Teet Kallas - Janu

Aga nüüd, nüüd olin nappide üksinduspäevade järel laisaks muutunud ja metsistunud. Ma ei viitsinud isegi iga päev habet ajada, mis seal siis rääkida nõudepesemisest või kartulikoorimisest. Puudus stiimul, puudus mobiliseeriv jõud Taimi etteheitvate ohete näol.

Avasin mõlemad kraanid. Need hakkasid kohe valjusti urisema ja ähkima, aga nõudevirnale kukkus vaid mõni roostekarva veetilgake. Seisin ja ootasin natuke aega, siis lõin käega. Meie majas juhtus seda õhtuti sageli, et vesi ei jõudnud viimase korruseni. Oli asi survepumpades või selles, et mu tundmatud naabrid tarvitasid sel ajal vett tavalisest intensiivsemalt, seda ma ei teadnud.

Viskasin põlle nagisse, läksin vilistades magamistuppa, vahetasin riided ja astusin välja. Mul oli seljas uuepoolne helebeež suveülikond, ma möödusin 21. korterist ja teadsin, et seal elab Ivi Schmidt. Veel täna, veel paari tunni eest polnud mul sellest naisest aimugi olnud.

Märkasin ta ukses pisikest punktikest, silma kõrgusel asuval vaatemulku ja mulle sai mõndagi selgeks. Sai selgeks ja sundis selja sirgeks nõksatama, sest paljugi mis, kui su naabri ukse sisse on monteeritud miniatuurne binokkel. Kuidas ma seda küll varem polnud märganud? Jah, aga varem polnud ma seda ust vist üldse tähelegi pannud. Astusin edasi teadmisega, et mind võidakse salamahti jälgida, minu kohta mitmesuguseid oletusi ja järeldusi teha. Mul oli hea meel, et ma polnud kaasa võtnud midagi liigset, midagi proosalist – näiteks paberinutsakusse keeratud hallitanud leivapoolt. Surusin käe suveülikonna taskusse ja astusin trepihakule – lift, nagu selgus, oli üle pika vaheaja jälle rikki läinud.

Mind kiusas soov üle õla vaadata.

Aga ma ei teinud seda.

Milleks?

Selg sirge, näol pooleldi puhkepäevane, pooleldi ametlik ja kinnine ilme (olin ilmet enne väljumist peegli ees kontrollinud), laskusin ma läbi kuue majakorruse alla, maapinna poole. Korrused ümbritsesid mind nagu raudbetoonist tunnel. Iga kahe trepijätku tagant vaatas mind pilkumatu punane silm. See surises omaette, hoiatavalt, mõtlikult. See oli rikkis lifti silm. Lift jälgis mu laskumist. Ta oli selleks korraks minust tüdinud, ta keeldus mind sõidutamast. Kõik korrused lõhnasid ikka veel betoonitolmu ja niiske krohvi järele. Kolme aasta eest, mil me perega siia peaaegu uude majja olime kolinud, mõjus see lõhn joobnustavast. Oma tuba, oma luba! Oma koridor ja oma lõhn! Uus elu ja avarad tingimused. Nüüd pani see lõhn mõtlema. Kui kaua kuivab krohv? Seda enam, et siin-seal oli krohv latakatena maha kukkunud, moodustades trepikoja seintel olematute mandrite, saarte ja riikide kontuure. Üks säärane pisiavarii meenutas millegipoolest Skandinaaviat või lamavat looma. Seinu läbisid mustaks värvitud torude püstikud. Muist neist andsid majale sooja ja külma vett, muist viisid kuhugi meie elutegevuse inetud ülejäägid.

Seisatasin viivuks, jäin neid torusid silmitsema, midagi mõtlema. Puudutasin üht jahedat ja kumerat pinda ettevaatlikult, sõrmeotsaga, tõmbasin siis ruttu käe tagasi. Mu tegu polnud sünnis. Hea, et seda keegi ei näinud.

Ja astusin edasi. Samm-sammult allapoole.

Nähtamatuma pulseerisid kusagil betooni taga veel elektrijuhtmete ja gaasitorude soonestikud. Televisioonikaablid. Mine tea, võib-olla peitus mõnes seinas eriti salajane arter, telefonijuhe. Kõik oli seatud inimtegevusega. Söömise, rääkimise, vaatamise, pesemise, magamise soodustamisega.

See maja mu ümber oli inimeste kodu.

Aga ma ei kohanud treppidel ühtki inimest. Ning kui oleksingi kohanud, oleksime ilmselt üksteisest sõnatult mööda astunud, külg ees, pilk maas. Me poleks söandanud üksteisele midagi ütelda. Meil polnud sedagi garantiid, et tervitame kindlasti oma naabreid, mitte aga juhuslikke külalisi, eksinuid, hajameelseid treppidel uitajaid. Ma vaid teadsin, olin kindel, et mu naabrid asuvad väga lähedal, minu laskumist saatsid nende summutatud jutukatked, õhtune muusika, lastehääled, imikunutt, praelihalõhn. Kusagil kiljatas ühe inimese sõber, kas koer või ülemeelik tütarlaps. Raputasin pead. Niimoodi polnud ilus mõtelda. Mul polnud mingit põhjust olla oma naabrite suhtes küüniline või labane. Jah, kusagil väga lähedal asusid ja toimisid mu naabrid. Kakskümmend kolm korterit, teadmata hulk naabreid. Sellele oli äkki huvitav mõtelda.

Kusagil siin pidi elama ka Allan Rüütel.

Ka selle peale oli huvitav ja meeldiv mõtelda.

Kui olin esimesele korrusele jõudmas, üllatas mind mingi rübelemine välisukse juures. Muud ma märgata ei jõudnudki, nägin vaid, kuidas uks lahti löödi ja kuidas välja tormas suurt kasvu poiss, umbes neljateistkümneaastane volakas. Tüüpiline aktselerant. Millega ma teda kohutanud olin? Kohe samas haistsin kirbet lõhna ja märkasin koridoripõrandal põlevat ajalehenutsakut. Õhus lendlesid mustad tahmatükid nagu väikesed häiritud nahkhiired. Jälgisin nende närvilist lendu, suunasin pilgu üles ja nägin siis trepi alla valgele kaldlaele põletatud tahmakirja.

SÕITKE SITALE, oli sinna kirjutatud.

Vangutasin pead ja astusin välja.

See poisivolakas polnud veel kuigi kaugel, ta astus majadevahelist teed lähikonna kaupluse poole ja vaatas üle õla tagasi. Seadsin käed seljale ja vaatasin poisile sügava etteheitega järele. Muu polnud minu võimuses. Poiss näitas mulle rusikat ja lisas sammu. Laisa sörgiga kadus ta ühe majanurga taha. Ta oli minust pea jagu pikem.

Sääraseid asju oli meie linnajaos varemgi juhtunud. Olin linnalehest lugenud mitmeid murelikke artikleid tooruse ja huligaansuse teemal. Kord võeti väiksematelt lastelt taskuraha ära, kord aga poodi kassipoeg pesukuivatusraami külge. Alaealiste kambad jõid võõrastes koridorides peediveini ja koguni surrogaate. Kusagil püüti kinni korterirüüstajate kamp, kõik noored poisid ja isegi paar plikat. Autovargustest rääkimata. Suurte linnade varjupool oli jõudnud ka meie linna, meie linnajakku.

Mina puutusin sellise, ilminguga otseselt esimest korda kokku.

Selge, et tuju oli mõnevõrra rikutud. Astusin bussipeatuse poole, näppisin süütamata sigaretti. Mu ümber kõrgusid sakiliste kindlusemüüridena nelja-, kuue- ja üheksakorruselised majad. Majade vahel seisid auklikuks kulunud muruplatsid, kohati pöetud, kohati võililledesse kasvanud, siin-seal nägin nigeraid lillepeenraid, paaris kohas kuivas pesu – suured valged linad kõrvuti intiimroosade püksikestega. Pesu läheduses istusid välipinkidel vanemad naised ja lugesid raamatut. Nad valvasid linu ja püksikesi. Lahtiste akende taga istusid mõned vanakesed, kõigi pilk ühtemoodi hele ja tühi, mida eksikombel oleks võinud ka sügava elutarkuse avalduseks pidada. Ühel esimese korruse aknal aga rinnutas poolpaljas paks naine. Tal oli ilus, ent liiga ülevõõbatud nägu. Olin seda naist varemgi märganud. Ta saatis mind pilguga. Ta massiivse soenguga pea, ta paljad õlad ei liikunud seejuures millimeetritki.

Siis olin peatuses, astusin varsti pooltühja bussi, augustasin sõidutalongi ja istusin taganurka. Mul polnud ikka veel mingit liiga konkreetset eesmärki. Olin lihtsalt otsustanud südalinna sõita.

Jäin aknast välja vahtima.

Kuna elasin üsna linnajao servas, tuli mul mitme peatuse ulatuses vaadata ühesuguse asetusega ühesuguseid maju, mis pealiskaudsemal pilgul võis vähekogenud inimest tõesti lootusetult eksitada. Esimesel aastal oli minugagi paar korda juhtunud sedasi, et läksin vales peatuses maha ja hakkasin vales mikrorajoonis oma kodu otsima. Sellesarnased situatsioonid olid juba paar aastakümmet andnud ainet ja leiba paljudele humoristidele, aga ka dramaturgidele ja koguni traagilise sulega proosameestele kogu maakeral. See teadmine oli minu isiklikke eksikäike mu enda silmis kõvasti leevendanud. Paaril juhul vale ukse taga kohmitsenud, olin alati märganud enne liigtõsist situatsioonimuudatust oma viga ning seejärel õige tee üles leidnud. Muide, nagu igas teises linnas või linnaosas, oli meilgi liikvel kaks või kolm lugu, kõige markantsem neist rääkis purjus mehest, kes pöörases armukadedushoos lõhkus maha oma arvatava kodu ukse, mis aga, nagu hiljem selgus, kuulus hoopiski ühele tähtsale miilitsaohvitserile.

Mina aga olin aja jooksul kogemusi omandanud, mälu treeninud, olin ammu veendunud, et ega need mikrorajoonid nii lootusetult üht nägu polegi, tuleb ainult osata ümbrust vaadelda, orienteeruda, ennast kokku võtta. Näiteks seisis ühes bussipeatuses kahe müügiavaga ajalehekiosk, teises aga harilik. Või teine näide: minu maja läheduses seisis juba kaks aastat puldaniga kaetud, ent ratasteta sõiduauto, teistes rajoonides säärast tundemärki polnud. Ühe kaupluse ees kasvasid täies elujõus ploomipuud, teise ees aga männid. Ja nii edasi. Kui nii võtta, siis on valge mees ajapikku täiesti võimeline isegi hiinlasi üksteisest eristama, asi see siis mõne mikrorajooniga hakkama saada.

Veidi hiljem asusin bussis istujate kuklaid loendama. Sain kokku kolmteist kukalt. Sel kellaajal oli südalinna poole sõitvates bussides lahe. Kõik inimesed istusid omaette, oma neutraalsust ja sõltumatust rõhutades, kõik nad olid tüdimuseni kogenud tipptundide kitsikust ja trügimist. Sõitjate seas oli vaid üks paar, kaks keskealist inimest, aga nemadki istusid teineteise kõrval jäigalt ja neutraalselt. Keegi ei rääkinud midagi. Bussijuht, kes pidanuks peatusi teadustama, eelistas samuti vaikida. Kahinal avanesid uksed järjekordse peatuse juures, minust astusid mööda kolm vaikivat inimest, kolm uustulnukat – kaks omavahel võõrast, koguni vist eri rahvusest tütarlast, ja umbes minuvanune mees. Kui minu pealagi oli hakanud ilmutama alles esimesi kiilanemise märke, siis see mees oli ilmselt juba mõnda aega kiilaspea olnud. Tõsi, tal oli ilusa kujuga laup, mis vihjas vaimsusele. Aga mind häiris see, et tal oli seljas täpselt samasugune helebeež suveülikond nagu minulgi. Jäin teda tahtmatult põrnitsema. Üsna kindlasti pidi mu tunnetes seejuures oma osa mängima ebamehelik edevus, aga mis parata, kui ma pidasin tõepoolest ülekohtuseks või vähemalt tarbetuks kokkusattumuseks asjaolu, et õhtuses bussis, kus koos juhiga viibis kõigest kaheksa meesterahvast, sõitis kaks täiesti ühtemoodi riietatud kodanikku.

Erinevalt teistest ei võtnud see mees, see kiilaspea, istetki. Võib-olla tahtis ta varsti välja minna. Mingu aga, mingu rutem, mõtlesin ma vaenulikult. Aga ei, kiilaspea toetus minust meetri kaugusel õlaga vastu tugiposti ja hakkas taskutes tuhnima. Algul tegi ta seda aeglaselt ja hajameelselt, aga pärast seda, kui ta oli ükshaaval läbi uurinud kõik pintsakutaskud (neid oli viis, nagu ma teadsin) ja seejärel ka kolm püksitaskut, muutus ta ilme, vaimset laupa moonutas mõru püstikriips, ta liigutused said uue hoo, ta revideeris oma taskud uuesti üle. Mõistsin, et tal polnud sõidutalonge, ta oli need kas ära kaotanud või maha unustanud. Nii piinlik kui see ka polnud, sain mõneks lühikeseks hetkeks täieliku rahulduse: paras sulle, pane aga veel teise mehe esindusülikond selga, oleksid sa oma igapäevases kuues välja astunud, ei peaks sa siin talonge otsima, laupa kibrutama, sest küllap seal igapäevakuue taskus su talongid ongi!

Piletita reisijat – sest kes ta muu enam ikka oli! – jälgis nüüd juba mitu inimest, mõni vargsi, mõni avalikult kaela käänates. Tajusin, et mu pilk on juba ammu pealetükkiv olnud, ja pöörasin veidi pead. Aga nii, et mul jäi siiski võimalus võõra edasist käekäiku jälgida.

Meie linnaosa lõppedes keeras buss tööstusrajooni, seejärel ühte väiksemasse aedlinna, kus kitsaid tänavaid äärestasid mitut masti aiad ja tarad, kus kargasid kähedalt haukudes hiiglaslikud koerad, kus suurte õunapuude okstel võis aimata head saaki. Sedaaegu tuhnis piletita reisija juba kolmandat ringi oma taskutes. Teda seirasid kaassõitjate kinnised ja väheütlevad pilgud. Bussis oli väga vaikne.