Anton Tammsaare - Kilgivere Kustas

“Ega talle ometi õnnetust ei ole juhtunud,” mõtleb Krõõt pool aralt.

Viimaks, kella ühe ajal, oli väljas krabinat kuulda. Krõõt pani lambi latresse, tõmbas kasuka ümber ja läks rehealla.

“Ometi on ta kodus,” mõtles ta rõõmuga. Ta astus rehealla. Kustas oli hobuse juba väravast sisse tõmmanud.

“Kus sa ometi nii kaua olid? Küll me ootsime sind. Lapsed läksid juba magama, ei jõudnud ära oodata.”

“Mis te siis na väga ootsite, eks te tea, et ma muidugi koju tulen,” rääkis Kustas pool segaselt, ja tema hääl kostis Krõõdale nagu võõrastav ja kähisev, pehme.

Kui ta hobust lahti võttis, nägi Krõõt teda nagu tuikuvat. Pärast, kui nad kambris juba olid, küsis Krõõt:

“Kas sa ei taha mitte süüa? Ma jätsin õhtul supipaja müüri sisse, et soe seisaks, kuni sa koju tuled, nüüd ehk on prussakaid teine täis läinud – paja kaanel põlenud tahapoole serva auk sisse.” Ta vaatas hellalt mehe näo pääle, mis nagu mures ja mossis näis olema.

“Ma ei taha mitte midagi,” vastas Kustas ja laskis pää kahe käe najale laua pääle.

“Kas sa oled haige või …” küsis Krõõt argselt.

“Ei ole,” vastas ta lühidalt.

“Või ehk varastati sul raudjas ehk tema eest saadud raha ära?”

“Ennem võib see olla,” ütles ta nagu väsinult ja laskis oma pää veel kõvemini käte pääle vajuda.

“Jumal hoidku küll! Kuidas sul see õnnetus juhtus, seda ei ole sul ju veel tänini ette tulnud?”

“Mine küsi ehk aja taga, kuidas see on juhtunud. Õnnetus ei käi iialgi mööda kiva ja kända, vaid ikka mööda inimesi. Võetud, mis võetud, mis sääl veel küsida, muudkui ole rahul ja ime käppa, kuni teine sälg kasvab, kelle eest jälle mõne rubla võib saada.”

“Siis võeti sul raha taskust ära? Hoidku ka, missugused need inimesed on! Varastagu, pimedad loomad, rikaste käest, sääl ei ole sest suurt viga, aga mis peab vaene kantnik tegema? Jumal hoidku niisugusi õnnetuse eest!” rääkis Krõõt nutuse häälega. Nutma aga ei hakanud ta mitte; teda ei olnud ka keegi nuttes näinud. Mitmed teadsid rääkida, et tal pisaraid silmis ei pidada olemagi.

“Jumal hoiab …” kordas Kustas nagu osatades ja järele mõteldes: “Ei tea, keda jumal enne on hoidnud, kui inimene ise ei hoia. Ehk varas läheb nüüd rikaste loomi võtma – ega ta loll ei ole, et ta oma nina läheb põletama. Kas sa Kolmatsi lugu ei mälesta, kuidas see kuu tõrvamise juures kase ladvast maha kukkus ja surma sai. Eks tema tahtnud herra hobuste vargile minna, mistarvis ta kuudki läks tõrvama, aga miks ta surma sai? Miks ta herra hobuseid kätte ei saanud? Rummu Jüri sugune mees võib üksnes neid kätte saada, aga mine otsi teine niisugune veel. Aga viga siis sinu hobust ehk raha on kätte saada!”

“Neil võiks ju ometi hale meel olla nii vaese mehe raha ära võtta!”

“Vaene mees … Mis tükist ma vaesem olen kui teised talumehed? Eks mul ole niisamuti riidega kasukas seljas ja kollased “venesaapad” jalas kui teistelgi. Või arvad sa terve ilma minu vastu niisamasuguse olema, kui sina oled? Eks oota, va veli.”

“Mis tal ometi täna peaks olema,” mõtles Krõõt, “niisugune pole ta minu vastu veel iialgi olnud.” Ta ei mõistnud oma mehele mitte midagi vastata. Ta ei tahtnud ta käest mitte küsida, kus ehk kuidas tal raha oli ära varastatud.

“Kas ase on valmis, magada tahaks, pää hakkab ka valutama,” rääkis Kustas.

“Jah, ma soputasin põhku enne kotis, kui Manni magama panin, võid küll magama heita!” vastas Krõõt.

Kustas kobis varsti magama. Krõõdal ei olnud ühtegi ihku magamiseks. Ta seisis, nagu ta jäänud, kesk põrandat umbes pool tundi aega püsti ja ta pääs keerlesid mitmesugused mõtted. Ta ärkas oma mõtetest alles siis, kui Kustas ju norinal magas. Krõõt vaatas kella pääle; see oli pool kolm.

Ka Krõõt läks magama; ta kustutas enne tule ära ja puges siis mehe kõrva sängi. Kustas magas, suu tema pool. Tasahiljukesti puges Krõõt sellesama teki alla, kus vanameeski magas. Ta nägu puutus mehe lõua külge, mida kõvad habemetüükad katsid. Kui kallis oli talle tema õnnetu mees! Kustas norskas tublisti edasi. Tema soe hingeõhk käis naisele mööda silmi. Korraga käis nagu värin naise ihust läbi, ta pidas oma hinge kinni ja sõnas salaja:

“On see siis võimalik? Kas see tühi eksitus ei ole?” Veel kord nuusutas ta mehe hingeõhku, ja tõsi mis tõsi – ta haises viinast!

“Oh sa viletsakene, kuidas on sulle see õnnetus juhtunud, kes on sind selle tee pääle vedanud, mu kallis mees?”

Kõik hoiatused, mis teised temale olid öelnud, kui Kustas talle kosja tuli, ja tema isa elulugu tulid nagu kogemata meelde. Kustas aga ei läinud tema meelest mitte halvemaks, vaid veel kallimaks.

“Kas on meie viletsustele siis hakatus tulnud? Jumal taevas, halasta!” Ja kas ta oli enne nutnud või ei olnud, aga nüüd tundis ta, et palavad pisarad tal mööda palet alla veeresid, ja ta tundis neid nii südame juurest tulevat. Ta oleks häämeelega oma mehe kaela kinni hakanud, tema karedatele huultele suud andnud ja teda südamest palunud, et see esimeseks ja viimseks korraks jääks. Aga ta ei raatsinud Kustase unerahu rikkuda, ei tahtnud teda tülitada. Võib olla ta oleks teda oma palvetega võitnud, nad oleksid eesolevatest õnnetustest päästetud olnud – aga nüüd – nüüd ei ole selleks midagi lootust. Ta nuttis veel natuke aega ja siis tundis omal südame pääl korraga nii kerge ja vaikse olema, mispärast, seda ei teadnud ta isegi.

Päevad lendasid kiiresti edasi. Meie kantnikkude elu läks vanaviisi edasi, muudkui kurvemad ja vähem jutukad olid nad kui enne. Krõõda silmad olid tihti punased, mida ta ka oma mehe eest ei varjanud. Endine lõbus jutuvestmine oli täiesti kadunud. Manni, kui ta nägi, et ema nuttis, oli nii kurvanäoline ja seisis, mokad vingus. Pikad pehmed valged juuksed ripuvad sasis tal üle sileda mureta otsaesise allapoole, millede vahelt silmad, need ilusad lapselikud vabad silmad, välja vahtisid. Juku ja Manni ei räägi enam endi hobuste ja veiste juures nii valjusti kui enne, vaid tasakesti, nagu hirmuga, vahel ka päris sosinal, et mitte oma kallist ema segada, kui see voki seisma jätab ja oma silmi pühib ning hulgad ajad mõtetes seisab, ilma et ta ühtainustki liiget liigutaks. Kustas, kui ta õhtutel vooridest koju tuleb, ei olegi nii väga kurb oma õnnetuse üle. Mitugi korda trööstib ta naisukest, et see selle ühe õnnetuse pärast mitte meelt ära ei heidaks. Kallis naisuke on aga nii kurb. Oleks enne millaski mees teda nii hella sõnadega trööstinud, jumal teab, mis ta kõik oleks teinud, nüüd aga ei pane ta seda nagu tähelegi. Teda ei kurvastanud mitte nii palju see õnnetus, vaid see, et ta mees õhtul joobnud oli olnud. Keegi vanaeit oli talle ütelnud, et Kustase joomine saab esiteks nii ootamata pääle hakkama. Juhtub aga ükskord, et ta kellegi tuttavaga kokku saab, kes teda esiteks pool-vägisi kõrtsi veab, siis on tee lahti. See esimene kord saab kui nõidusvägi tema pääle mõjuma ja kas vara ehk hilja – aga see kord tulemata ei jää. Krõõt oli jumalakartlik, ühes sellega ka hästi ebausklik. Ta ütles alati: “Nõiad ja pomisejad on täiesti olemas, ega siis muidu pühaskirjas pole öeldud, et me ei pea mitte nende poole pöörma. Ehk mis tegid nad Egiptuses Moosese ajal? Või ei teinud nad vett vereks oma silmamoondamisega? Ehk kuidas lausuja naine laskis Saulile Saamueli vaimu ette tulla? Niisama kuidas jumala lapsed on olemas, miks siis niisamuti ei või ka kuradi lapsi olla, on ju ometi meil vabadus, kumma poole me aga ise tahame hoida. Ja kui jumal oma lapsi oma vaimuga võiab, mikspärast siis kurat oma jüngrid oma vaimuga ei või võida? – Jah, hirmus on see küll,” mõtles ta natukese aja pärast, “kui meil tõesti see õnnetuse tund on kätte jõudnud.” Niisugustel kordadel hakkas ta ise alati nutma ja palus sääljuures südamest jumalat. Oma alatise kurva näoga tegi ta aga oma mehe elu kodus igavaks ja piinlikuks. Endine armas perekond, kuhu Kustas ikka nii suure häämeelega tõttas, läks tal nagu vastumeelseks. Ta ei saanud milgi kombel aru, miks tema naine, kes enne ikka nii kannatlik ja tubli oli olnud, nüüd nii imelik oli. See tühine neli-viiskümmend rubla raha, mis tal ära varastati, ei löönud ju neid mitte maha. Võlga neil ju kellegiga ei olnud, ehk küll ka tagavarast juttu ei võinud olla; oma kätetööga olid nad endid tänini toitnud, miks ei võinud nad sedasama ka edespidi teha. Sellest, et ta laadapäeva õhtul purjus oli olnud ja et see esimene kord oli ta elus, ei pannud Kustas sugugi tähele. Ka seda, et tal raha just siis ära võeti, kui ta juba purjus oli, ei tuletanud ta meelde. Ehk mis niisugusest asjast meelde tuletada? Umber pöörda ei või ta ju enam mitte midagi. Naine ei tea ka sellest. Tema noomimist ja nuhtlevat pilku pole tal tarvis karta. Tihti tuli talle aga meelde, kui magusasti, päris toredasti oli tema pää keerelnud ja kihisenud sel õhtul. Teisel hommikul valutas pää küll natukene, aga mis sest, igal magususel on ju omajagu kihvti sees.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.