Teet Kallas - Janu

„Ma siis lähen,” ütles Ivi Schmidt.

„Aga äkki teete ühe suitsu?” küsisin ma umbse häälega.

„Kuidas, palun?” Ta vaatas mind kurva imestusega. „Ma ju ei suitseta hommikuti.”

„Ah sedasi, siis küll, siis on teine asi,” ütlesin mina.

„Nägemist,” sõnas ta.

„Oodake…” hüüatasin mina.

„Mis on? Mis veel?”

„Ämber… Teil on väga ilus ämber…”

Ta kehitas õlgu, muigas napilt ja läks.

Poetasin sigaretipaki mõtlikult kingakapile.

Mul oli paha, mul oli imelik, mul oli häbi. Olin rumalasti käitunud. Ja veel olin ma natuke solvunud.

Siis võtsin kilekoti ja läksin samuti välja. 21. korteri poole ma ei vaadanud. Pea kangelt kuklas, astusin lifti ette. Vajutasin nupule ja veendusin, et lift oli millalgi korda tehtud. Olid käinud vaiksed ja nähtamatud montöörid, reguleerinud releed, õlitanud vintse, teinud oma teo. Ega ometi nemad olnud ennist raudsaabastega mu pea kohal kõndimas? Niisama, naljaviluks? Ma ei osanud sellest midagi arvata. Nahinal ja naksudes toimetas lift mu nüüd mööda maja sisikonda, piki selle sirget jämesoolt alla. Märkasin liftiseinale värskelt kratsitud sõna „LOLL”. Jah, muidugi…

Maja ees ajasid Allan Rüütel ja keegi noor habemik ikka veel juttu. Mind märgates noogutas Allan Rüütel sõbralikult. Ja kohe muutus mu meeleolu paremaks.

„Tere hommikust,” ütles Allan Rüütel väikese viivituse järel.

„Tere hommikust,” vastasin ma ruttu.

Olin ma üldse siis oma maja ees kellelegi tere hommikust ütelnud? Selge häälega, kindla aadressiga? Vaevalt küll.

„Olete te tuttavad?”

Me hakkasime teineteist uudistama nagu kaks koolipoissi, see habemik ja mina. Mul oli tunne, et olin teda kunagi ja kuskil näinud, aga ei, ilmselt oli see eksitus. Mehel olid säärase kujuga habe ja soeng, mis muutis suureks vennaskonnaks terve hulga võhivõõraid inimesi. Ta oli sale, nostalgilise pilguga, ta sarnanes ennekõike mingi noorluuletajaga.

„Sotsioloog Udo Munak, doktor Imre Viinapuu,” tutvustas Allan Rüütel meid omavahel. Ta tumedaist silmist kiirgas soojust, osavõttu ja kerget irooniat. „Kulla naabrionud, te elate ju ühes trepikojas!” hakkas ta siis naerma. Tähelepanuväärne, et see küllaltki rohmakas lõõp mõjus tema intonatsioonide läbi nagu väga elegantne nali.

„Seda küll, mina elan neljandal korrusel,” tähendas noor habemik, olles eelnevalt kurgu puhtaks köhatanud. „Doktori suhtes niipalju, et olen kirurg-traumatoloog. Mitte teadlane, khm-khm.”

„Ah nii? Mina elan jälle kuuendal korrusel,” oli minu kord informatsiooni anda.

Vaatasime nüüd mõlemad üles, kuuenda korruse poole. Rüütel jälgis meid ja vist muigas natuke.

„Väga meeldiv,” ütles doktor.

„Ega mina pole ka mingi õige sotsioloog, niisama, ametnik,” ütlesin ma selle peale.

„Ah nii, ah nii,” noogutas doktor järelemõtlevalt. Tal oli tasane, kuid küllaltki kindlameelne noorukihääl.

„Ega midagi, mehed-vennad, mina pean nüüd minema hakkama,” lausus Rüütel kella vaadates. „Mind kutsuti tööposti otsa. Küllap olete juba kursis, et veevärgiga on midagi lahti?”

„Jah, seda küll,” ütlesin mina. „Mul jäid isegi nõud pesemata.”

„Jah, ma tean seda asja,” kinnitas ka doktor. Ta hääles polnud kaebust ega meelehärmi.

„No näete siis… See asi käib… hm… otsapidi… Kardan küll, et nädalavahetusel ei saa me suurt midagi ära teha. Pooled töömehed on mööda kalajärvi ja suvilaid laiali.”

„Te töötate…”

„Veevärgitrustis,” ohkas Rüütel. Ja pahvatas siis lõbusalt naerma. Vaatasime koos doktor Viinapuuga, kuidas ta natuke vimma hoidudes ja kergelt longates eemaldus.

„Tjah,” tähendas doktor. Ta seisis, käed seljal, ta oli viisakas, jahe, puhas ja noor. Ta kurgu all oli kena punasetriibuline lips.

„Ei tea jah, mida kohe peale hakata… Nõud pesemata ja…”

„Nõud? Tjah, seda küll… Vett pole terves kvartalis, võib-olla terves meie linnaosas,” ütles doktor. „Eks me pärast kuule.”

„Ah nii tõsine avarii?” ajasin ma silmad suureks. Aga õigupoolest jõudis öeldu oma kategoorilise sisuga alles tüki aja möödudes pärale. Hetkel olin rohkem hõivatud muudest, välistest asjaoludest, hetkel olin haaratud mingist kentsakast imekspanust, et näe, näe, jälle üks, naaber, jälle üks uus inimene, mõtleks, kui huvitav, siin me nüüd seisame ja ajame koguni juttu. Vahetame mingeid sõnu, lauseid, informatsiooni. Tõsi küll, me jutul polnud veel erilist minekut, särast rääkimata, aga niimoodi see asi ju inimeste vahel käibki, võtab hulk aega, enne kui kaks inimest kohanevad, sobiva teema ja distantsi leiavad, alles siis hakkab keeruline suhtlemismehhanism veidi sujuvamalt tööle.

Nooruslik kirurg meeldis mulle. Kuigi ta tundus piisavalt kinnise inimesena.

Jah – aga mida võis tema minust arvata?

Ent siiski, ma olin lootusrikkalt häälestatud. Ma uskusin, et edaspidi vahetame veel mõned laused.

Veel kord silmitsesime vaikides oma maja, eriti selle neljandat ja kuuendat korrust, seejärel vaatasime vaikides teineteise kurgualust, mina tema lipsu, tema minu särgiruute, meil polnud teineteise suhtes halbu plaane, viimaks ütles doktor:

„Khm… oli väga tore tuttavaks saada ja vestelda.”

Ta näis kõhklevat, kas anda mulle kätt või mitte. Ka mina ei teadnud, kas teha seda või mitte. Pidasin ennast natuke vanemaks, see tegi mu kõhklused eriti teravaks.

Nii jäigi kätlemine ära. Me noogutasime teineteisele ja läksime kumbki oma teed. Tema majja, mina kaupluse poole.

Mulle meeldis kauplustes käia.

Esialgu oli mu naine suhtunud sellesse kalduvusse umbusklikult, mine tea, mida ta silmas pidas. Igatahes koostas ta mulle põhjalikke nimekirju, kontrollis mu taskuid, jälgis kriitiliselt mu sisseostude kvaliteeti. Aga mis selles siis ikka nii keerulist pidi olema – tuua kauplusest koju piima, võid, leiba, kartuleid ja vorsti. Igatahes mõne aja pärast sai pinge otsa, ja nii mõnelgi korral läksin kauplusse, sellesse naiste pühapaika, ilma eelnevate läbirääkimisteta, õppisin koguni ise sobivat lihatükki või kalkunikülge valima. Mõnikord ütles naine mulle õnnestunud sisseostu puhul isegi paar tunnustavat sõna. Ja võib-olla oli tal sisimas isegi hea meel, et ta võis järjekordades trügimise asemel puhata või kabeseise uurida. Kuigi ta ei saanud vist viimase ajani aru, miks pidi säärane ebamehelik toiming mulle meeltmööda olema.

Ma ei saanud sellest ka ise aru. Olnuks ma näiteks napsivend või siis literaat, siis oleks asi selge. Literaat, prosaist või dramaturg, jälgivat kaupluses või turul inimtüüpe, vähemalt räägiti nii mitme tuntud kirjaniku kohta, napsivend aga lootis endale majapidamisrahadest paar pudelit õlut näpistada, et need siis omasuguste seltskonnas kusagil poe nurga taga alla kulistada. Võib-olla olid nii üks kui teine minus peidetud kujul varjul, literaat ja napsivend?

Arvatavasti olid tegelikud põhjused aga lapsepõlves ja iseloomus. Meie karmi kodu läheduses asus väike armas leivapoeke, kuhu ma tihtilugu lippasin, et pihkusurutud peenraha eest osta endale kukkel või paar kompvekki. Selles keldripoes lõhnas soojalt, pehmelt, magusalt. Tõmmutverd müüja, tädi Wanda, võttis mu ilmumise alati vastu rõõmsa hallooga. Väike äri, mida me ajasime, kulges nagu ilus etendus. Kuklike oli alati soe ja kohev. Tädi Wanda andis mulle edaspidise elu jaoks kaasa lihtsameelse usalduse kaubandusvõrgu vastu. Hulk tema nimetuid ja andetuid kolleege polnud suutnud seda usaldust minult lõplikult röövida. Mis muusse puutus, siis nohik, nagu olin, tundsin ennast poes enamasti ikka anonüümse ja seega võrdse kodanikuna. Umbes samuti nagu saunaski. Eriti meie uues linnaosas polnud tutvuste skeem ja ühiskondlikud redelipulgad veel kuigi märgatavad. Teinegi kord seisin ühises vorstisabas mõne punahuulise vingus prouaga, kelle naaritsakrae ja kuldkõrvarõngad avaldasid sügavat sisimat vastuhakku säärasele alandusele… Ei, ei, üldiselt meeldis mulle kaupluses käia. Sealt tõin peale kraamikottide kaasa terve rea muljeid ja mõttehakatusi.

Nüüd aga astusin kaupluse suunas üsna ähmaste plaanidega. Midagi oli teisiti, midagi rippus õhus. See nagu polnudki tavaline poeskäik, see oli… vee järele minemine.

Tõsi, veel polnud ma suutnud tabada ühtki konkreetset ähvardavat ennet; laial asfaltrajal, mis kaupluse poole suundus, kõndisid harilike kinniste ilmetega kaaslinlased, kaasmikrorajoonlased, aga mida lähemale ma eesmärgile jõudsin, seda enam arvasin ma kuulvat ühesisulisi repliike, märkusi, oletusi, vaidlusi. Ent ma ei jälginud seda kõike siiski täie tähelepanuga.

Mu püksitaskust kiikasid välja värsked ajalehed, nende seas ka linnaleht, mille spordiveerud olin kohe kioski juures üle vaadanud. Nagu selgus, oli mu naine kaugel Musta mere ääres võitnud kaks partiid järjest ja asunud kommunaaltöötajate kabeturniiril juhtgruppi.

Loomulikult pidanuks asjade säärane käik mind rõõmustama. Rõõmustaski natuke, miks mitte. Linn, kus minagi hulk aastaid olin elanud, võis mu naise üle uhkust tunda. Tema oli siin sündinud, kasvanud, siin silmapaistvaks kabemängijaks arenenud. Tema edul (kui ta muidugi samas vaimus kavatses jätkata) võis isegi linna spordiajaloo jaoks pöördeline tähendus olla. Tõsi küll, meie linnas oli mitu edukat spordiala, enamik neist torkas rohkem silma kui tagasihoidlik kabemäng. Meie linnas austati väga üht minevikukuulsust, olümpiameest klassikalises maadluses, hetkel tegid ilma kolm jalgratturit, viis või kuus kergejõustiklast, siin edendati kardisõitu, vibulaskmist, kujundujumist ja uudse alana karatet. Minu naise edu aga võis innustada linnaisasid ka kabele suuremat tähelepanu pöörama, võib-olla viimati kabesektsioonile uue klubiruumi võtmedki üle andma – kabetajad olid senimaani kannatlikult kasutanud üht väikest tagatuba maleklubis. Sinna tagatuppa oli pikkadeks õhtuteks kadunud ka Taimi…

Aga isiklikult olin ma siiski natuke häiritud. Mitte ainult sellepärast, et ma mängisin kabet nagu hajameelne koolipoiss. Ma aimasin midagi muud – et kõik need turniirid, kuhu pärast suhtelist edu hakatakse kutsuma mu naist, ei toimu (vähemalt esialgu) sugugi meie linnas. Ja et siis tuleb mul alalõpmata üksinda või tütre seltsis kodus istuda. Jah, nagu nädala jooksul oli selgunud, ei saanud ma üksiolekuga kuigi hästi hakkama. Üksiolek traumeeris mind. Kui aus olla, tundsin ma naise järele puudust, tundsin puudust koguni ta torisemiste ja sussilohistamiste järele, rääkimata siis perekonnaelu meeldivamatest külgedest. Ma olin selle naisega piisavalt harjunud. Ja ma olin arvanud, et tunnen teda üsna hästi. Aga nüüd selgus, et ma ei tundnud teda üldse, näiteks polnud ma selle peale tulnudki, et kabemäng võib teda nii põhjalikult hõivata. Eriti viimasel aastal oli asi tõsiseks läinud. Naise kulmude vahele oli tekkinud kabekorts, pidevast mängulaua silmitsemisest oli kergest ja aimatavast lotikesest lõua all välja kasvanud kabelott. Lõunast saadud napid andmed kinnitasid veel kord, et ta oli kaheliselt võimekas. Jah, mõtlesin ma meheliku piiratusega, milleks paganaks on kõrgema haridusega naisel, pesupunkti juhatajal, pereemal vaja veel mingeid erakordseid kabevõimeid?

Mõtlesin kõigele sellele, mul hakkas isegi natuke kurb. Ma olin oma naisega harjunud, seda esiteks, ja mine tea, äkki ma koguni armastasin teda? Tõsi, me polnud väga ammu sel teemal rääkinud. Olime tudengipõlves kokku leppinud, et armastame teineteist ja seepärast tuleb meil abielluda, edaspidi suhtusime asjasse rahulikumalt. Aga nüüd, nüüd soovisin korraks väga, kõigest hingest, et küll oleks hea, kui Taimi jätaks selle kahtlase väärtusega kommunaaltöötajate kabeturniiri ja tõttaks esimese lennukiga koju, et aidata mul üle elada kõiki neid ebamääraseid raskusi, muresid, katsumusi, mis näisid meie linnale ja seega loomulikult ka minule kusagilt lähenevat nagu tume rahepilv.