Matthias Johann Eisen - Luupainaja

Ja nüüd tehti vaene kinnas Prantsuse viimseks kuningaks. Suur pakk toodi tuppa, kinnas pandi peale ja hakati kinnast tapma. Seks võttis Vana taat kirve kätte ja andis kindale kirvega vopsu. Pöial katsus lennata, kargas kindast kaugele eemale, aga tiibade puuduse pärast arvas pea paremaks põrandale maha heita.

“Nüüd on Uue Ott pöidlast ilma!” hüüdis Vana taat.

“llma!” kädistas Viiu sekka. “Aga see on kurjategijale olles liiga väike nuhtlus!”

“Minugi poolest võime tal veel sõrmi otsast ära võtta!” ütles Vana taat.

Jälle tõusis ja langes kirves. Kaks kinda sõrme katsusid lõokesele järele lennata, pidid aga lennates nägema, et kana juba lennul võidu nende käest viib. Silmapilk hiljemini langesid kinda sõrmed põrandale maha.

“Ehk saab juba!” tähendas Vana taat oma timukatöö peale vaadates.

“Ei veel! Ei veel!” kädistas Viiu vahele. “Kõik sõrmed otsast ära! Seda on kuriloom küllalt ära teeninud. Jäävad teisele ju parema käe sõrmed muidugi järele! Leitud kinnas on pahema käe kinnas. Pahem käsi jäägu luupainajal ilma sõrmita!”

Niisugusele kangele nõudmisele ei võinud Vana taat vastu panna. Kolmat korda tõstis ta kirve kinda tapmiseks. Kirves langes ja kinda viimased sõrmed hüppasid kurvastuse pärast vastu lage, kus nad kümne kilgi öörahu rikkusid. Aga või ep Vana taat niisugusel tähtsal tunnil kilkidest hoolis!

“Nüüd anna veel hea kolks pihta!” käskis tark Viiu. “Aga anna silmaga, mitte teraga, sest muidu võiksid sa luupainaja täiesti ära tappa, kui kinda kirve silmaga pooleks raiuksid!”

Taat pani kinda veel kord paku peale ja vajutas kindale kirve silmaga niisuguse põmmaka pihta, nagu peaks ta paku peal vanapagana elu praegu võtma. Siis pistis naela kindast läbi ja peksis kinda naelaga seina külge.

“Sooh! Nüüd on luupainaja oma palga saanud!” hüüdis Vana taat võidurõõmuga.

“On saanud!” lisas Viiu juurde. “Nüüd aga olge targad, meie rahvas. Kui homme keegi meilt midagi tuleb saama, olgu Uue Ott või keegi muu, siis ei tohi talle midagi anda. Kõige parem ka mitte sõnagi vastata. Antakse midagi, siis ei mõju kõik sõrmede äraraiumine midagi. Ei anta aga, siis jääb luupainajaks käija eluajaks vigaseks!”

“Niisugused juhtumised olid mineval ööl meil. Nüüd saad vist asjast aru, mispärast meie rahvas sinu vastu möirgavateks lõvideks on muutunud!” ütles Vana sulane juttu lõpetades.

Tõesti, nüüd läksid mu silmad lahti ja ma teadsin, et ma enesele luupainaja au olin ära teeninud. Ma tänasin sulast ta teadete eest ja sammusin kodu poole.

Luupainaja lugu ei läinud mu meelest. Ühtelugu mõtlesin selle peale, kuidas inimesed meie päevil säherdust rumalust veel võivad uskuda.

Paar päeva läks mööda.

Korraga näen: Vana Mai tuleb meie õue. Astub tuppa, teretab. Lõvist korraga nagu lammas saanud. Siiski vahivad Maie silmad järgesti minu peale. Kas tuleb süüd andeks paluma? Või mulle viimaks ometi nagu Veske neiu kadunud kinnast kätte tooma? Või mind koguni kosima? Lühidalt: Maie meiletulek andis mulle suure mõistatuse mõistatada.

Mai varsti küsima: “Kuidas käsi käib? Kas teie peres kõik terved?”

Meie eit vastu: “Terved kõik nagu purikad vees!”

Mai uuesti pärima: “Kas teil keegi haige ei ole?”

Meie eit vastu: “Jumalale tänu, terved kõik!”

Mai uuesti teraselt minu peale vahtima. Õieti ütelda, tahtis Mai minu kätt näha, sest nimelt mu pahema käe sõrmede peale sihtis Mai oma pilkusid, nagu oleks süda sõrme otstesse konterbandiks läinud.

Viimaks Mai mulle ütlema: “Anna mulle õige kätt! Lepime ära! Mina pahandasin sind hiljuti, ei vastanud sulle midagi!’’

Ma sirutasin parema käe Maiele vastu.

“Ei, ei, leppimiseks antakse pahemat kätt!” hüüdis Mai kärmesti.

“Minugi poolest võid pahema käe saada!” ütlesin ma naerdes ja sirutasin Maiele pahema käe.

Mai silmitses mu sõrmi terasemalt veel kui kull kanapoega. Sõrmi kõiki vanal kohal nähes ütles Mai: “Su käel pole ju midagi viga?”

“Mis tal siis peaks olema?” küsisin ma.

“Jah, räägiti, su pahem käsi olla viga saanud,” kostis Mai. “Ma tulin vaatama, kuidas lugu on! Oleme ju ometi vanad tuttavad!”

“Pole mul viga kõige vähematki! Käsi mul niisama terve kui sinul. Pole ma teil luupainajaks käinud, küll aga olen oma kinda teile unustanud. Loodan, et tapetud kinda asemele uue muretsed!” ütlesin ma naeratades Maiele.

Nüüd läks Veske kuulutus täide: Neiu häbenedes ära läks. Ma ütlen, kuulutus läks ainult osalt täide: tagasi ei tulnud neiu äraminemise järele enam. Tundis häbi, et Vana rahva ebausu-tembud kõik avalikuks saanud ja ometi ei asja eest, teist takka polnud.

Uut kinnast ootan tänini niisama ilma-aegu kui Kalevipoeg piirgude põlemahakkamist mõlemast otsast. Tapetud mu kinnas oli ja tapetuks mu kinnas jäi, ilma et ilma-aegu tapmise eest uue kinda asemele pärisin.

Nüüd olete kuulnud, kuidas mu kinnas luupainajaks sai ja kuidas mu kinnast tapeti.

Sarnane luupainaja lugu olla hiljuti tõesti sündinud. Vastutamist ma ta tõe eest enese peale ei võta; kes tahab, uskugu, kes ei taha, ärgu uskugu. Igatahes kujutab kõneldud lugu meile rahva arvamist luupainaja kohta ja rahva seesuguse arvamisena nõuab lugu meilt oma jagu tähelepanemist. Ma panin ta eeskõne asemele ja jätsin eeskõne hoopis välja, sest eeskõnede palk on enamasti samasugune nagu Käina mehe praegu ostetud Lauluraamatu palk: mees pani raamatu kappi luku taha, et keegi raamatut lugedes ehk vaadates lehti ära ei määriks. Kartes, et mu töö teaduslikul kujul liiga vähe lugejaid leiaks, olen katsunud talle hästi rahvapärase kuju anda. Niisugusena ongi ta laiematesse rahvaridadesse pääsnud, nii et ta nüüd teises täiendatud trükis võib ilmuda.

Sõrmede peal võime varsti üles lugeda, mis meie keeles luupainaja kohta kirjutatud. Jutte luupainaja kohta leiame “Rahvaraamatutes” ja “Vanades juttudes”, seletusi aga J. Jungi raamatus “Kodumaalt” nr. 6, 1879, kus raamatu toimetaja luupainajale paari lehekülge pühendab. “Kalevipoeg” ja “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ei tee luupainajaga tegemist, niisama lähevad J. Kunderi “Eesti muinasjutud” ja J. Kõrvi “Eesti rahva muistejutud ja vanad kõned” luupainajast osavõtmata mõõda. Seletusi luupainaja kohta sisaldab veel mu “Eesti mütoloogia”, 1920. Muist meie keeli kirjutatud raamatutest, mis luupainajat nimetavad, võime vaikides edasi minna, olgu siis et veel A. Saali “Üleüldist isamaa ajalugu”, 1893, meelde tuletame.

Saksakeelses kirjanduses sellevastu leiame luupainaja kohta seda rohkem kirjutusi. Kõige vanemad on Böcleri “Eestlaste ebausklikud pruugid” (Der Ehsten abergläubische Gebräuche), Dr. Kreutzwaldi poolt 1854 uuesti trükki toimetatud, ja I. Luce “Tõde ja arvamine” (Wahrheit und Muthmassung), 1827. Nende järele astus Russwurm oma “Eibofolke’ga’’ 1855. Uuemate uurijate töödest tuleb kõige tähtsamaks arvata Wiedemanni “Eestlaste sisemisest ja välimisest elust” (Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten), 1876, J. Holzmayeri “Osiliana”, 1872, ja L. Schröderi “Germanische Elben und Götter beim Estenvolke”, 1905. Soomekeelsetest oleksid nimetada: Matti Varonen, Vainajainpalvelus, 1895, ja F. A. Hästesko, Länsisuomalainen loitsurunous, 1918. Muudel töödel on vähem tähtsust.

Peale selle oli mul rohkesti käsikirjalist materjali mu rahvaluule-kogust tarvitamiseks käepärast. Selle materjali on järgmised korjajad kokku kogunud: D. Pruhl Haljala Metsikust, T. Lepp-Wiikmann ja J Loosberg Haljala Vihulast, O. Hintzenberg Tapalt, J. Neublau Jootmalt, K. Kuusik Amblast, J. Niinas Ristilt, F. Vahe Hiiumaalt, O. Schantz Pootsist, M. Aija ja J. Reitvelt Veelt, K. A. Sinka Alistest, J. P. Sõggel Paistu Kaarlist, H. Põder Viljandist, H. Jaanson V. – Tänassilmast, H. Pihlap Vana-Võidust, J. Vaine, J. Kenkmann ja J. Mädasson Tarvastust, J. Karu Helmest, M. Luu Põltsamaalt, Jaan Keller Pilistverest, J. Tõllasson ja M. Siipsen Rõugest, A. Käärik Rõngust, I. ja P. Rootslane Võnnust, Helene Maasen Palamuselt, Joosep Tamm Sträkovast, A. Kuldsaar Sõrvest, E. Kaasik ja S. Lillhein Kuusalust, A. Kivi Hõbedalt jne.

Kõigile nendele olgu südamlik tänu nende vaeva eest avaldatud. Kihutagu need read muidki isamaa poegi ja tütreid veel agarale korjamisele!

Vali talv jõuab mööda, aga kui kevadel metsadesse ja varjulistesse kohtadesse lähed kõndima, leiad veel mõndagi talve jälge, ehk küll lagedad ammu juba kevadist nägu näitavad. Ebausklik muistne aeg on, tänu Jumalale, ammu mööda jõudnud, uus aeg haridust ja valgust toonud, aga sellegi pärast pole uue aja päike veel kõiki muistse aja jälgi sootuks kaotanud, olgu ka, et need sealt, kus päikese võim suurem olnud, juba varemalt hauda pidid langema. Meie rahvas on nii mõndagi muistse aja arvamist alal hoidnud, mis haridusepäikese paistel mõnelgi teisel rahval juba mäletamata aja eest nagu aur käest kadunud.

Üks niisugune muistse aja mälestus, mis meie rahvas tänini alal hoidnud, on usk luupainaja sisse. Luupainaja arvab lugeja vististi nii-ütelda luu meie oma luust olevat, siiski pean niisuguse arvamise vastu rääkima. Koduõigust maitseb luupainaja tõesti määramata ajad meie seas, aga sellegi pärast pole ta meie rahva seas sündinud. Tal on niisama rahvusvaheline ilme kui paljul muul meie muinasusus. Keskajal näikse luupainaja-usk õige laiale lagunenud olevat. Vanad kirjad teavad meile mõndagi romaanlaste ja germaanlaste luupainaja-usust rääkida.

Hirmust kolli tegi luupainaja Prantsusmaal 13. ja 14. aastasajal ja pani seal palju meeli kihama. Kaljukindlalt uskusid prantslased luupainaja sisse ja pidasid teda iseäralikuks kurjaks vaimuks. Õieti rääkisid nad kahesugusest luupainajast: meestesugu luupainajast (un incube) ja naistesugu luupainajast (une succube). Prantslaste arvamiste järele katsusid need inimesi, nimelt noori mehi ja tütarlapsi oma võrku saata.

Seesugust hirmust lugu ei võinud isamaa sõbrad rahulikult pealt vaadata. Luupainaja sundis oma karutükkidega sulgi tööle, sundis neid püha sõda enese vastu kuulutama. Prantslaste kõige kõrgem vaimulik õppeasutus Sorbonne tunnistas 1318 luupainaja oma poolt koledaks kurjaks vaimuks ja kuulutas rahva arvamisi hirmsa eluka kohta õigeks. Mis siis luupainajal enam viga elada, kui ülem õppeasutus talle eluõiguse annud, olgu ka, et selle eluõiguse kohal Damoklese mõõk rippus. Luupainaja põgenes Damoklese mõõga eest eemale ja kohutas, Sorbonne’i passi peale tugedes, igal pool noori ja vanu.

Vähem au pakkusid luupainajale germaanlased. Osavõtmata, tuimalt ei võinud nemadki luupainajast mööda minna. Kuri elukas andis neilegi oma jao peamurdmist. Nad lugesid teda mäevaimude, härjapõlvlaste ja murutütarde liiki. Hiljemini kasvas luupainaja võimus germaanlaste seas veel suuremaks, nii et nad luupainaja koguni vanapaganaks tegid. Pea üteldi: “luupainaja sõidab su seljas”, pea jälle “vanapagan sõidab su seljas”.

Et luupainaja nii kaugel Euroopas tuttav, tohime vaevalt arvata, et kole elukas meie maal sündinud ja meie esivanemate juurest Aleksander Suure teekonna Euroopase ette on võtnud. Palju enam peame oletama, et elukas germaanlastega nagu tark mees taskus meie juurde jõudnud ja nagu ta toojad ees, nii ise järele meie esivanemaid oma valitsusekepi alla on heitnud. Kus ta ülepea ilmale sündinud, seda otsustada on raske, niisama ka, kas ta igavese juudi iga nõuab või Metuusala päevadega tahab leppida. Umbes Metuusala vanaduseni ulatavad meie teated ta kohta; mis sest ajast üle läheb, selle ees seisame nagu Kalevipoeg koerakoonlaste maa rannas, kus keegi teateid ei too, kuidas lugu kaugemal maailma otsas on.