjes, nagu oleks see mõni muusikatükk variatsioonides.

Mats kuulab kaua, kaua seda muusikat. Viimaks ometi lõpeb ta kannatus. Ta nihutab ennast kärsitult, mitte just kärsitult, aga nagu püüaks ta seda laadi liikumist teha, ja sõnab ahju äärelt alla:

“Ei sinu himu saa ka ükskord sest mõmisemisest otsa! Kas lõuad ära ei väsi? Ööd kui päevad jooksevad nad, nagu tatratanguveski. Inimene tahaks midagi järele mõtelda, ei saa ega saa, üks plära ühtepuhku. Mis sa hädaldad. Tee sina oma tööd, mina oma, siis on, nagu pühakiri ütleb, kõik asjad majas korras.”

“Sa ei tee ju midagi. Kui sa kala viisil viitsiks oimusigi liigutada, ma ei lausuks sulle musta ega valget; aga, heldene aeg, inimene seisab lausa ristseliti ahju peal maas. Kas su kondid valutama ei hakka? Ma visklen juba kella kahest, kolmest saadik, ei või magada, ehk küll paksu villaga kasukas külje all on. Aga sinul, kas on midagi all või pole, see teeb ükspuhas välja; popsutad aga pealegi. Silmad hakkavad juba kipitama. Ei tea, mis pagan sest piibust peaks veditama? Ei jää su suu ka ükskord kibedaks! Nagu täidaks piip kõhtu või kustutaks jänu! Muudkui kisuvad ja kisuvad teda.”

Eit jäi kuulatama. Vanamees ei kõssagi.

“Juba põõnab, nagu oleks öö lühikene.”

Eit ootas jälle natukene aega, et ehk vanamees midagi kostab, aga ei, asjata. Kas võibki Mats oma kallist aega selleks raisata, et eide loba peale ühtepuhku vastata? Kes Matsist seda arvab, see eksib raskesti. Tema ei raiska silmapilkugi asjata.

“Ei sa tulegi ülevalt maha vett tooma! Lubasid ikka, aga ei ühtigi. Ma jäin sind ootama, supipada on tarvis üles panna. Va kõvad, naelu täis erned, millal need jälle pehmeks saavad, nii et sa rahul oled?”

Tee, mis tahad, aga Mats on vait kui sukk. Eit aga tallab kärmesti vokiratast ringi, mille vurin musta, kollaste silmadega kassi ketramisega kokku sulab, kes vagusi eide rüpes magab.

“Ega sealt tule ühtigi, muudkui mine aga ise. Ennem oota surnu juurest sooja kui sinust vee toojat,” lausus eit vokki seisma jättes ja püsti tõustes. Ehk kas ei teadnud ta seda juba ammugi? On ta teda vähe ajanud ja noominud? Oo, tervelt kakskümmend kuus aastat juba. Ja igakord üks ja seesama lõpp: eit läheb ise. Aga ta ajab oma taati siiski, ajab kuni surmani ja toimetab igakord ise asja.

“Anna oma koldsed mulle jalga, on parem lume sees käia, jalad ei saa märjaks,” ütleb ta vanamehele.

“Eks sa võta,” vastab vanamees silmapilk, kui kuuleb, et eit juba ise minema asub.

“Kus nad sul on?”

“Jalas,” kostab vanamees ajaviitmata.

“Noh, kust mina neid siis võtan, kui nad su oma jalas on. Tõmba ära ja viska alla!”

Aga oota nii kaua. Mis häda vanamehel on neid jalast ära tõmmata? Seda teab ka eit väga hästi, aga ta käsib ja ootab siiski, muidugi asjata.

“Ei viitsi saapaidki jalast ära tõmmata, eks taha malka saada?” poriseb eit ja ronib mööda redelit üles. Aga te ehk arvate, et ta on vihane? Mitte põrmugi. See on ju kõik nii harjunud asi, et pahast meelest juttugi ei või olla.

“Kus need jalad sul on? Lükka nad siiapoole.” Vanamees veab suuri saapaid krobinal mööda ahjulage.

“Noh, eks ole, tõmba temal saapad ka veel jalast ära, nagu oleks teine mõni väeti lapsuke, aga mees nagu härg. Kui sa viitsiks ometi nad puhtadki hoida, muud sa muidugi ei tee, aga nad on jumal teab mis asjaga koos.”

Eit pahandab ja kisub Matsil saapaid jalast. Õigust ütelda, kiskuda pole seal midagi, sest saapad on niisugused lohmikad, et kui Mats jalad kogemata üle vommiääre ripakile unustaks, siis kalavinskid silmapilk vastu savist põrandat prantsataks.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.