Jaan Oks - Otsija metsas

Oma kõdi pärast ta sind halastas.

Higi soolane – eks vii!
Tarvita ka muskuli…
Vaeva veresoonesi,
sunni liiga närvisi!
Kannikast – eks kulda tee…
No mis sest, ka tuttav see:
särgist naise pärlid saad —
tütre häbist lõbustad…
Löö ja tee, ja tee ja löö —
ajud jäävad järele.
Ajud… Aga veel-ja-veel
muskul karastatud tööl…

Tean, et enne sündimisi sa
julgesid mind emas teotada.
Tean, et pärast sündimisi ma
emaga sain pisarates leotada.
Aga, nüüd on sinu tütred suured,
mina helev mees.
Nüüd on sinu türed lahti minu ees.

Nii on hea, nii on hea
läbi laskmata veel pea
ajud terved teevad tööda
teenivad end päevad-ööda

Hing ei närvitõbe vea.
Nii on hea, nii on hea
armastusest hing ei tea
ei ta tunne sõna “kodu”
ega perekonna-rodu
midagi ei kinni pea.

Nii on hea, nii on hea,
kui sa leiaksid seal vea
kus on palju rumalusi,
kummardavad jumalusi…
Ära naisi tunne, tea.

Enne kui tondiks,
sai ta libahundiks:
rikkus piima ära,
sabast näris mära,
ema külge umbse muhu,
tütrel’ vareshamba suhu…
Läks libahundiks,
siis sai tondiks!

Vaatan vastu halli võlvi,
mööda sirgeid pikki puid:
näen siin ainult paljaid põlvi,
väga raskus-rikast suid;
näen siin õrna õie otsa,
musta seemet mulla sees,
iluäratusemetsa,
oma hullumeelsust ees.

Taevas, maa ja meri
nemad kuulvad pealt,
kuidas mina heitlen,
ei nad tõsta healt.

Tahan tundmust teha,
südant teenida,
tahan armu viha
kujuks segada.

Tahan hinge näha
käia kunsti eel
kõneleda tungist
laulda kirest veel.

Vaev on… Võitlen ammu
laial mereteel;
otsin kindlat sammu
nukraks läheb meel.

Ligi inimesed
kuulevad ka pealt
kuidas laintes võitlen
nad ei tõsta healt…

Septembri-ilmad tumedad
mu sügis-rinda rõhuvad…

Ei siin küll pole õnnel asu,
kus viletsust on terve lasu,
kus päikse-laulud palavad
ju enne ära surevad.

Ju enne – —

Siin jääne nälg ju hinge sööb,
siin vaesus põue kihvti teeb —
ja siis, kui süda hõiskeks valmis,
mu elulaul läeb näljasalmiks…

– —

Hall ja kurb on sügis õues,
igavam ja õudsem põues —
igavene tühjus hinge sees,
surnud rõõmud, surnud pidud minu ees.

Nii on see, kes meeleheitel – —

Kui see puu sääl aias õhkab,
kui ta kõdund lehti vihkab —
siis käib elu-valu-häbi
lämmastades hingest läbi.

Sopane on lävealus,
mõtted mustad ajutalus:
mille pärast minule ei ligine
roostekopik – kopik higine?..

Kui kohkund lehed kollakad
maas keerlevad kui lollakad —
siis muremõtted mustemad
mu sügis-hinge vaevavad…

Mu koltund vaeva-hinge!

Kus hoovid haisesivad,
sääl aastaid kännisin.
Kus sitsikuue-räbal,
sääl ilma sündisin.

Mu ema oli värdjas,
ma kahekordne veel.
Mu isaks… vanad poisid,
armastus – kõrtsiteel.

Ta, vanem, teenis mehi…
Ja nädal puhkel sai – ,
siis nõnda palju jõudis,
et häbi ilma sai…

Ma hunnikutel toitsin,
kus kondid, putukad.
Ja elu sisse hoidsid
teenijad jutukad.

Kus porid, vetekärbsed,
seal jooki korjasin.
Mitmeldi vaheldades
ma sante orjasin…

Mu kunstikasvataja
on purjus ema laul – ,
kui teised tegid liiga
sõtkutud neitsiaul!

Ja saladuse isa
ma nägin alles siis,
kui nööri lõikamiseks
üks võõras noa viis…

Te laulge kiidulaulu
ja õnnes hüpake —
kuid põlata ja naerda
mind mudas lubage.

Te õpetaja hüüdke,
kes lapse taeva viib.
Ma tulen öösel hoovi…
te leidus rahu müüb.

Öö õhu vedeluses
ma hulgun uulitsal.
Mu ajus vaevalises
on kihvti saadaval.

All vaevarinna valus
koht nälgind needmist loob,
kui hooraelu talus
kirg ennast purju joob.

Torm õudne põues rädib
ja häbi suurendab,
kui tuulehoog alt rebib
ja põlved paljaks a’ab.

Oh, naerab hullumeelselt
lai sopiline suu!
Ja liigub nagu viimselt
väsinud saarepuu.

Kui kord veel teda näeksid,
kes oskab piinata, —
küll purustaks ta musud
üks pudel viinata!

See purustaks ta musud,
ta õnned maha lööks,
häätegelised rusud
mu häbi ära sööks.

Kus sopasema paiga
veel valiks uulitsal —
ei tunneks, teaks enam,
mis näha, kuuldaval.

Rinda vastu tuiskab, möllab,
seitse kurjavaimu sees,
kord ta kratsib, kord ta hellab
uimasena jalge ees.
Ma ei või – ja meel on hale,
süda karvane ja maas:
ma ei või – ja kõik on vale,
rind on kinni nagu paas.

Kuuled kuma läbi mäe,
silmad midagi ei näe.
Mis on meie vahele
kasvatand mäeahela?

Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma
ilmadest läbi pean pääsma,
taevastest mööda ja haudadest üle —
sinna, kus ahetab unustus-süle.

Kui ma ka valitseks, talitseks sääl —
aegade ääres, momentide pääl:
sideta, pideta uhke on minna,
olgu siis siia, või olgu siis sinna.

Seda ma tean ja ka tegema pean:
ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.
Enne veel väiklased sidemed kaotan,
enne veel viimsedki paelaksed laotan.

Mind ammu-ammu lahutand
on teistest vahesein.
Ning ilma ees ma naeruks saan,
et ainult nutta võin.

Ei otsi meelitusi neilt,
ei oota armastust…
Või oota uusi teesi teilt,
ehk olen vaba ju.

Lase raskel päeval kätt ei saa,
lase unustagu mind.
Ei ilma kohut karda ma,
mu kohut varjab rind.

Ei nende tõde taha ka:
kus vale alati.
Võin unistusi uskuda —
neid siiski iialgi.

Videvik, need armsad tunded,
mis sa kaasa tood —
viivad ära mure-sunded,
toovad tõe-hood;

mineviku mured-vaevad
sõudvad laiale,
tuleviku usu-taevad
tõusvad elule.

Meie elu videvikkus
kergelt mööda läeb;
ainult väike jäljestikkus
järele sest jääb.