Jaan Oks - Otsija metsas

See oli see, et vihaleek sõi valus
mu viimse jumala
ja vana hääbus alus
kui mõistus rumala.
See viimne matmine
kui muinasjutu katmine
haual
valusal.

Jällegi ikkamas hinged mul tormide ees,
jällegi abita-õnnetu tundmus seal rindades kees.
Ja tulehinges on käärivad ased,
kui lased,
et tülita-tüütavalt ta teeb
su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.
Kui söed on õhkumas rindade taga,
kui sina aga —
veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed
on see, kui teel ja seal.
Kus liikumas vahvane vägi —
veel nõutult käsi kokku lööd,
kui keemas on tuledemägi…
Sa – miks sa seal istud ja seistagi maldad,
kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?
Kus aurud on huilgamas lõpisel teel
ning tulised madud küll ümber, küll eel?
Inimene imeline radade peal —
vast eksid sa seal,
kus hallide udude hanguse taga
on kõik nii vait, nii vaga.
Üks ekkinev kisake,
kui viimane lisake —
on madala surutud õhkene
lõhkine…
Kui rändav sa seal, kus soode sees
on sügavad samblad, on järved kõik vees,
kus märgade kallaste all
viis võngub võlinal —
veevaimu suus,
kui lämmatud puus —
siis tea,
nii pea
kui mõminat kuuled,
et paluksin, vaatama tuled:
sest see on loova lauliku tundmata hing,
ta tume ja tormine luulete hing,
kes oigab nii kaua,
kuni saab haua —
ja kui kord on katkenud needmiste ring…
Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,
kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,
kes päästa kord tahtnud on pimedat venda
ja vaenlast õnnistada
ja sõbra tõsta üles —
kes üksi võitles ilma süles
ja üksi eksis vetevoos,
kurede soos
kui raske tuju…
Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,
kus vette on saanud see tontide sugu —
ja siis mu kohta otsust seadku:
või võnkuva hingele pärlid toogu,
või üles poogu —
nad teadku:
Mu luule see nutab mu sees,
ta uppumas veres ja suremas vees;
et otsijal rahval ei rõõmusid ees…
Hall mure. Tüütav tühine
on päevaelu hingemõlu lühine.
Ei nüüd ega nüüd ega viimati
vii laulikud, rahvast ei sihile tee…
Ei mägesid pisarad sulata:
mu mõõka ulata —
ulata!

Jaa – ka:
nad aru ei saa…

– Näe, isa, ka sina siin!
Sul ju hang ja teiba otsas kiin
ning uued saapad, parem peakate
nagu oleks teoksil pildi ülesvõte.

Ka rusikaski tõuseb õhku
kui tahaks kõike maha lõhku,
kui ähvardaks see tõmmu käsi
ülekohtust ilma;
ja teine tagapool,
näe, troostib nutjat silma
kui lahke emahool.
Ja silmades on säsi.

– Ka sina – ja kuhu lähed, isa?
Vaata, lahke juttki visa!
Sul ärritus ja pisar eksind palgel,
nõnda vara valgel
nagu pika-tee sa algel…

Maga!
seitsekümmend aastat ju —
kõik on külas vaga.
Mu —

Lähen – tasun! Teised juba ammu ära…
– Neile, neile tasu vaja,
riisusid mu teise poja!
See on kutsuv sõja kära!
Nagu siis, ma ette astun,
kui ka lasen…
Ma sõjamees:
pean ikka ees…
Sa, poeg
ju emapoeg…
Neile, neile hoope palju, hoope, tuld!
Võitlus minu muld —
mu sõda – takuoda.
Aga ei saa ligi…
See siin minu higi —
minu muld…

Haige olin…
siis mu Mihkel koju kanti,
vett ja lunda pandi…
Tugev, nagu siis, kui koju tulin —
Mihkel! – vahva, tule —

Poja jalast üle,
kesse imestades kuulab, vaatab
isa selja taga,
kui see neab, sa’atab —
langeb vaaruv vanem,
kes ju ennem
kaua-kaua olnud voodis haige,
kõdu nagu väike,
vana, vaga,
kas ta jampsib, lugu jaatab —
lugu poja üle.

Aga süle
tõstab lapse rammul
vana isa, kes ei astu sammul,
kes ei hinga enam
ega valjult vannu
suuri sõnu…
Kõik on kurvem, kenam.

Nukralt pöörab noormees koju,
keda rahutuma aja tuju
kutsub, kus on välja äär,
ja kus oma kopli käär —
ju siis, kui talve koidukuma
lahuteleb soise auru suma
nii väljal, sääl,
kui mäel…

Armulaua hommik,
tuksub tornikell,
heliseb ja hüüab
nagu tormikull.
Kaja libedane
lendab üle ligidase välja – külla,
tungib, püüab sinnagi, kus kedagi ei ole.

“Aga, kas ta leiab ka
minu hoone-hurtsika?
Kas ta teab, et haige olen,
et kui terveks saan, siis kirku tulen.
Mõtlen: kas siis tema, mahalastud poja,
surmavalust ühtki pattu andeks saa?
Või pean ma, nagu ikka, nagu ikka —
kirku tulema?”

Sa kannatanud, räägitakse,
ristil mu eest mitu tundi.

Ma risti all ka püüan,
otsin, surun elusundi,

et saata väsind elulaeva
taeva;
sul suurem kannatus ja kõrge tasu:
pääsid üles;

ma kahklen veel, kas jõuan minna —
sinna,

pääsen üles,
või närbin põrmu süles —

mitukümmend aastat turjal
su eluorjal.

Sa nimetad mind Jeesuseks,
ja ei käi minu jälgedes mitte.
Sa nimetad mind valguseks,
ja ei näe minu valgust mitte.
Sa nimetad mind eluteeks,
ja ei käi minu tee peal mitte.
Sa nimetad mind eluks,
ja ei hooli elust mitte.
Sa nimetad mind eluleivaks,
ja ei tunne nälga mu järele mitte.
Sa nimetad mind eluveeks,
ja ei tunne janu mu järele mitte.
Sa nimetad mind viinapuuks,
ja ei ole mu küljes kui üks oks mitte.
Sa nimetad mind peigmeheks,
ja ei armasta mind mitte.
Sa nimetad mind rikkaks,
ja ei palu mind mitte.
Sa nimetad mind igaveseks,
ja ei otsi mind mitte.
Sa nimetad mind halastajaks,
ja ei usu mind mitte.
Sa nimetad mind armuliseks,
ja ei teeni mind mitte.
Sa nimetad mind kõigevägevamaks,
ja ei austa mind mitte.

Ütle, – kas sul sünnib nõnda
auriiki pärida?

Ma nägin noori mehi nii tõsiseid
Ihkamas Atlasi õladel kanda.
Hulkumas seal, kus randasi vesised
Katsuvad ilmale mõnusi anda.
Esimestena…
Laulda, ja olla kui käskija majas.
Sa olid see, kes teesi ka rajas.
Ommikul vagusi põllule ajas.
Naerma nad vastu neid tulnud.
Iial ei meeleheit eemal neist olnud.
Laulda – ja lauldeski raskeks läeb meel,
Et ma ei saata saa sind sinu teel.

Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —
siis kõnelevad ajud madalad:
et meelitatud sisserändajad
ei hinge kanda tohi, —
vaid peavad soojusekuningale andma…
Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:
et saadud sõrmeveri see
on määranud ta hingetee —
on nõnda seadnud,
et hinge ta jõudele sunnitud andma.
See mõte sügav, saame aru:
ju tuli ilma jõudeharu,
ja tulejumal vereta
võiks tutvat ollust tereta —
ja vastu võtta loome
aatome.

Ei meie närvielus – nagu mitmed teavad —
kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad
– siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,
sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi…
Me teame: teisel poolel
– niisama vast ka siin —
on päris suurel poolel
neid, keda leotab viin.
Kuid, mis me sellest veame,
siinsamas sellest teame:
ka teistel segu, piin…
Seal reas nad, nagu täienduseks —
on kire naised palavad…
on need, kes ennast alavad,
et teiste kõlblust tõsta,
et targa süüdi pesta —
nad kodanlise lõbu laienduseks…
Seal näeme, kuidas inimene —
ei ole inimene,
ja kelle eest võib osta eluihu…
Kirekihu
ta nii on seadnud —
ka jumal sellest teadnud:
et olgu naista-meest
on ohvrid hulga eest.

Veel midagi kusagil keegid ka vahetavad
ja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.
Vast kõik ei tea, ei tunne:
ei olnud seda igal ajal, enne.
Nad haletsetud, veavad-seavad,
nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavad
ja jälle kiidavad —
neavad…
ilmaelu, kus vihata teavad,
armastama peavad…
Ta vihad hingetööd;
ja mitmed päevad-ööd
peab kahklema ja lootma,
peab tunde-tunde ootma,
kus taganevad tusad
ja ligineksid muusad.
See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,
kui hingeveri
on nagu kogemata jooksnud siia kohale,
kus tülilooted tõusnud algele…
Näed, näed: ei taha,
on alatu, on paha —
pead tundmust tegema,
pead kõike kiitma, kiitma,
pead ajuverel liitma —
ja tühjust nägema.

Su jumal pole tulejumal,
ei kirepreester, rikas mees.
Ju jumalaks on proosarahvas rumal,
on kujud haled igavusevees.
Oo – ei teenida küll taha!
ajavalu… vahahinged keevad,
mõtted maha läevad —
valiks haamri, võtaks saha.
Pööraks juba ümber, jookseks allamäe
aga – aga – üle tee näen vahi-ingli käe,
ta mõõgakäe…
Ja tumedane hirmukuju too,
on elusaladuse kindel põhinoo —
ja noo!..
Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,
ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…
Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikud
ja toored ilmanaised
haiged, vaesed —
ning tasuks juhtund hallikopikud,
on punatenga vanne
aruanne…
… Ja vasta, vasta kõige peale ka
kihvtiga.
Sega hinge hallet,
mis tüütavat auru teeb,
ja puista kaetud valet,
mis lööb, mis sööb…
Kui tulevad ta preestriööd,
siis, teadke, kordadel on kihvtiveed
ta loova kire all
saadaval…
Kui juba otsijad-kuradid on paremad,
kui armukene segab kulda-kulda —
ei te näe ajatulda,
vaid ainult tuletooja varemaid:
nälg, häbi – kustund mulda…

Ma vean elust läbi
nii sala-salaja.
Ei teiste au ei häbi
mind suuda puutuda.

Mu tee on metsa taga,
mis muile teadmata.
Nii olen ala vaga:
Ei nad ju aru saa…

Saada mulle tervist – saada – saada veel!..
Tee nii, nagu tõesti kaasa tunneks teel!

Haletse ja nuta, vagus nägu tee;
ega ma veel usu, et on tõsi see…

Tean, ja tean, ja tunnen: teised nõnda ka
tahtvad lahked olla, tahtvad meelita. —

Soovi tervist – soovi, siis võid vaadelda,
kuidas ahnelt töötan haiguseni ma…

Oled minu naine – inimene ka:
tahad oma pärast minu tervist sa.

Muidu – nagu teada – ligemistele
meeldib, kui sa nälgas ilmud nendele.

Meeldib – kui sa õues – särgita ja maas…