Matthias Johann Eisen - Luupainaja

Ka meie suguvennad soomlased tunnevad väga hästi luupainajat. Nad kutsuvad teda “painajaiseks”. Nendegi arvamise järele on “painajainen” paha inimene, aga ka surnud inimese hing. “Painajainen” seatakse seega kodukäijaga ühele astmele. M. Varanen katsub mitmesuguste “painajaise” vastu tarvitatud pruukide najal kätte näidata, et “painajainen” kodukäijate kilda tuleb lugeda. “Painajaise” vastu tarvitatud pruugid lähevad väga tihti kodukäijate vastu tarvitatud pruukidega täiesti ühte. Muidu avaldab “painajainen” samasugust loomu nagu meie luupainajagi; vahel arvatakse aga, et “painajainen” pisukese hiirega sõidab. Kuna meie rahvas luupainaja sündimise kohta üleüldiselt vähem seletust annab, teab Varonen mõnda tempu, kuidas soomlased “painajaise” arvasid loomade kallale saata võivat. Need tembud juhatavad meid surnute juurde tagasi. Olgu siin ühtlasi nimetatud, et germaanlastegi suust arvamisi leitakse, mille järele nende mara ehk luupainajagi surnu hingeks tuleb arvata, kuid see sünnib enam harukorral.

Sakslased kutsuvad luupainajat tavalisesti “alp’iks”, vahel aga ka “mar’iks”, “mahr’iks”. Viimase nimega nimetavad teda ka rootslased. Noarootsis ja Ruhnus hüüavad rootslased teda “måra’ks”, Vormsis ja Hiius aga “maaro’ks”.

Austrias kannab luupainaja nime Trut (sõnast trudan = treten); arvatakse, et vaim jalaga peale astub koormama ja painama. Veel hüütakse teda Saksamaal Druckerle (painaja), aga ka Nachtmännle (öömehike); nimi tunnistab, et teda inimeseks peetud. Kuna see saksa rahva nimi luupainaja meheks tembeldab, avaldab ta naistesugu iseloomu shveitslaste nimi Nachtfräule (öönaine). Aga Oldenburiski tunnistab samasugust iseloomu ta nimi Valdriderske (metsasõitja).

Germaanlaste vanad jutud kõnelevad luupainaja hirmsatest tegudestki. Kuningas Vanlandil tallab ta esmalt jalad puruks ja pigistab siis, teda voodist välja visates, ta pealuu puruks. Sakslased tunnevad palju ta inimeste piinamist, aga niisama loomade vaevamistki. Ainult sigade kallale ei kipu nende arvates luupainaja.

Luupainajat tallajaks pidades luuletavad sakslased talle laia jala, suure raske pea ja põlevad silmad juurde. Sedaviisi muutub ta sakslastel niisuguseks kolliks, nagu seda ainult luule suudab luua.

Ülepea langeb germaanlastel luupainaja unenägude vaimude kilda.

Slaavlased ei tunne päris luupainajat, küll aga teisi vaime, kes luupainaja ülesandeid enam-vähem täide saadavad. Nende domovoi käib mõnigi kord loomi piinamas. Inimeste painajana esineb bannik, kes saunaskäijaid ja vihtlejaid pikaldase saunasviibimise järel vaevab. Banniku mõiste on igatahes kitsam kui luupainaja oma, sest bannik käib ju ainult saunaskäijatel vaeva tegemas, kuna ta muud isikud jätab puutumata.

Meie keeles nimetatakse ülemaltähendatud elukat tavalisesti “luupainajaks”; peale selle pruugitakse aga veel hulka nimeteisendeid, nagu “luupaine”, “luupatak”, “painaja”, “painjas”, “paindjas”, paine, painakas ja “tallaja”. Võnnus nimetatakse luupainajat vahel koguni “luuvirvenduseks”. Me tahame üleüldisest nimest kinni pidada ja inimeste ning loomade piinajat ikka “luupainajaks” hüüda.

Üleüldiselt arvatakse, et keegi elus inimene teiste inimeste ehk loomade peal luupainajaks käib; harvemini kõneldakse, et mõni surnu, kodukäija luupainamise oma ülesandeks määranud.

Põltsamaalt M. Luu poolt kirjapandud teadete järele tuleb luupainajat salaja tapetud inimese hingeks arvata. Sääraseid hingi ei võeta taevasse ega põrgusse vastu, vaid nad rändavad igavese juudi moodi õhus edasi ja käivad, inimestele tahtes kätte maksta seda kurja, mis neile tehtud, luupainajat tegemas. Selle arvamise järele langeb luupainaja hulkuja hingega täiesti ühte, ainult selle vahega, et osa hulkujaid hingi on luupainajaks saamisest välja suletud.

Võrumaa rahva arvamise järele käib kahetaja vaim inimeste ja loomade seljas luupainajaks; teise arvamise järele tuleb luupainaja ometi kahetaja viha näol inimese peale. Tüdruk käib seda meest ööseti piinamas, keda ta enesele meheks ihaldab, aga ei saa. Nimelt arvatakse, et musta verd isikud valget verd isikutele, kelle peale nad viha kannavad, luupainajateks lähevad (J. Tamm, Põlvast).

Pärnumaal väidetakse, et luupainaja pole muud kui vihamehe ehk nõia hing, kes keha tarretanud olekusse maha jätab ja ise läheb inimesi või loomi vaevama.

Niipalju kui rahvas luupainajast teab rääkida, nii vähe tunneb ta seda abinõu, mille varal luupainajaks võib saada. Rahvas näikse selle teadmisega leppivat, et luupainaja olemas; kuidas luupainaja sünnib, seda nõuab rahvas vähemini taga. Miks peaks ka õige inimene seda nii palju taga uurima, sest ükski õige inimene ju ei taha hakata luupainajaks. Õige inimese asi on selle peale mõtelda, et kuri ta külge ei hakka ehk, kui luupainaja kallale tuleb, luupainajat eemale hoida. Eemalehoidmise abinõusid pärib igaüks hoolega taga ja neid tunnevad peaaegu kõik, kuna luupainajaks saamise teateid nagu teemantisid harukorral leitakse.

O. Hintzenberg teab rääkida ühest mehest, kes luupainaja sõnu osanud. Kui ta mõttes need sõnad ära lugenud, tulnud luupainaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Mees osanud niisama hästi ka luupainajat eemale hoida. Mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupainaja välja, hoidnud siis aga jälle luupainaja sealt vaevamast tagasi, kuhu luupainaja kutsutud. Siis kuuldud selgesti, kuidas luupainaja mööda parsi ja seinu roninud nii mis ragisenud. Mees polnud kurja loomuga; ta õppinud muidu luupainaja sõnad selgeks. Ütelnud ise: “Pole minul muud tarvis kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kohe!”

Missuguseid sõnu mees aga tarvitanud, seda ei ole Hintzenberg kuulda saanud.

Teises kohas oma ülestähendustes teatab Hintzenberg, et luupainajaks isesuguste rohtude tõttu võis saada. Korra annud nõid ühele tüdrukule kolmesugust rohtu; neist pidi tüdruk igal õhtul kolm tilka sisse võtma, nimelt igaühest rohust nii- ja niipalju – ja selle peale oli tüdrukust luupainaja valmis. Missuguseid rohte nõid tüdrukule andis, ehk teisiti, missugused rohud inimese luupainajaks võivad muuta, seda ei ole Hintzenberg kõigist järeleküsimistest hoolimata teada saanud.

Jällegi teatab Hintzenberg, et kaardimoor ühe perenaise pannud oma loomade peal luupainajaks käima. Pärast aga, kui perenaine loomade pealt ära võõrutatud, hakanud luupainaja kaardimoori enese peal käima ega saanud kaardimoor oma nõiutud luupainajast lahti.

Tihti kõneldakse, et mõisnik ehk ta proua omaloomade seljas luupainajaks käib sellepärast, et siis põhjust oleks teenijaid tõrelda loomade kõhna välimuse pärast.

Tartumaal teatakse, et õela, kurja inimese vandumise ehk needmise tagajärjel sama õela isiku vaim hakkab ööseti vihamehe seljas käima.

Muidu kuuleme veel, et kurjad inimesed luupainajaks võivad hakata ehk ka jälle nõiad ja need, kellel on kahekordsed hambad. Suuremalt osalt läksid nõiad ise oma vihameestele luupainajaks; harukorral saatsid nad kellegi teise eneste eest.

Ühest kohast saab ometi küll teada, kuidas inimene ennast võib luupainajaks muuta. See tarkuse allikas on seitse Moosest. Mine võta aga seitse Moosest kinni! Et keegi rahvaluule korjaja seitset Moosest ei ole lugenud, ei ole keegi luupainajaks saamise tarkust võinud kätte saada.

Ehk juhtub aga mõni kellegagi kokku, kes ütleb seitset Moosest lugenud olevat ja seega ehk ka luupainajaks saamise sõnad teab. Hea oleks, kui agarad uurijad sellepärast sõnatarkade käest hoolega järele päriksid, kuidas luupainajaks saadakse, ja kuuldud teated paberisse paneksid. Kerge muidugi niisugune töö ei ole, aga kes vaeva peale ei vaata, võib siiski sihile jõuda. Seega aitaks agar uurija nagu ära parandada silla, mis oleviku vahutavad voolud kevadisel ajal ära lõhkunud. – Siis oleks meil eksileviimata tee ees, mida mööda edasi minnes me luupainaja täiesti võiksime ära võita. Juba vanasti oli tarkadel viisiks kõige pealt sündimist järele uurida, kui nad kuskil oma sõnade võimu tahtsid üles näidata. Nende jälgedesse astudes võib meilgi luupainaja võimuse võtmine täielikult alles siis korda minna, kui me ta loomu igapidi tunneme.

Salalise piinajaga kimbus olles püüdsid piina tundjad alati teada saada, kes neid piinamas käis. Nad otsisid abi, et luupainaja kas neile või muile inimestele oma loomu avaldaks. – Tavalisesti ei ilmutanud luupainaja ennast, kui inimesed iseäralikka abinõusid ei pruukinud; harukorral näitas ennast luupainaja ometigi. Hintzenberg jutustab paari lugu, mille järele luupainaja nähtavale tulnud, ilma et teda seks oleks sunnitud. Korra kuulnud majarahvas, et ukselink ööse lõgisenud; vaadates näinud nad, et suur valge kogu nagu seebivahu-pull läbi õhu lennanud selle peale, keda luupainaja enneminigi tallanud, ja kohe olnud seesama mees luupainajaga kimbus. Teinekord näinud luupainajast vaevatud mees, kuidas valge kogu ühe jala pealt teise peale hüpates mehe poole tulnud ja siis korraga meest hakanud rõhuma. Schantz teatab Pärnumaalt, et seal üks vanamees parsil puhates kahe peaga kulli näinud enese peale lendavat, ja sedamaid hakanud luupainaja meest hirmsasti tallama. Reitvelt jälle räägib, kuidas luupainaja musta kaabuga mehe näol ilmunud.

Harjumaal kõneldakse, perenaine näeb, hall vanamees, hall kuub seljas, vöö vööl, härjasüdame müts peas, ilmub sängi ette, kargab naise kallale, hakkab kangesti rõhuma. Tule ülesvõtmisel kaob luupainaja.

Niisuguseid vabatahtlikka luupainaja nägemisi peame aga põikuseks arvama. Palju enam ei tahtnud luupainaja igapäevases elus ennast mitte näidata, kui teda seks ei sunnitud. Mõnikord laskis luupainaja ennast käega katsudagi, aga kadus, niipea kui enesele midagi paha aimas tulevat, angerja kombel käest ära.

Taheti luupainajat näha saada, siis pidi teda varjul valvatama. Mõistis luupainaja inimeste mõtted ära ehk ütleme selgemini, sai luupainaja aru, et teda taheti vaadata, siis hoidis ta ennast sealt eemale. Luupainaja vaatajad pidid siis niisamasuguseid samme astuma nagu varga valvajad varga kinnivõtmisel.

Kui luupainaja valvajad kuulevad, et luupainaja inimesel või elajal kallal, siis tarvis kõige pealt tuld võtta, nimelt aga õieti ruttu, sest muidu vulksab luupainaja läbi prao ehk augu majast välja ega saa teda enam näha. Ei tulerauast ega tikkudest, saa nii pea tuld, kui luupainaja nägemiseks tarvis. Sellepärast võetakse tuli kohe kaasa. Et luupainaja tuld ei näeks ega sedaviisi tulemata ei jääks, pannakse küünal laternasse ja latern seepeale hõlma alla või ka vaka alla. Russwurmi ütlemise järele peab see koguni kirikuküünal olema. Pärnumaal seletatakse, et luupainaja nähasaamiseks tuleb inimese rasvast küünal valmistada. Painab nüüd luupainaja kas inimest või looma, siis pole muud kui võta tuli hõlma või vaka alt välja ja vaata, küll siis näed. Virumaal räägitakse, et peale selle veel tarvis läbi niinest sõelapõhja vaadata, mujal aga jäetakse viimne tingimus enamasti maha. Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata, – siis võida luupainajat näha. Ma ei tea, missugusest ajast saadik tartlased enestel arvavad kassisilmad olevat, sest ainult kassisilmad võivad pimedas luupainajat näha, ja nagu teame, käib ju luupainaja pimedas. Vist unustasid tartlased tulega vaatamise hoopis ära ja mõtlesid veel vaatamise teise järgu peale, ja sellesse teise järku kuulus läbi harude vaatamine. Sedaviisi ei tarvitaks tartlased silmade poolest kiisudega mingisugust vahetusekaupa teha ega sajasilmalist Argost allilmast päevavalgele tooma minna.