Friedebert Tuglas - Kahekesi

„Ja sina lähed siis linna, oma tormisse?“ küsis naesterahwas.

„Jah, sinna lähen mina“.

„Sinna külma, südameta linna, mis nagu wangikoda sind ära neelab… sina, kes sa temalt armastust nõuad… Ja siis peame meie sääl teineteise kõrwal kui kiwisambad käima – nii külmad, nii külmad… Istume, kullakene, weel enne, kui me läheme…Weel minut unenägu, weel õnne teineteise najal…“

Nad istusiwad lepa põõsa kõrwale maha, teineteise ligi.

„Minu armas, minu ainus!..“ sosistas tüdruk, kuna ta pää poisi põske wastu najatas ning käega tema kaela ümbert kinni wõttis: „Sinu rasket pääd tahan mina kaisutada ja paitada, milles mustad mured ja rasked elumõtted elawad, Suudaks ma neid kortsusid su otsaesiselt ära suudelda ja sinu mustad murelinnud ära hirmutada!“

Poiss laskis wäsinult pää naesterahwa sülle ning pigistas silmad kinni.

„Minu armas, minu ainus!..“ sosistas tüdruk: „Sinu pääd tahan mina paitada, mis ju noorelt nii wäsinud on, – wäsinud omast tööst ja wõitlusest… Mäletad, kui mina sinuga tuttawaks sain, siis oli kewade, ja sinu pääs oliwad esimesed hallid juuksed – kaheksateistkümne aastaselt. Ja siis olid sina külm, trotsiw, wihane ja talwe külmast ning tööst wäsinud. Ja nüüd on sügise, aga hallid juuksed on kadunud… Mäletad, õhtuti tulime meie siia wälja lagendikule kõndima, ja nägime und teineteise najal, kuni pimedaks läks… ja sina panid oma pää minu sülle ning mina silitasin sinu sasis juukseid… ja siis naersime meie mõlemad pärast, sest see oli rumal ja lapsik… Ja nüüd on sügise, ning sina tahad uuesti elusse tormata. Nemad ootawad sind, nendel on rauad sinu tarwis walmis… ja sina lähed ometi sinna lõwiauku.. Minu armas, minu ainus…“

Ja siis oliwad nad sõnalausumata wait. Pimeduse hõlmas sulasiwad nad üheks koguks kokku.

Korraga käis kõle tuule puhawus üle lagendiku ja wiskas paar pruuni lepa lehte nooremehe juustesse.

„Otsas on unenägu!“ ütles mees järsku ja tõusis ruttu üles.

„Otsas on unenägu…“ kordas tüdruk jahmatades:“Otsas on muinasjutt…“

Ja siis astusiwad nad käsikäes tühja lagendikku mööda, ja nende ees kesk määratumat pimedust hoigas sadatuhanda kiirgawa silmaga linn.

Ülewal wärisesiwad tähed…

VIII. O5.

Päikesepaiste wärisewad lapid langesiwad kollasele liivale. Toominga helbed pudenesiwad tasakesi oksadelt, kadumise murest õrnad ja puhtad nagu liuglewad lumelilled. Uniselt õõtsutades tukkusiwad puude helerohelised ladwad kevade hommikupooliku soojuses ja walguses.

Tuhanded rohekad warjud wärisesivad liival, ja Leeni silmad käisiwad nagu unenäos nende tantsu järel. Esimesed õilmed wärisesiwad ja katsiwad pärjana tüdruku walkjas-ruuget pääd.

Juuksed arenesiwad ikka enam ja enam lahti. Nende libedad salgud wajusiwad üle kõrwade, ja üksikud kiud wärisesiwad kui kulla niidid silmade ees. Selgel ja puhtal otsaesisel tärkasiwad helkiwad higihelmed.

Ta oli omad nukud mustawa mulla pääle magama pannud – kolmekesi kõrwu. Ja nüüd oli ta ise wäsinud. Wõi ei pea siis muretseja ema wäsinud olema! Ah, need lapsed on ju nii wallatud, nii sõnakuulmatud! Ei nemad oska ema armu hinnata, tema uneta hoolt omaks wõtta. Mure on ema südame all, walu ta waates. Tantsides tuleb ta nende poole, sammet on ta peopesades. Ja wõi ei ole siis tema nendega waewa näinud! Kõndima ja rääkima oli ta neid õpetanud. Aga sammu ei astunud nad ilma temata, ja nende lapselikka soowisid pidi ta nende sinistest silmadest lugema. Ja need lõpmata laulud, mis ta neile kätki kohal laulnud oli – lilledest, inglitest ja taewast! Tulewast elu laulis ta neile: suureks pidiwad nad kaswama, kolmeks kulla-juukseliseks kuningatütreks. Nõiutud metsas nad elawad, nõiutud lossis nad magawad – sajaaastalist und. Ja kuningapojad eksiwad metsas ning otsiwad õitsewat sõnajalga, et leiaks lossi juurde teed…

Kõik armastus ja hellus ning lapsepõlwe muinasjutud, kõik liitusiwad ühte hällilauluks. Ja nii oliwad need laulud kui madala haawiku salapäralik kohin, kui taewas alles idas koitma lööb…

Walus kiskus ta süda kokku, kui ta nukkusid nutmas nägi. Seda wõis ainult tema näha – armastaw ema. Siis laulis ta kuningapoegadest, kes nõiutud laanes eksiwad… Ja tema süda naeris nende naerule kaasa ja hõiskas nende hõiskamistega. Seda wõis ainult tema aru saada – armastaw ema. Siis laulis ta kolmest kuningatütrest nõiutud lossis…

Aga nüüd oli ta nii wäsinud ja uimane. Õhk oli raske ja lämmastaw. Mõtted käisiwad pääs nagu hallid udupilwed, alguseta, lõputa. Ja weel enam kui ialgi ennem oli ta süda laste pärast mures: need oliwad wiimasel ajal nii tuimad, nii elutud. Oleks tahtnud, et nad ometi kord kõikidele nähtawalt naeratanud oleks, kord käed talle hõisates wastu sirutanud, et nad muinasjuttu oleks imestanud ja uinudes sinised silmad kord kinni pigistanud. Aga ei, – kurdiks ja tummaks pidiwad nad eluajaks jääma! Ei tulnud enam ema suust laulusõna, ei olnud usku jutustada eksiwatest kuningapoegadest…

Musta mulla pääle pani ta nad puhkama. Las nad magawad! Las nad näewad und – ilusat ja laulwat, nagu kewadine maailm! Las nad näewad und nende ema armastusest, murest ja igavusest! Ja kui nad ka kurdid ja tummad on, siis on unenäo maailm nendele waba. Sest kõik noored ja ilusad asjad näewad und ning laulawad ja naerawad unes…

Ta istus, käed sülle langenud, ja waatas unistades üles, kus läbi toome lehestiku taeva sina helendas. Ja juba tärkasiwad ta pääs mõtted, palju suuremad ja palju kaugemad, kui ta lapsed ja nende unenäod.

Kõrge ja suur on taewas ja maailm! Maa on pehme ja roheline, aga taewas sügaw, hele-sinine. Tahaks ainult istuda selle taewa all ja unistada, tume lein südamealuses, lein kõige ilusa ning waikse pärast; ja õnnetundmus rinna sees, rõõm elamisest ning sinise taewa sügavusest.

Ta ohkas wäsinult.

Silmi pilukile pigistades wahtis ta wärisewate lehtede poole. Sääl nad kiikusiwad, sääl nad liikusiwad. Ja üks käis üles ning alla kui roheline liblika tiib. Ja ta ootas juba: nüüd ta murdub, nüüd ta wariseb! Aga ei, ees weel oli tema elu: kaduw kewade ja põuane suwi ning wihmased sügise ööd…

Ta tõmbas oma noore rinna sügawalt õhku täis, wiskas pää selga, ja jäi pool seliti käte pääle toetades istuma. Hallitanud puude tüwed jooksiwad silmade ees ringi, haralised ja kõwerad, täis pragusid nagu kinnikaswanud haawu, noorepõlwe eluwõitluse armisid. Silmade ees awanes salajam looduse hinge nurk: Pundar kägarasse kaswanud oksi, elawaid ja kuiwanuid, lopsakaid ja loogelisi nagu sõlmes ussa, muhulisi nagu vererohkuse paisepõdemises. Ja sääl nende pääl lehtede ja õite telk, walge ja roheline, elaw oma südametuksumises, lämmastawas soojuses wõrsuw ja janunew. Ja sääl niiskes hämaruses takjaste, nõgeste ja metswabarnate rägastik, laialehelised, hiirehernes, weriheinad – kõik, mis roomab, mis wingerdab, maad mööda terawa ninaga teed katsub ning puu tüwesid mööda taewa poole keerleb, õhu ja walguse järele hingeldades. Ja kõige selle taga alt otsast soetatud jämedad aia postid ja nende ristpuud ning läbi ämbliku wõrkude kitsad lapid taewast, põldu ning mustawat metsa…

Wabarna põõsas laulis wäikene lind lõpmata laulu ning iga takja lehe all saagis rohutirts. Aga muidu ei oleks nagu terwe taewa all elamist olnud. Talu aia taga oli pühapäewalikult wait. Ainult kusagil kaugel tilises mäletsewa lehma kaelas kellukene, waikselt ja ühetooniselt, nii nagu oleks temagi ainult osakene sellest pühapäewa hommikupooliku looduse südame tuksumisest.

Leeni pigistas silmad kinni. Oli nii imelik wäsimus, nii imelik rõõmu ja kurwameelsuse tundmus, terwes ihus unistaw lodewus. Ei kuulnud ega näinud enam midagi. Ainult läbi silmalaudade wirwendas kollane kuma ja kaugel tilises karjakellukene.

Ja korraga – nagu läbi une kuulis ta seda – inimeste naer, sosistamine ja rohu kahin jalgade all. Wäsinult wirgusiwad pääs mõtted. Häältest tundis ta tulejad, ei olnud wiitsimist nende pärast pääd pöörata ja taha waadata. See oli õde Marie ja see – sulane Kusta.

Ah, miks peaks Marie ometi nii torkawalt ja terawalt naerma! Nagu nuga lõikas see Leeni wäsinud kõrwadesse. Ei, ka siin ei pidanud ta rahu saama, et oma mõtete ja nukkudega üksi wõiks olla. Ikka nad tulewad, räägiwad ning naerawad.

Kuiwanud oksad ragisesiwad jalgade all ja põõsad kahisesiwad. Nüüd oliwad nad juba toomedest mööda. Jällegi sosin ja jällegi Marie naer, lämbuw ja tantsiw, edew ning salapäralik.

Leeni nägi ta punast undrukut oksade wahelt wilkuwat, kirjut ja edewat nagu tema kandja. Nüüd oliwad nad wist juba maha istunud, sest oksad ei kahisenud enam. Ainult sosin ja naer, sosin ja naer…

Leeni sirutas väsinult. Aah! Rind oli kauasest istumisest walus. Ta hingas sügawalt mesist õhku sisse. See oli täis mustasõstra koore ning toome õite lõhna, uimastaw-magus. Ta tõusis üles, ja tuhanded kollased ja rohelised liiva ja puu koore lapid tantsisiwad ta silmade ees, vormita ning värsked.

Üle võsa paistis aed, täis vanu sammeldanud õunapuid: ja sääl eemal punased mesipuud, murumättad otsadel; ja sääl pihlapuu rägastik, humalatest ümber põimitud; ning kõige selle taga kõrgel taewas kaevuling nagu ülestõstetud hiiglase käsiwars.

Ja siis nägi Leeni Kustat ja Mariet. Need istusiwad seljaga wastu aeda toetades külili langenud tühja mesipuu pääl. Marie oli käed Kusta juuste sisse löönud, sasis ja silitas neid, rinnaga wastu poisi õlga toetades, täis luksuwat naeru ning ülewoolawat rõõmu.

Kustal oli suur wõileiwa käär käes. Ta sõi seda laia suuga, naeris suutäite wahel ja hoidis teise käega Marie ümbert kinni.

Sääl nad istusiwad. Ja Leeni waatas nende pääle.

Korraga oli ta wäsimus ja uni kadunud, ta oli niisama äritatud nagu nemadgi. Ta tundis, et siin midagi saladuslikku, midagi keelatut oli.

Ah, miks süda ometi nii kõwasti peksis, kui ta põõsaste all kumarkili nende poole roomas! Nagu wasarad tagusiwad rinnas…

Nüüd oli ta juba nende selja taga.

Aga, tõtt ütelda, mis puutus see kõik temasse? Las nad istuwad, las nad naerawad. Tema mängis oma nukkudega ja läheb tagasi mängima. Ehk ta tuleb rahulikult põõsast wälja ja läheb nendest mööda, nagu ei oleks midagi olnud. Ja mis on siis üleüldse olnud? Ainult poiss ja tüdruk istusiwad mesipuu pääl ja naersiwad!

Aga kuidas süda ometi peksis! Ta seisis hinge kinni pidades õitsewate oksade wahel, wärisewad huuled awatud.

Kusta lõpetas söömise. Ja siis wõttis ta korraga oma võimsate kätega tüdruku ümbert kinni, ning päid selga wisates sulasiwad nende huuled kirglises suudluses, milles nende musklid end nagu wõitluses pingule tõmbasiwad ning käed wärinal koomale kiskusiwad.

Aa!

Leeni waatas pärani silmil. Ahaa! Nüüd sai ta aru, nüüd mõistis ta kõik. Ta põlwed wärisesiwad, ta pää käis ümber. Ta esimene mõte oli: kõigest wäest jooksma pista, sellest eemale põgeneda, mida ta nii kartis… mis nii lõpmata inetu… ah, ei, ei, mis nii keelatud, nii saladuslik oli!..

Aga järgmisel silmapilgul täitis teda ainult lõpmata uudishimu. Seljaga wastu toome toetades ning kätega hõõguwat palet kinni kattes, nii tardus ta, täis kartust ja häbi.

Wärisewate sõrmede wahelt nägi ta nende kokku-sulanud päid ning Marie laenetawat juuste kuhja, milles nagu ussid oleksiwad keerlenud. Ta nägi, kuidas õe pää alla wajus ning Kusta kaela ümber wisatud käte pääle rippuma jäi. Nad naersiwad sõnalausumata, naersiwad iga liikme ja iga muskliga. Ja siis kostis Marie lämbuw sosin: