Teet Kallas - Janu

Ma seisin esikus peegli ees ja tegin grimasse.

Oli juulikuu, reede – oli õhtupoolik. Kellaaeg võis olla umbes seitse, aga viimati ka rohkem, nii äratuskell kui ka käekell olid millegipärast seisma jäänud, mu ajataju pole eriti tugev, kipun krooniliselt ülehindama mulle eraldatud minutite, tundide, nädalate, aastate kestust ning võimalusi ja jään seetõttu alalõpmata piinlikku olukorda, ikka olen ma millegagi hiljaks jäänud, ikka olen kuhugi hilinenud, mul on sel tasandil tekkinud isegi mõned pisikesed, ent küllalt alandavad kompleksid, kõigele lisaks olen ma – seda iseäranis varasemas nooruses – saanud selle puudujäägi (vea? veidruse?) tõttu küllalt tihti endast kõrgemal seisvate inimeste poolt (vanemad, pedagoogid, paar tüdrukut, õppejõud, bussijuhid, tänavamiilitsad, abikaasa) üsna jämedalt võtta, mis parata; niisiis, kell võis olla seitsme ringis.

Mu kahetoalises korteris oli väga vaikne, vaiksem kui kunagi varem selles elatud kolme aasta jooksul, see oli ebamugav ja vist ka halemeelne vaikus. Aga äkki koguni pahaendeline? Vaikus valvas toanurkades, vaikus seisis kardinate varjus, vaikus puudutas mind oma jahedate sõrmedega pimedas vannitoas, ainult köögis ja tualettruumis polnud ta suutnud ennast päris lõplikult sisse seada, ühes suristas aeg-ajalt külmkapp, teises kahises ja turtsus torustik, aga needki helid tundusid mu kõrvadele tavalisest tasemad, need helid, need mürad olid ebavõrdses võitluses võimuka ja sentimentaalse vaikusega alla andmas, jah, eriti torustiku korinas näis kuulduvat midagi kapituleeruvat.

Nii oli kestnud nädalapäevad, nii pidi kestma veel üle kahe nädala, aga võib-olla enamgi, kõik sõltus asjaoludest. Mu naine oli järgusportlane kabes, talle oli ootamatult avanenud võimalus sõita ühele ametkondlikule turniirile Musta mere äärde (keegi Gerda Domingo, mu naise ühingukaaslane sel vaiksel umbsel alal, samuti järgusportlane, ainult märksa staažikam, oli oma kauges kodulinnas ootamatult auto alla jäänud, midagi murdnud või põrutanud ja lamas nüüd kabeturniiri asemel haiglas – loomulikult olnuks mu naisest rumal sõitmata jätta). Kui nii võtta, oli see tema jaoks suur asi, suur tunnustus – mängida kabet väljaspool meie linna ja pealegi veel nii kaugel. Meie tütar oli aga siit enam kui saja kilomeetri kaugusel pioneerilaagris. Ma olin korteris üksi, tegin esikus peegli ees grimasse ja kuulatasin hämarat vaikust.

Seintest ja põrandast imbusid minuni harvad ja katkendlikud avaldused teistest eludest, teistest olemistest, teistest võimalustest. Kusagilt altpoolt, kas viiendalt või neljandalt korruslet (elan ise viimasel, kuuendal korrusel) kostis kumedaid helikatkeid, mille kõrgemad lõigud sumbusid raudbetooni, minuni jõudsid vaid punktiirsed kõmavad tõuked – sedapuhku olid need tšellohelid. Arvatavasti oli tegu teleriga, seejuures mingi võimsama aparaadiga, mille heli kostab peaaegu stereofooniliselt. Loomulikult ei saanud ma oma oletust millegagi tõestada, aga ma olin selles üpris kindel, ma võisin lausa kihla vedada, et antud juhul pole tegu mõne muu mehhaanilist müra tekitava instrumendiga. Tahad, veame kihla, ütlesingi endale. Muidugi, sul on õigus, sul on kogemusi ja vilumust, vastasin ma endale. Jah – selles korteris elades olin õppinud kuulatama ja mõistatama, nii mõnigi kauge ja salapärane eluavaldus oli saanud tõlgenduse. Võrdlesin seda oma üksildast videvikuharrastust astronoomi tegevusega, kes mingi kauge tähe vilkumist uurides võib ükskord ütelda, kas sellel taevakehal on elu või mitte, kas seal valitseb kuum põrgu või jääaeg, kõmiseb kõu või püsib tolmune igivaikus. Võisin juba lahendada mõnegi helimärgi, mis oli minuni tulnud majanaabrite, tänavaliikluse, stiihia poolt. Muidugi, suurhulk helisid, hääli, kajasid, ohkeid, mürinaid, oigeid, raginaid, pauke, kuminaid, kiljatusi, sahinaid, koputlemisi nõudsid veel tõttamatuid mõtisklusi, need võisid anda nii mõnegi üllatava resultaadi, teabe, aga mis siis ikka – iga asi selgub omal ajal, pealegi pole see kõik ju mu esmane ülesanne siin ajalikus elus, kaugeltki mitte.

Kaugeltki mitte.

Ausalt öeldes oli veel paar-kolm heli, mis oma täielikus seletamatuses mind intrigeerisid, näiteks polnud ma senimaani suutnud aru saada, mida peaksid tähendama raudrasked aeglased sammud, mis kord või kaks kuu jooksul üle mu lagede suundusid – nagu kõnniks seal mõni täies sõjavarustuses raudrüütel või suurte saabastega hiigelahv. Või siis Saatus ise. Olin paaril korral isegi üles liftiputkasse vaatama jooksnud, aga loomulikult polnud kedagi katusel näinud.

Esikus oli hämar; pilvise suveõhtu rabedast valgusest, mis immitses siia läbi köögiukse klaasi ja sitskardina, polnud olulist tulu, esikupirn oli aga hommikul paukudes läbi põlenud ja ma olin päeval unustanud uue ostmata. Mu grimassid vaheldusid peeglis nagu portreed vanaaegses fotoalbumis, need olid ebateravad, ebaisikulised, tuhmid näod. Peale sihiliku karikatuursuse märkasin ma kõigis neis mingit nukruse ja väsimuse pitserit. See oli midagi uut. Mõtlesin järele ja leidsin, et küllap tuleb see nüanss teatavast hüljatusetundest. Mis seal salata, võib-olla oleksin ka mina tahtnud Musta mere ääres olla, ma polnud veel kordagi nii kaugele saanud… Ülepea, ma polnud viimastel aastatel kuigi olulisel määral perest eemal viibinud… või perekond minust. Mõned kasinad komandeeringud pealinna, see oli viimasel ajal kõik.

Ja mis päris kindel – mees talub hotellitoa üksindust palju meelekindlamalt kui iseenda tühja korterit. Pagan võtaks, isegi kaebama polnud mul kellegi juurde minna. Nii ma seisingi esikus peegli ees, olin kolmkümmend üks aastat vana, mu grimassid ja maskid vaheldusid peeglis otsekui katkutud portreede galerii.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen ma ikka mõnikord peegli ees seisnud ja nägusid teinud. Tõsi, kunagi polnud see tõusnud mingiks suureks või haiglaseks salakireks, ja arvatavasti poleks mu leigevõitu eluloos midagi muutunud, kui oleksin sellest lollist kombest ühel heal päeval loobunud. Ma võtsin selle süütu ajaviite ette ainult siis, kui olin kindel oma isiku kaitstuses, selles, et keegi ei saa mulle ootamatult peale sattuda ning oma ennatlikke järeldusi tegema hakata. (Sest tõesti – mida peaks näiteks üks kaheksa-aastane tütarlaps mõtlema oma isast, kes näitab peeglile keelt?) Lapseeas, poisikesena, siis küll, siis oli asjal veidi teine tähendus ja otstarve, lapsena jäljendasin ma mitmeid tugevaid, isegi julmi isiksusi, mis oli kidura kasvuga, rühiveaga ja kergelt kogeleva jõnglase puhul küllalt loomulik. Mäletan, et mu elus oli isegi säärane vastutustundetu periood, mil püüdsin innukalt tabada Mussolini võimukaid ja sugestiivseid ilmeid, tema žeste. See juhtus pärast mingi dokumentaalfilmi vaatamist. Tegelikult andsin ma endale ju aru, et Mussolinit on vääritu matkida, teadsin sedagi, millega see mees lõpetas, aga mis parata, tema nägu, tema lõug ja alahuul huvitasid mind nagu asi iseeneses. Jah, muidugi, ka Napoleoni poose ja ilmeid sai poisikesena peegli ees proovitud. Üldse olid mul mingil perioodil peamisteks imiteerimisobjektideks mitmed sõjamehed ja väejuhid: Julius Caesar, Žukov, Pärn. Kõik viimseni tugeva lõuaga mehed. Mis vahelejäämistesse puutub, siis juhtus see viimast korda kahekümne aasta eest. Mind tabas isa. Ta ei karistanud mind kuidagi, ei teinud isegi märkust – ta osatas mind. See käis niimoodi, et täiesti ootamatult mu selja taha suurde peeglisse astunud isa sooritas mingi väga solvava ja täpse näomoonutuse. Ma mäletan tänini rohekat helki isa silmanurgas, mis tema tavatut tegu ilmestas. See helk kumas otsekui varjatud külgprožektor veel pikki aastaid üle ühe mu elu võtmestseeni, mis sellest, et tumma ja näiliselt kõrvalise. Just sellest hetkest sain ma liigagi täpselt aimu, milline ma tegelikult olen, tollis lõua ja suurte sõõrmetega poisinolk, kui vähe ma isa silmis maksan ja et ka eelseisvalt elult ei tasu mul midagi erilist loota.

Aga pärast seda polnud ma enam vahele jäänud. Ning grimassitasin viimase ajani. Aina harvemini, seda küll. Muide, instituudipäevil käisin ühes rahvateatris taidlemas, ma kehastasin enamasti koomilisi pisiosi, kas tobusid või hädavareseid, siis oli mul võimalus oma kalduvusi, oma salajasi oskusi legaalselt rakendada. Aga erilist rõõmu ma sellest ei saanud, kuigi mulle vähemalt kahel korral kutselise karakternäitleja karjääri ennustati. Paljugi, mis sulle elu jooksul räägitakse, mida sulle ennustatakse, mida sinust oodatakse…

Nüüd, aastate tagant sellele vahejuhtumile mõteldes, mil isa mu peegli eest tabas, olen jõudnud arvamusele, et küllap on temalgi säärane salaharjumus peegli ees nägusid teha, et ennast aeg-ajalt kellegi teisena tunda, kas siis endast tähtsamana või, vastupidi, palju lollimana. Kust ma seda tean?

Oletan. Aiman. Toetun geneetikale. Täpselt samuti, nagu astronoom oletab olukordi mõnel kaugel tähel. Meie perekonnas polnud kombeks kerglasi ja kahtlase väärtusega vestlusi üles võtta, nii nagu polnud seal ka kombeks ilma põhjuseta naerda või raadiost estraadimuusikat kuulata. Need teod polnud mitte ainult sobimatud, need käisid elustiili ja maailmavaate vastu. Lõunalauas räägiti hariduspoliitikast ja kirjandusklassikast, raadiost kuulati orelikontserte ja akadeemilisi kuuldemänge. Kõik see oli väga ammu, kõik see oli ühes teises linnas. Mu isa oli seal keskkoolidirektor, ema samas õppeasutuses keeleõpetaja. Mina, nende ainuke poeg, käisin pedagoogilistel kaalutlustel teises koolis. Ma õppisin hästi. Mul ei jäänud muud üle. Nüüd on isa pensionil, kogub rariteetseid aiandusraamatuid kuues keeles ja aretab mustsõstrasorte, mida käivad maitsemas hästikasvatatud lapsed tema endisest koolist. Isa loodab oma katsetustega kaugele jõuda. Ja mine tea, ehk teeb ta mõnikord, kui ema ligiduses pole, esikupeegli ees mõne kiire ja häbeliku grimassi? Ehk tahtis temagi kunagi sõjameheks saada? Või riigipeaks? Või ooperitenoriks? Teeb oma grimassi, meenutamaks meeletut noorust. Aga kõike seda ma ainult oletan. Mine tea, ehk tuleb meil isaga kunagi sel teemal isegi juttu. Kõik võib olla! Tema surivoodi juures näiteks… aga ei, ma ei taha küüniliseks muutuda. Küüniliseks või härdameelseks.

Üht isa salapattu tean ma siiski. See täiskarsklane joob ennast aeg-ajalt silmini täis. See toimub ta koduses kabinetis kahekordselt lukku keeratud ukse taga ja täielikus vaikuses – või mine tea, äkki sosistab ta siiski seejuures mingeid kõnesid? Aga ükskord unustas ta ukse lukustamata, see oli siis, kui mina olin värskelt jõudnud neurootilisse noorukiikka, otsisin aadet ja ihkasin naist. Mul oli kombeks enne magamaheitmist tema uksest möödudes linki puudutada – mida ta teeb, range koolidirektor, kohalik vaimuhiiglane, kas kirjutab aruannet ministeeriumile või luuletab salaja sonette? Sel korral polnud uks lukus. Laibana liikumatut ja viina järele haisevat magajat diivanile tirides elasin üle tõsise hingelise vapustuse. Ja kui ma siis veel leidsin raamatukapist entsüklopeediate varjust täispudelite patarei, pidin hulluks minema. Öö läbi lõristasin patja närides nutta. Järgmisel hommikul oli mu isa värske ja raseeritud. Tõsi küll, natuke kahvatu. Ma peitsin veel mitu päeva ta ees pilku. Kas ta aimas midagi? Vaevalt… Ja hiljem mõtlesin enda jaoks välja isegi mingi õigustava motiivi. Küllap see oli üksnes mu hilispuberteetlik luul. Kas ema teab sellest kõigest? Küllap. Muidu oleks asi veel jubedam. Mul hakkab nüüdki kõhe, kui püüan ette kujutada, mis toimub selle üsna eaka mehega tema lukustatud kabinetis, millised võikad košmaarid, millised sisemonoloogid seal aset võivad leida. Või eksin ma tänini, olles ikka veel täis võltsi aadet ja püha lihtsameelsust? Ehk on need hoopis kõige täisverelisemad, kõige säravamad tunnid isa elus üldse, mille kõrval hommikune pohmelus ei tähenda midagi? Äkki on ta neil oma salatundidel tõesti sõjamees, riigipea, maadeavastaja, ooperitenor – aga ma ju ei tea, kelleks mu isa väikese poisina igatses saada, ega ometi tõesti koolidirektoriks? Kardan, et nendest asjadest ei räägi me temaga küll mitte kunagi.