Teet Kallas - Janu

„Aga kus siis Taimi on?” kostis toasügavusest imestunud küsimus.

Veider küll, ise veel esikus seistes suutsin kohe tabada väikese annuse teesklust – aga ilmselt oli see niimoodi mõeldudki. Oli see mingi mäng? Igatahes teadis võõras naine mu abikaasa nime. Viimati olid nad tuttavad, äkki koguni sõbratarid? Ei, siiski vist mitte, sest säärasel juhul oleks mul asjast mingitki aimu olnud. Tõttasin elutuppa. Lootsin lahendust. Külaline seisis akna all, ta oli võtnud teleri pealt mänguasja, vahtkummist eeslipoisi, ta vaatas seda vastu valgust, vaatas naiseliku graatsia ja läbematusega, ta liigutused toimisid seejuures nagu midagi iseeneses, need olid lühidad, lõpetamatud, intrigeerivad.

„Ei, teate, Taimi sõitis lõunasse,” ütlesin ma viimast sõna rõhutades.

„Ah nii,” sõnas see naine. Ta kehitas õlgu ja pani eesli oma kohale tagasi. Milline ilme tal seejuures oli? Inimese ilme, kes on just paari päeva eest naasnud Rivierast või Floridast. Aga millestki tabamatust – õlaliigutusest? varjust ta vasakul põsel? – taipasin, et olin ütelnud midagi liigset, vulgaarset, taktitut. Mida küll? Olin mõneti kaitsetu inimene, ma ei taibanud mitte alati kõiki alltekste, pooltoone, häälevõnkeid, muigevirvendusi, vähe sellest, ma ei teadnud tihtipeale sedagi, mida ja millal tohib või ei tohi rääkida. Õige tooni äratundmine nõudis minult pingutust. Loomulik ja üldteada on asi, et mitte alati pole vaja teistele kõike välja laduda, nii-öelda täiel häälel puhast tõtt kuulutada. (Mis on taktitum kui rääkida inetule naisele tõtt tema välimuse kohta? Jne.) Aga kuna mulle oli lapsepõlvekodus, koolides ja ajakirjanduses pikki aastaid sisendatud, et valetada või varjata pole ilus ega eetiline, siis olen seda tahtmatult uskuma jäänud – valetavad ainult halvad inimesed või välismaalased. Ometigi puutusin ma üsna tihti kokku elulise vajadusega midagi luisata, teisiti esitada, lihtkombel valetada, mõnikord tuli minulgi see välja, enamasti mitte, mul puudusid selles asjas süsteem, kogemused ja põhimõtted, tulemuseks oli aga rida segadusi, oli umbusku ja viltuvaatamisi. Nüüd siis mõtlesin, et tõesti, mille kuramuse pärast oli mul vaja sellele täiesti võõrale inimesele ütelda, et Taimi on lõunasse sõitnud, tema jaoks oli see ju täiesti tarbetu tõde, koormav informatsioon, võib-olla häiris see teda millegagi, võib-olla leidis ta mu ütlemises mingi inetu meheliku vihje. Ma oleksin võinud ju lihtsalt ja lakooniliselt, seejuures kedagi petmata vastata, et mu naist pole kodus. Ja kõik. Nüüd aga lisasin inertsist, hääl jälle kähe ja täiesti valelik:

„Teler on ka rikkis.”

See oli loomulikult vale. Absoluutne vale. Ja ma ei teadnud, miks ma niimoodi ütlesin. Ma ei teadnud, mis jutt see kõik oli, mida ma rääkisin.

Aga ei, külalist ei huvitanud mu keskpärane teler. Ta ei pannud mu lauset tähelegi. Ta võttis nüüd istet, tugitool õhkas seejuures mingi täiesti uutmoodi tämbriga, kuidagi rahulolevalt ja magusalt, ning ma märkasin imestusega, kuidas tundeline vaikus otsekui solvunud elusolend nurkadesse taandus ning ennast tapeedimustrisse litsus – jah, see kõik polnud mu perekonna, ennekõike mu naise suhtes aus. Aga niimoodi see oli.

„Ah sedasi te siis elategi?”

Võõras pööras nüüd näo minu poole, nii et see jäi natuke profiili, ma mõtlesin, et tegelikult räägib ka tema imelikku juttu, ma jäin ta nägu silmitsema. See oli kena nägu. Tegelikult oli see vist vägagi ilus nägu, aga ma hoidsin ennast vaos, säilitasin distantsi, ma vaatasin vilksamisi, kuidas sel näol värelevad mingid varjud, ma mõtlesin, et jah, millegipoolest on see nägu mulle tuttav, aga küllap pole selles midagi salapärast, küllap on see lihtsalt üks neid viimaste aastate standardnägusid, muud midagi, ikka ja jälle võib selliseid kohata kinos, teleris, ajakirjades, lennujaamades, baarides, supelrandades, elukindlustuskalendrites, puldanriidest kandekottidel, sest tänapäeva vahendite juures ei valmista ühelegi asjast huvitatud naisterahvale liiga ületamatuid raskusi soov ennast mõne moesoleva näo järgi ümber kujundada, kui nii võtta, siis üheksa neid eelisnäotüüpe praegu liikvel ongi. Üheksa või üksteist, mitte enam. Mu külaline võis olla umbes kolmekümne viiene, aga miks ka mitte viis aastat vähem, minustki noorem, kuid niisama hästi võis ta ka juba neljakümnene olla – mina nende asjade täpsustamisega enam toime ei tulnud. Viimastel aastatel võis tänavapildis täiesti eksimatult eristada vaid kahte naiste vanusegruppi: seitsmenda klassi kooliplikasid ja vanaemasid, viimaseidki ainult sel juhul, kui oli tegu eilsete külainimeste või sissesõitnutega. Kõik ülejäänud naissoost olendid mahtusid ühtlase mõistatusena kahe nimetatud grupi vahele, kui neil oli vähimatki viitsimist enda eest hoolitseda, demokraatlikke moode jälgida, teksapükstesse pugeda, ja just seetõttu jäin mina kui liignoorelt abiellunud tubaste elukommetega mees nende vanuse äraarvamisega pigisse. Mida aasta edasi, seda vähem oli mul selleks võimalusi ja ka tahtmist olnud.

Mu külaline, temal oli täidlane alahuul, aga mitte niivõrd, et seda mingiks eriliseks detailiks pidada, see huul oli nüüd poikvel, erepunane ja niiske, niisked ja natuke roosakad olid ka hambad.

„Ei, ei, ärge nüüd arvake. Ega ma tegelikult teie naist ei tunnegi. Tema mind samuti mitte. Ja andke andeks, et mu toon… noh, üldiselt võib see äkki liiga familiaarsena tunduda. Kas jah? Kui nii, siis kohe-kohe võtan ma ennast kokku. See tuleb sellest, et… ah, olgu pealegi. Igatahes pole see toon sellisena mõeldud. Te peaksite mind mõistma. Ma loodan, et…”

Mis jutt see on, mida ta räägib, mõtlesin ma ja naeratasin. Arvatavasti tuli sellest välja grimass. Kindel näoliigutus, kindel tuksatus põskedes, loomaks muljet siirast ja arukast naeratusest. Ah, ma olin ähmi täis.

„Jaa. Jaa, muidugi,” lisasin veel, ise rutakalt pead noogutades.

Sest jah – oli alanud suhtlemine ja kuidagi pidi see ju kulgema.

Blond külaline naeratas samuti, minu meelest oli seekordne naeratus natuke labane. Või siis küüniline. Või ühemõtteline. Ah et ikkagi, mõtlesin ma. Aga kohe samas naeratus kustus, naise põskedele tekkisid ujedad lohukesed, ta heitis näole langenud juuksed ilusa liigutusega tagasi, ta toon muutus väga kargeks.

„Ma olen lihtsalt teie naaber. Ma elan siinsamas trepikojas. Vasakpoolne uks lifti kõrval. Teie elate 24., mina elan 21. korteris. Näete, kui lihtne see kõik on. Kahekümne esimene – kas jäi ikka meelde?”

Mu oletus oli paika pidanud. Naaber! Tundsin kergendust. Tundsin muret. Tõstsin kulme. Naeratasin.

„Ma tean teid ka,” ütles külaline ja naeratas samuti. Nüüd oli see hoopis teine naeratus, see oli lapsnaise siiras ja natuke rumal rõõm oma nutikusest. Siis heitis ta jala üle põlve, sahinal avanes hommikumantli hõlm nagu eesriie etendusel, jah, aga eks see ju oligi üks väike etendus, väike striptiis ühe jala ulatuses. Tahtsin või mitte, mu pilk liibus päevitunud põlvele ja üllatavalt saledale reiele. Kõik kestis siiski sündsuse piires, naine kohendas varsti hämmeldunult hõlma, kõigutas kinga, kattis reie kinni, põlve jättis siilu vahelt välja vaatama, kogu see tegevus jättis mulje mingist tundmatust rituaalist, võib-olla tuligi daamidel naabritega tutvudes neile ka oma põlvi tutvustada. Naine aga lausus nüüd jälle kuidagi uut moodi, soojalt, vennalikult, laulvalt:

„Ah, mis te ikka seisate. Eks tulge edasi.”

Mis siis ikka kõige selle taga pidi peituma? Vandenõu? Roim? Või pattulangemine? Astusin kuulekalt oma tuppa, istusin kuulekalt oma diivani servale. Panin käed põlvedele.

„Ma tulin teie juurde ainult üheks minutiks. Tuld laenama te ateljeest, nagu luuletas… Ah, ma ei mäleta, kes niimoodi luuletas. Olgu peale. Millest me rääkisimegi? Ah jaa, loomulikult. Ma tunnen ju teid ka. Juba kaks aastat.”

„Ah nii? Mina elan siin majas üle kolme aasta.”

„Mis sellest? Mis siis sellest? Mina kaks. Kaks! Saite aru? Korterivahetus. Ja nii edasi. Oh!”

Naine tegi mõned närvilised liigutused ja ma mõistsin kohe, mis on korterivahetus ja kui keeruliselt see käib.

„Ah nii. Siis muidugi.”

See oli minu jutt.

„On see teile üllatuseks?”

See oli tema jutt. Tõsi mis tõsi, nii see käis, kaks võõrast inimest olid asunud suhtlema, hetkel käis asi suuliselt ja äärmiselt kohmakalt nagu inimeste vahel ikka, nagu nende vahel kombeks.

„Kuidas võtta.”

„Ah, mis me sellest ikka nii… Aga muide, teie nimi on Udo Munak ja te olete sotsioloog.” Sotsioloog kõlas selle naise suust niimoodi, nagu oleks ta öelnud – te olete riikliku preemia laureaat. Aga mis sellest. „Minu nimi on Ivi. Passis on küll kahe i-ga, mina hääldan lühidalt. Nii on kuidagi lihtsam ja otsekohesem. Niisiis – Ivi. Ivi Schmidt. Es, tsee, haa, emm, ii, dee, tee – lõpus on Dora ja Tõnu.”

Mu pea oli hakanud kergelt ringi käima. Mitte selles mõttes, mis olnuks ehk mõistetavgi kena näolapi, saleda figuuri ja helendava põlve puhul. Nende tundmusteni polnud ma veel jõudnudki. See naisterahvas oli mu pea kuidagi hoopis teisiti uimaseks teinud. Mind tabas ammu tuttav ja äralibisev tunne, et midagi säärast olen ma vähemalt üks kord elus juba läbi teinud, aga kus, millal, kellega – sellele polnud mul vähimatki lootust jälile saada. Sellest kättesaamatust kogemusest polnud vähimatki kasu. Mis see ikkagi oli? Eelmine elu? Võib-olla tõesti, aga oma eelmisi elusid ma ei mäletanud, ilmselt pole neid olnudki, peame hakkama saama selle üheainsagagi… Või oli mul siiski kunagi vähemalt üks eelmine elu, ja üsna hiljutine, mis jõudis otsaga kahekümnendasse sajandisse, ja võib-olla olin ma selles eelmises elus märksa teistsugusem, märksa kommunikatiivsem, ehk oskasin ma ennast seal palju asjalikumalt ülal pidada, kiiremini reageerida, pareerida, naerma hakata, midagi pakkuda, midagi soovida, võib-olla tulin ma selles eelmises elus täiesti kenasti toime ka selliste naistega, kelle näos udutasid sinisilmad, säärased silmad, nagu oleksid nad hetk tagasi südamest nutnud või sibulat lõiganud või midagi väga intiimselt läbi elanud, ja kes teevad seejuures veel näo, nagu teaksid nad sinust ja tervest maailmast midagi varjatut, ootamatut, pikantset. Ma ei teadnud. Aga säärane kunagi-olnud-tunne oli mul tõesti.

Ivi Schmidt, võõras naine, vaatas üle õla mu ühe poolega kirjutuslaua poole.

„Te tegite tööd? Ausalt? Segasin? Ausalt?”

Tal oli pikk ja painduv kael. Seal märkasin paari kortsukest. Need olid nagu peened niidikesed. Kui vana ta siiski võis olla?

„Tööd? Oh, mis te nüüd! Sugugi mitte. Tõesti mitte,” hakkasin ma millegipärast ägedasti tõestama, vaidlema, vehkima. „Ma sõin ennist suppi.”

Jah, puudus veel, et oleksin ütelnud – ma tegin ennist natuke grimasse.

„Ah nii,” ütles Ivi Schmidt, vahetas asendit ja põlve, kirelilled hakkasid sahisema, tugitool õhkas variserlikult, naine hakkas tasakesi, häbelikult ja malbelt naerma.

„Ma tulin teie juurde väga suure palvega. Mul lõppesid sigaretid otsa. Aga näete, ma ei saa kuidagi kauplusse mindud. Laisk või mis… Teate, ma olen täiesti juhuslikult märganud, et teie abikaasa Taimi tarvitab sama sigaretimarki mis minagi. Teie ise, Udo Munak, tõmbate hirmus kangeid sigarette.”

Ivi Schmidtil oli õigus. Ma tõmbasin odavat ja kanget tubakamarki. Aga kust ta seda kõike teadis? Käis läbi lukuaugu piilumas? Meie korterites polnudki lukuauku. Kogus andmeid? Aga miks? Palkas eradetektiivi? Aga võib-olla oli tal erakordselt tundlik nina? Siis välgatas veel üks oletus: äkki oli see naine siiski Taimi ammune tuttav, mu naine oli aga palunud tal aeg-ajalt minu ülalpidamist kontrollida. Ei, see mõte vilksatas ebaveenvalt ja kahvatult, minu naine polnud seda sorti, heitsin selle mõtte kui täiesti kõlbmatu kõrvale.