Teet Kallas - Janu

Niimoodi ma neist asjadest mõnikord mõtlesin.

Pärast keerasin kanalinuppu, likvideerisin virvenduse ja sattusin seejärel kurtidele mõeldud kontserdi peale. Üksteise järel esines mitu lauljat, enamasti olid need keskealised, elust väsinud inimesed, meestel triibuline lips ees, naistel kõrge kaelus kortse varjamas, nad laulsid väikese orkestri saatel lihtsameelseid armastuslaule, samal ajal aga seisis ekraani ühes nurgas keegi lõtvade põskedega naisterahvas, kes žestide, näpumanipulatsioonide ning grimasside abil tõlkis laulud kurtide ja tummade keelde. Hetkel, kui meessolist laulis „Me kahekesi kuuvalgel käisime”, näitas tõlk kaht näppu, joonistas teise käega õhku ringi, viitas silmadega üles, tegi siis sõrmedega tipa-tapa liigutuse ja naeratas magusasti. Mõned selle naise grimassidest meenutasid mulle piinlikult ja valusalt mu enda näomoonutusi.

Vaatasin seda veidrat saadet seletamatult suure huviga. Loomulikult olin varemgi kursis, et kurttummadel on oma suhtlemismoodused ja žestidekeel, aga et nad koguni muusikat kuulavad, seda naudivad või kritiseerivad, tuli mulle suureks üllatuseks. Võib-olla vahendatakse kurtidele koguni Mozarti ja Sibeliuse sümfooniaid? Kõik võib olla, mõtlesin ma, maailmas tehakse hullemaidki tempe…

Lülitasin koguni mõneks ajaks teleri heli välja ja jäin üksisilmi lauljaid, orkestrit, lõtvade põskedega vahendajat vahtima. Kas jõuab tõlgendus minunigi? Paraku ei tundnud ma muud kui kerget kõhedust. Eks ta ole – minu kõrvad olid terved.

Pärast seda, kui kõik reedeõhtused telekanalid olid oma vaatajaile head ööd soovinud, istusin laua taha ja hakkasin naisele kirja kirjutama. Mis täna tehtud, see homme hooletu.

Veel olin käinud mitu korda kraane kontrollimas.

Ja nüüd siis seisin taas kraanikausi ees. Märkasin, et hoian ikka veel tühja tuhatoosi peos. Asetasin selle ettevaatlikult räämas tornile – ja samal hetkel täitus köök kohutava kolina ja klirinaga. Pisa torn vajus ümber. Kilde korjates tundsin kurgus soolakat maitset, olin solvunud, mul oli endast kahju.

Kuidagimoodi põranda ära harinud, istusin köögilaua taha norutama. Ma ei saanud isegi aru, miks ma veel voodisse polnud läinud. Miski näis mind väevõimuga köögis hoidvat. Mis see oli?

Kohe samas taipasin – unetus.

Jah, muidugi, jälle see unetus. Olin nüüd jälle mitu päeva selle all kannatanud, ja ikka polnud temaga kohanenud, leppinud, teadsin, et veel pool tundi, ja siis muutub unetus omamoodi psühhoosiks. Et siis muutub pea raskeks ja mõtted saavad eriti ängistavaks. Juba mõne aasta eest olin hakanud tähele panema, et öised mõtted pole enam elavad või fantaasiarikkad või loomingulised – nagu nad olid olnud näiteks instituudi viimaste kursuste ajal. Midagi oli juhtunud, öised mõtted olid millalgi muutunud tusasteks, skeptilisteks, kartlikeks.

Näiteks olin öösiti hakanud tarbetult tihti mõtlema surma peale.

Asjaolu, et nagu kõik elav siin maailmas, pean minagi kunagi ära surema, mittemillekski saama, oli hakanud mind kuidagi sügavalt segama, lausa lapsikult kohutama. Sellele oli lihtsalt kole mõtelda. Kole ja valus. Jah, kuigi juba mõnda aega ei elanud ma kaugeltki niiviisi, nagu olin aateküllases eas unistanud, kuigi mu elu ei kujutanud midagi eriti väärtuslikku ei oma rahvale, riigile ega inimkonnale, oli ta siiski kordumatu, minu enese oma, ja seepärast ei lohutanud mind mõnel eriti unetul, eriti jälgil ööl teadmine, et ma võin elada veel hulk aastaid ja koguni aastakümneid: veel kakskümmend, veel kolmkümmend, aga viimati veel viiskümmend aastat. Või et teoreetiliselt võin ma elada kas või saja-aastaseks. Tüdimuseni kaua. See kõik tundus silmakirjalik, muud mitte midagi. Sest lõppude lõpuks pidin ma ju siiski ära surema. Mis ülekohtune, mis illusoorne olukord see siiski on – elada… Teadsin ju küll, et need surmamõtted, nende teravdatud aktuaalsus ja konkreetsus ei tähenda midagi muud, kui et olen astunud uude eluetappi, jõudmas keskikka, veel olin kusagilt lugenud, et enne neljakümnendat eluaastat kaotavad need mõtted taas oma kaalu ja tähenduse ja et siis hakkan ma oma suremise paratamatusse suhtuma palju leplikumalt, võib-olla koguni filosoofilise rahuga, aga praegu oli mul sellest perspektiivist vähe kasu. Enne tuli vastavasse ikka jõuda. Surmamõtete lapsikult otsekohene agressiivsus tegi mu unetuse talumatuks.

Mida kõike ma polnud pidanud oma viletsatel vähkremisöödel mõtlema, mis ootamatud seosed ja selgused mulle küll pähe ei kerkinud! Näiteks sai ühel korral, vaikselt norskava naise kõrval vaeveldes lausa kombatavalt selgeks inimese elu jaoks eraldatud aja üürike olemus, inimese traagiline olukord, tema võimetus selle lühikese perioodi jooksul teostada sajandikkugi sellest, mida ta tahaks teha, lühidalt, ennast teostada, või siis endale midagi põhjalikult selgeks teha. Või koguni mõni mõte päris lõpuni mõtelda. Liiga vähe aega oli inimesele antud. Liiga palju sellestki pidi ta kulutama kõikvõimalikele sekeldustele, trügimistele, järjekordadele. Just tol korral tuli mul pähe võrrelda inimese eluiga suurte merekilpkonnade omaga. Tegin väikese rehkenduse. Ja mis välja tuli? Säärane jamps, et ajavahemikus Kristuse sünnist kuni minu vähkremisööni oli kusagil soojas ookeanis sündinud, kasvanud, vanaks saanud ja ära surnud kõigest viis põlvkonda kilpkonni. See ajas ahastama, see pani naerma. Miks just kilpkonnad ja mitte meie? Kilpkonnade foonil muutus kõik küllaltki groteskseks, eriti aga inimeste läbematu komme kuulutada ülimaks igiväärtuseks mingi neile tuttav hetkesituatsiooni kunstivool, moeröögatus, ilmakorraldus. Või mõne mehe värske abielu.

Need uneta ööd. Ma olin säärastel öödel hoopis teine inimene kui päeval. Ma olin kartlik, närviline ja umbusklik deemon. Mu suurevõitu pea kidura kaela otsas oli tulvil kahtlusi, hirme ja irooniat. Mõnikord hakkasin ma küüsi närides luksuvalt naerma. Näiteks tolgi korral, kui avastasin need neetud merekilpkonnad. Naine ei teadnud sellest kõigest midagi, tema magas, tema nohises.

Mõnikord tuli säärane meeleolu, et kippusin kõike ringi pöörama, kõike kahtluse alla seadma, kõike ja kõiki, kellega või millega olin kokku puutunud või tegelnud, ma irvitasin enda ja teiste üle, ma needsin ennast ja teisi, kõik näis tühja jandi ja vaimuvaevamisena. Ma olin uneta öödel kohutavalt vastik.

Kõik seosed, suhted, sõltuvused näisid habraste ja jaburatena. Leidsin, et teen mõttetut tööd ja suhtlen töö juures rumalate inimestega. Muidugi panin korduvalt kahtluse alla ka oma abielu. Kellele seda vaja oli – mulle, Taimile? Meie lapsele? Meie laps armastas üle kõige maailmas oma vanaema, minu ämma. Ma läksin unetusest marru, ma lahutasin meie kooselatud päevad, nädalad, kuud, aastad algosadeks, vaatasin need sarkastilise pilguga üle ja irvitasin kibedalt. Söömakorrad. Nõudepesemised. Poeskäigud. Mantliostmised. Keskustelud. Jagelused. Tülid. Umbsus. Seks, üürike eneseunustus. Viimastel aastatel oli seegi piiratud, Taimi ei tahtnud enam sünnitada, teda oli hakanud tõmbama kabe, talle viirastusid mingid kahtlased perspektiivid. Aga kas tõesti peab kõige selle nimel tingimata abielus olema, aastate viisi ühes korteris elama, ühe menüü järgi toituma, ühes voodis pikutama – üks unetult, teine vaikselt norsates? Kas pole inimkond siin midagi viltu arvestanud? Ja meie Taimiga loomulikult samuti?

Ah, mis meie. Meie olime tudengid, kui abiellusime. Me kumbki olime oma kursusel esimeste seas, kes selle teoga maha said. Mis meie…

Kui nii võtta, siis saime naisega ilma eriliste konfliktideta läbi, elu oli elu, meie elasime mõõdukalt, võib-olla isegi harmooniliselt, tema tõreles minuga lohakuse pärast, mina vaikisin, ta lohistas tubades käies jalgu, mina vaikisin, äkki tõesti oli see harmoonia, me olime teineteisele vist mingil määral toeks, me arutasime mõningaid teineteise probleeme, me kasutasime ühist raha, käisime koos seenel, sünnipäevadel, teatris, me talusime teineteist, teineteise eemalolek tegi meid närviliseks, aga jah, unetute ööde paistel käändus see kõik groteskseks ringiks, painavaks ja lõputuks pildireaks…

Ja nii edasi. Ja nii edasi. Keskea algus on meesterahva jaoks raske katsumus.

Aga nüüd mõtlesin ma järgmist – oma kirjas Taimile ei rääkinud ma sõnagi oma kahest külalisest. Miks? Ometigi oleksin ennist tahtnud kellegagi muljeid vahetada.

Rehmasin käega. Sellepärast, et Taimit ei huvita sellised detailid. Ahaa, ütlesin ma endale. Ahaa. Mis ahaa… Sellepärast, et ei viitsinud kirjutada. Ma ei oska kirju kirjutada. Ja ongi kõik. Ära lihtsusta, ütlesin ma endale.

Aga ei, mõtted kippusid juba jälle liiga kiiva. Süütasin sigareti, ja et midagi teha, toimetada, mõtteid peletada, avasin järsu liigutusega külmkapi ukse. Olin küll juba tükk aega tagasi lõplikult veendunud, et midagi joodavat seal ei leidu. Aga janu oli muutunud juba alandavaks. Ja ilmselt just janu läbi teritunud pilk märkas äkki kalakonservide ja juustutüki taga pooleliitrist purki marineeritud kurkidega. Pugesin õlast saadik jäiselt õhkuvasse kappi ja võtsin purgi välja. Avasin selle kähku ja rüüpasin üle serva jääkülma teravat marinaadivedelikku. See lõhnas vängelt ja huvitavalt. Mu huulte vastas mükslesid kurgid nagu uudishimulikud kalakesed. Keelele jäi mahlakas sibulakild. Nina all tuhatoosis tossas sigaret. Siis sai esimene janu otsa. Mu sisikond oli natuke aega jahmunud ja tulitas, aga ma olin siiski endaga rahul. Olin alandusest väljapääsu leidnud. Heitsin valamu suunas üleoleva pilgu. Mulle tundus, nagu oleksid kraanitilad väheke löödud olnud. Võtsin oma sigareti, lõin aknapooled valla ja seadsin ennast aknale rinnutama.

Köögiaken avanes neljast majast piiratud nelinurga poole, mida võis nimetada tinghooviks või tingväljakuks. Siin-seal põlesid üksikud aknad. Siin-seal kumasid harvad tänavalaternad. Nende paistel helkisid sõiduautode read. Kõik autod olid äravahetamiseni sarnased, õigupoolest oli neid seal küll mitut marki ja mitut värvi, ent pilvisel ööl läksid nüansid kaduma. Veel seisid seal tinghoovil mõned prügikonteinerid, kuhu paari maja elanikud viisid oma prahi ja söögijäätmed (minu majas oli prügišaht), seal seisid mingid raamid ja kangid, mõnikord harva lepsus majade vahel kellegi pesu, seal oli laste liivakast, seda tarvitasid ennekõike ümbruskonna koerad ja kassid. Veel kõrgus ühes platsiservas ebamäärane karkass, mis võis algselt olla näiteks korvpalliväljaku otsalaud. Nüüd oli ta otstarve ununenud, ta lihtsalt seisis ja vananes. Ühe maja seina ääres seisis telefoniautomaat, aknad katki. Teadsin, et ka automaat ise on alalõpmata lõhutud. Muud ma seal nelinurgal ei teadnud olevat, välja arvatud kaks kidurat mändi ja võililledesse kasvanud muru.

Väljas oli väga vaikne. Liinibussid olid ammu liikluse lõpetanud. Teiste majade taha jääval magistraaltänaval ei kostnud vähimatki elu ega liikumist. Jah, paaris-kolmes aknas põles tuli, aga nendeski polnud näha elu ega liikumist. Tuled põlesid otsekui omapead, isetahtsi, mingit oma salajast missiooni, sisimat vajadust silmas pidades. Prügikonteinerite juurest libises mööda mitu madalat varju. Need olid kassid. Ma ei näinud neid, ma ainult aimasin…

Kaugel silmapiiril, kus päevavalgel võis näha künkaid, metsi, mitmest veesilmast koosnevat järvistut, sähvatas korraks midagi tuhmi ja punakat. Oli see äike? Tulekahi? Suurtükk? UFO? Ma ei teadnud. Aga see sähvatus süvendas tunnet, mida olin varemgi unetuil öil aknal rinnutades tundnud. See veider võõristus… Otsekui oleksin ma sattunud mingile võõrale planeedile, kus puudub – või peaaegu puudub – orgaaniline elu, ja see planeet koosneb ennekõike kandilistest moodustistest, liikumatutest ja liikuvatest, suurtest, väikestest ja keskmistest risttahukatest, majadest, autodest ja prügikonteineritest, mina aga olen sel planeedil esimest tundi ja täiesti üksi, ma ei tea, mida kõigest nähtust arvata, kuidas kõigesse sellesse suhtuda, kuidas siit vajaduse korral minema saada. Sedagi ei tea ma, kuidas suhtuda kandiliste moodustiste vahel hiilivatesse ja aeg-ajalt võikalt häälitsevatesse varjudesse – on need loomad, robotid, tsiviliseeritud olendid või miraaž? Ja mul on janu, ja silmapiiril sähvatab kosmilise äikese vastukuma.