Anton Tammsaare - Matus

Mis mulle kõigepealt silma torkas, oli valguse eredus vanade võlvide all, kus puhkas puusärk, mille ümber pidid seisma eelpooltähendatud korras noored auvahid. Aga neid viimaseid ei olnud enam, oli ainuüksi puusärk ja auvahtide asemel lugematu hulk pidulikus ehtes herrasid ja daame, kes oleksid nagu talitamas midagi väga tähtsat ja pühalikku.

Esimesel jahmatusel lõid mu silmad sedavõrd virvendama, et mul võimata oli ainustki neist ära tunda, aga kui pärast pisut toibusin, siis nägin oma imestuseks, et puusärgi ümber poolringis seisavad ainult tuttavad näod: meie parema seltskonna noored ja vanad mees- ja naisliikmed, seltside asemikud, valitsusasutuste edustajad, kirjanikud, kunstnikud, ajakirjanikud, näitlejad, heliloojad ja igasugused teised vaimliste huvide harrastajad.

Oleksin hea meelega oma meelekohti hõõrunud, pead murdes küsimuse üle: kuidas või miks on need inimesed korraga südaööl siin, kuna nad ometi alles homme hommikul pidid tulema, kes raudteega, kes autoga, kes, võib olla, koguni lennumasinaga, aga mul polnud arutamiseks mahti, kogu mu isik keskenes vaatlemisse, minust polnudki muud järele jäänud kui aga võtmeaugul piiluv silm.

Räägiti midagi, aga nii vaikselt, et läbi vooderdatud ukse ainustki sõna minu kuulmeid ei puutunud. Võimalik ka, et mu ergud sedavõrd pinevil ja korratuses olid, et kuulmeis vastuvõetud häältest peaajule kui keskjaamale teateid edasi ei saadetud. Praegu näib mulle, et viimane oletus on tõenäolisem kui esimene, sest miks muidu hakkasin ma sõnu taipama, kui erkude pinevus pisut järele hakkas andma.

Niisiis, räägitud sõnade järele, mida oletasin suude ja huulte liikumisest, astusid haridusministeeriumi ning kirjanikkude, kunstnikkude, heliloojate ja näitlejate keskliidu asemikud puusärgi juurde – esimene peatsisse, teine jalutsisse, seda panin hoolikalt tähele – ja tõstsid tema kaane ilma pikema jututa pealt ära, nagu polekski ta kinni kruvitud, mida aga ometi mina ise oma käega tegin, pealegi nõnda põhjalikult, et veel ukse all istudes ja nende tegevust pealt vaadates parema käe peopesa kruvikeeraja pea surumisest õhetas. See täitis minu niisamasuguse imestusega kui nähtuski, et haridusministeerium ja kogu kujurline ilm siin oma edustajate kaudu niisuguses üksmeeles talitasid, mida ma muidu polnud kunagi tähele pannud.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.